Kõige otsesemas mõttes oli Jeesuse eelkäija Ristija Johannes. Jaanipäev on tegelikult kristlikus kalendris tema sünnipäev, kuigi paljudel ei tule see meelde. Kui jõulupühi, Kristuse sünnipäeva peetakse talvise pööripäeva paiku, siis pool aastat varem sündinud Johannes on tulnud kõige valgemal ajal. Päikesevalgus kajastab seda, mida Ristija on öelnud enda ja Jeesuse kohta: „Tema peab kasvama, mina pean kahanema.“
Uues Testamendis räägitakse, kuidas vahetult Jeesuse avaliku tegevuse eel astub Jordani jõe ääres üles äratusjutlustaja Johannes. Markuse evangeelium algab prohvet Jesaja tsiteerimisega: „Vaata, ma saadan oma käskjala Sinu palge eele, kes teeb korda Sinu tee. Hüüdja hääl on kõrbes: „Valmistage Issanda tee, tehke sirgeks Tema teerajad!““ Ristija Johannes kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks. Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas, ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis ta nad Jordani jões.
Johannese kõne oli karm. Võib-olla just see kompromissitu karmus tõmbas rahva teda kuulama. Johannes ähvardab: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest? Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!“, sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna ilusat vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle!“
Paljud pidasid Johannest tõotatud Messiaks, kuid ta ise teadis, et on vaid teevalmistaja: „Minust tugevam tuleb pärast mind, kelle kingapaelagi mina ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, Tema ristib teid aga Püha Vaimuga.“
Kummatigi – Ristija Johannes kuulutas kohtupäeva kohest saabumist, leebe Jeesus aga uut võimalust. Ilmselt just sellisena kuuluvad nad kokku. Kui sama mees peaks hirmutama ja lohutama, ei tuleks midagi välja – nagu see ei tule hästi välja ka kristlikus kirikus, kui korraga peab pakkuma armu ja hirmu.
Ristija Johannes valmistas Jeesusele teed, äratades inimesi patutundmisele. Nad tulid ta juurde ja küsisid kohkunult: „Mida meil siis tuleb teha?“ See, mida ta vastas, ei olnud just julgustav. Aga tema käes ei olnudki lahendust pakkuda, vaid ta töö oli küsima panna. „Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest.“ Või nagu Jeesus ütles: „Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad seda endale. Sest kõik prohvetid ja Seadus on ennustanud Johannesest saadik.“
Issand, saada ka meie päevil tõsiseid äratajaid! Ära lase meid surra patuunes! Raputa üles ja päästa meid hukatusest!
