Jeesus ütles: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge vaprad: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33)
Üheks ilusamaks omaduseks inimese juures on vaprus. Vaprusele kutsub oma jüngreid üles ka Jeesus vaid veidi enne oma surma. Ta tunnistab ausalt oma õpilastele, nendele, kes on kolm aastat rännanud ühes Temaga, kes Tema poole alt üles vaatavad, iga Tema sõna püüavad, et nende elu, kes tahavad olla Tema jüngrid, ei saa olema lihtne. Neid ei mõisteta, neid vihatakse, kiusatakse taga. Julgustuseks ütleb Ta nendele, kes õige pea näevad tema kannatusi ja surma, vaid seda, et Tema on maailma ära võitnud. Maailm, karm, vägivaldne, kohati ülekohtune, ei ole suutnud Teda muuta endanäoliseks. Ta on säilitanud halastuse, armastuse, ustavuse Jumalale, oma Isale – on säilitanud lõpuni.
Eile, pühapäeval, seisid meie kiriku altari ees väga erilised inimesed, inimesed, kelle kohta saab öelda, et nad on tõeliselt vaprad.
25 aastat, 50 aastat. Just nõnda palju oli neil, kes seisid altari ees, möödas sellest päevast, mil nad seisid kas siis Jaani kiriku või mõne teise pühakoja altari ees ja andsid tõotuse. Tõotuse, mille andmise kogu sisu ja suurust nad tollal ehk isegi ei taibanud. 50 aastat tagasi, 1967. aastal oli võõras võim meie kodumaal täies jõus ja selle võimu esindajad tegid kõik võimaliku, et hävitada vanu traditsioone ja kasvatada endale ustavaid alamaid. Neil aastatel, mil karjääri tegemiseks oli vaja tõotada ustavust leninlikule parteile, tõotasid meie praegused kuldleeri tulijad ustavust hoopis oma vanemate Jumalale, kelle nimesse neid oli lapsena ristitud. Noorte, ilusate ja teotahteliste inimestena, kellel kõik alles ees, tõotasid nad armastada Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast. Nad lubasid sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia ja kinnitasid avalikult oma usku sellesse, et vaid usu läbi Jeesusesse Kristusesse, meie Õnnistegijasse, võib inimene saada õndsaks – see tähendab, võib jõuda viimaks elu allika, oma Jumala juurde, leida rõõmu ja rahu, mis on ülem, kui inimese mõistus seda taibata suudab. Nad riskisid väga paljuga, rohkemaga, kui nad ise ehk tookord mõistsid ja karta oskasid. Nendesuguseid oli 1960. aastatel väga vähe. Aga just tänu neile polnud vaenulikel võimudel võimalik kinnitada, et usklikud on kadunud ja seega pole enam pühakodasid vaja. Tänu neile jäid meie pühakojad seisma, jäid avatuks. Tänu neile oli ka neil, kes pärast võõra võimu alt vabanemist tahtsid Jumala lasteks saada, alles kohad, kuhu tulla. Tänu neile saame me olla täna pühakodades.
Kuid ei ole vähem vaprad needki, kes oma jah-sõna ütlesid 1980-ndate lõpul, 1990-ndate alguses. Nagu nägite, ei olnud neid, kes pühapäeval altari ette õnnistamisele astusid, eriti palju, kuigi kirikusse leeri tulid neil aastail sajad inimesed. Nad tulid – ja läksid jälle. Elu on paljud eemale viinud. Eluvõitlus vabas riigis, vabana, võib olla karmim kui võõra võimu all. Need, kes seisid eile altari ees, on selles võitluses vastu pidanud. Aga vaprad on needki, kes kirikuga ühinevad tänapäeval. Kõiges halvas ei saa süüdistada võõrast võimu. Inimese peamine vaenlane ei ole ju väline võim, vaid nemad ise. Tähtsaim, otsustav võitlus toimub inimeste südametes, nende hinges. Võõras võim, väline võim, on tänapäevaks kadunud, kuid jäänud on mõistmatus, rumalus, kurjus, ahnus, argus, alatus – needsamad jõud aga olidki peamised vaenlased, millega tuli võidelda ka Jeesusel – ja tuleb võidelda tänapäeva inimestelgi. Kurjus ja rumalus on jäänud ja sellega tuleb kristlastel võidelda ka edaspidi. Võidelda nende nähtustega väljaspool ennast, aga eelkõige omaenese sees. Ja just see võitlus, võitlus südames, võitlus hingevaenlastega, võitlus iseendaga, nõuab väga suurt vaprust. See võitlus otsustab, kas inimene oma elu lõpul saab ütelda nii, nagu ütles kord Issand Jeesus: „Mina olen maailma ära võitnud.“
Kust leida toitu vaprusele? Kuidas vastu pidada, jääda ustavaks? Ehk tuleks meil sagedamini kõnelda nendega, kes on jäänud, jäänud aastakümneteks, kes ikka ja jälle tulevad pühakotta, kes leiavad endale siin tegevust, kes märkavad kaasinimesi ja on valmis nende eest ja nendega koos palvetama ja ka muidu oma jõudumööda abistama.
Mina olen paljudega neist kõnelenud. Ja paljud neist on öelnud, et nad on jõudu saanud jumalasõnast, sakramendist, palvest ja lauludest. Sellest, millest meiegi pühakojas võime osa saada.
Kasutagem siis meiegi rohkem neid jõuallikad, et meiegi võiksime jääda vapraks, seista 25 või 50 aastat pärast oma leeripüha altari ees ja öelda, et oleme suutnud oma Issanda kombel ära võita maailma.
