Kutsun sind hetkeks mõtlema end rannale, vaatama päikeseloojangut. Kas oskame mõtelda siis nii, nagu kord Valter Ojakäär, kelle jaoks 2016. aasta jäi siin viimaseks? Ta on kord kirjutanud ilusa mõtliku laulu ja sõnad „Õhtu rannal“:
Sa unustad end ja pilvede lend
kisub kaasa su pilgu,
kui loodest on saabumas öö.
Videvik vajunud veele,
kaasas varjusid, vaikust ja und.
Sirelid puistavad teele,
õisi kui lõhnavat lund.
Õhtu rannal ja südames rõõm,
et päikeselõõm
homme jälle meid ootab,
üle sinise taeva ja vee …
Kas meilgi on loojanguajal südames rõõm, et päikeselööm homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee?
Ühes oma viimases raadiointervjuus ütles teine 2016. aastal siit lahkunu Eri Klas: „Vaadake, kui palju on õnnistust!“ ja jätkas sooviga: „Olge hoitud!“
Kas meie oleme seda näinud, taibanud, kui palju on meie elus Jumala õnnistust ja hoidmist? Kas oleme taibanud, kui palju on Jumal meid, meie lähedasi, meie maad ja rahvast hoidnud?
Kas see on ka sinu kogemus, et Issanda halastused on olnud ka igal möödunud aasta hommikul uued? Kas tunned, et ka sinul on tulevikku vaadates lootust, sest sa loodad Kõigeväelise peale, Tema peale, kes on hea neile, kes Teda ootavad, hingele, kes Teda otsib? Me ei pea kartma, tundma hirmu tumeda tuleviku ees, kui püüame püsida Tema tahtes, kelle käes on kõik meie ajad ja kogu universumi kulgemine.
Maailm, milles me elame, muutub päev-päevalt aina vähem etteaimavaks. See oleks nagu hiigelsuur karussell, mille tiirlemise kiirus aina kasvab. Paljudel läheb sellest süda pahaks, kaob orienteerumisvõime. Samas tähelepanelikumalt vaadates märkad, et on ka neid, kes säilitavad rahu, selge meele, mõistliku mõtlemise. Ühel hetkel ma taipasin, et selle maailma tempo tõus on seotud sellega, kui kaugele me sätime end kõige keskmest. Mida kaugemale Jumalast, seda kiiremaks selle karusselli servadel muutub tempo. Aina ohtlikumaks. Lõpuks väljakannatamatuks.
Aastavahetustel püüavad paljud ennustada tulevikku või lugeda õhinal seda, mida ennustajad meile ennustavad. Aastavahetus on ka ilusate tõotuste, heade lubaduste lubamise aeg. Vähesed suudavad aga tõotatut, lubatut täita. Äkki oleks mõistlik lubada midagi sellist, mille kohta võid olla kindel, et Sind aidatakse selle lubaduse täitmisel, ja See, kes sind aitab, suudab oma tõotusi täita? Kuidas see Jumala Poja tõotus oli, mis kõlas siis, kui meid ristiti: „Vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“ Nii on tõotanud maa ja taevaste looja, kõigeväeline Jumal. Tema lähedusse hoidjatele – Tema tahet taibata ja täita püüdes ei pea me tundma hirmu homse ees.
Veel üks meenutus möödunud aastast, kirjanik Ellen Niidult, keda me samuti Jaani kirikus matsime. Ta on kord meenutanud: Ise olen ma algusest peale uskunud aimdusi, imesid ja soovide jumalikku taevas kirjasolekut.
Minulgi olid peas – ja on veel tänagi – kõik kiriku- ja laulupeolaulud. Küllap nende sisu mu meeli ka natuke kujundas. Peale selle luges ema mulle lapsepõlveõhtute unejutuks ette terve Piibli.
Kas keegi ka meid kord niimoodi meenutab?
See aasta algab pühapäevaga. Aidaku see meil mõista, mis on oluline, ja mitte seda olulist unustada. Ernst Enno sõnadega:
Üle põldude ja aasade,
üle väljade ja metsade
liigub soojuse ja valguse tiivul
pühapäevahommikune rahu,
kumisev kellahelin huultel,
ja manitseb palvele, –
ning kaugel, tolmunud teedel
ruttavad inimesed – kirikusse.
Kõrgemal kui päev, kõrgemal kui öö –
hingede igatsuse mäetippudelt
tõuseb ohete ohvrisuits
üles Sinu armastuse puhtusesse
ja tasa palvetab süda:
valmista meile kodu kauge paradiisi hõlma,
kus tähed laulavad, õndsuse mäed hõiskavad
ja Sinu lapsed sätendavad
surematuse valguses –
Oh Kristus, meie vend ja me Jumal.
Soovin sulle, hea lugeja, selleks pühapäevaga alanud aastaks tarkust püsida Jumala läheduses, võtta igas päevas aega palveks ja pühakirja lugemiseks. Seada korda ka mõranenud ja purunenud suhted, et võiksime öelda nii nagu Martin Luther: „Kui ma teaksin, et homme tuleb maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu!“ Õnnistatud uut aastat! Rõõmu reformatsiooni 500. ja meie kiriku 150. aastast! Palju põnevat ja ilusat on ees. Olge hoitud!
