Jälle jõulud! Jälle needsamad iidvanad laulud ja lood Petlemma rändavast Maarjast ja Joosepist ning nende ees suletud ustest, karjastest, kes valvasid öösel karja, ja inglist, kes oma tulekuga need kõikenäinud mehed suutis ära hirmutada, ning rõõmusõnumist, mis pani karjased kiiresti liikuma, ja lapsest, kelle juurde nad ruttasid – lapsest, kes on muutnud seda maailma enam kui keegi teine.
Kui keegi suudaks kokku lugeda need sajad miljonid, kes neil päevil neid vanu lugusid kuulevad, neid vanu laule laulavad, võiks ta imestada, mis see küll on, et need miljonid sellest ei tüdi, et mõnest eelmisest korrast pole neile ja meile küllalt saanud, et minnakse taas ja taas, ikka ja jälle, ootamata midagi uut. Paljud pigem pahandavad, kui mõnes vanas laulus on mõnd sõna muudetud. Selles loos ja nendes lauludes peab olema midagi salapärast, mis ei tüüta isegi 50. korral. Nendesse peab olema peidetud mingi aare, mida me tulles ehk loodame leida. Mis see on? Kas me oleme juba leidnud?
Ehk leiame vastuse Leelo Tungla luuletusest:
Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele –
vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama ...
Tahaks öelda: kõiki neid.
Tegelikult tead: ka meid.
Ja selles see aare ongi – lunastuses. Jumal saatis oma Poja sellesse maailma, et meid lunastada, vabastada kõigest elutust, et meile elu sisse puhuda, nii nagu kord loomisel. Et me saaksime elada elusamat elu. Et miski meid selles ei takistaks.
Kas olete mõelnud, mis meid inimeste puhul vahel nii hämmastab, et võtab silmad märjaks? Mulle tundub, et see on kohalolek, täielik pühendumine, südamega, hingega asja juures olemine. Sa võid aimata meeletut tööd, mis on sellele hetkele eelnenud, kuid see, mida sa näed, kuuled, tajud, on täiuslik pühendumine, kohalolek, julgus ületada ületamatut. Ja see, kuidas ta ühel hetkel laulab, mängib, ajab meeletu raskuse sirgetele kätele või võtab sind sõnagi ütlemata kõvasti, hellasti oma käte vahele, on nii võimas, liigutav, et ei julge hingatagi. Kuid rõõmusõnum on see, et seda ei suuda vaid n-ö tipud, üliandekad, lõpmata visad ja töökad. Seda suudavad kõik, kui nad lasevad end aidata, end lunastada, vabastada kõigest sellest, mis ei lase vabalt hingata, julgelt mõtelda, ütelda, tegutseda, saada tänulikeks teekäijateks, kes ei asuta ennast siia, ajutisse elama, vaid kartmata lõppu, igatsevad enamat.
Lasta end lunastada, see tähendab lasta end tühjaks saada – taevatühjaks, sest ainult tühjadesse saab Jumal midagi asetada – midagi ülimalt väärtuslikku. Kui Arvo Pärt tuli koos ühe noore lauljaga Rooma paavsti juurest Pärdi meie Isa palvet laulmast ja mängimast, toonitas Arvo Pärt tagasiteel sellele andekale poisile midagi väga olulist. See kõlas umbes nii: „Kui sa tunned, et sul läheb väga hästi, et sina oled midagi suurt korda saatnud, siis mine kirikusse, süüta palveküünal ja täna Jumalat. Kui sa seda ei tee ja lähed uhkeks, oled sa iseennast nii täis, et Jumal ei saa sinusse enam midagi head panna.“
Paljude andekate ja töökategi areng ongi nii seisma jäänud. Nad on nii ennasttäis, et mitte midagi enamat neisse ei mahu. Paljud hakkavad siis teisi maha tegema.
Jumal lunastab meid uhkusest, ennasttäis olekust, teiste kopeerimisest. Ta aitab meil saada taevatühjaks ja annab meile enam, kui me iial oleksime osanud paluda. Elu, mis on olnud hall või mustvalge, saab kirkad-sügavad värvid. Meeled avanevad ja pealispinnalisele elule lisandub üks oluline mõõde – vertikaalne, kõrgus ja sügavus. Sa julged vaadata oma kinganinadelt ja asjadelt ülespoole – kaasinimeste silmadesse ja taevasse ja mitte vaid hetkeks. Sind hakkavad huvitama sügavus ja kõrgus. Ja kui sa kuulad tühiseid jutte, aimad sa, mida nende taha peidetakse. Sa ei põgene inimeste juurest. Sa mõjud neile nii, et nad tahavad muutuda, saada teistsugusteks – tahavad endagi ellu kõrgust ja sügavust.
Lunastatud on tänulikud ja tähelepanelikud. Nad ei pea midagi head ja ilusat, mida nad vastu võtavad, kogevad, enesestmõistetavaks ja kui keegi neid tänab või nende headusest räägib, ei saa nad aru, mida erilist on nad teinud. Nemad lihtsalt elavad – võtavad Jumalalt vastu head ja annavad seda edasi nagu jõgi, mis ei mõista, miks järv teda vee eest kiidab.
Need, kes karjuste kombel ruttavad sinna, kuhu ingel neid juhatab, leiavad lapse, kelles Jumal ütleb meile, et me ei pea kartma, meie elu ei pea olema täis hirmu. Jumal, kes julgeb tulla siia ilma väikse lapsena, võtab temasse uskujailt hirmu homse, tuleviku ja isegi surma ees. Usk Petlemmas sündinud Lunastajasse asetab meisse usalduse Jumala kaitsesse, õnnistusse, Tema imeliste tõotuste täitumisse.
Nende jõulude eel kuulsin kurtmist, et kui lund ei tule, pole jõulud tõelised. Esimeste jõulude lugu ei räägi midagi lumest. See räägib Maarjast ja Joosepist, Petlemma kodude kinnistest ustest, Jumala Poja sünnist laudas, karjastest, kes ingli kuulutuse peale ruttavad vaatama üht last, kes lunastab maailma. Lumest ei ole seal sõnagi. See vana lugu räägib ka sinust ja minust, sellest, et ka meile on sündinud Lunastaja, kellesse uskudes saab meie elu imelised mõõtmed. Saame elada elusamat elu. Saame elada igavesti, kartmata homset, kartmata surma. Ja kui tuleb aeg siit lahkuda, kannab Jumala tuul meid siit ära, sest oleme taevatühjad. „Kõik kartus on kadunud, lõppenud hirm, sest ilmunud meile on Jumala arm.“ Ja niikaua, kui rändame veel siin, paistab meist välja, et oleme leidnud selle aarde, mida miljonid käivad jõulude ajal otsimas pühakodadest pühakirja sõnadest, lauludest, palvetest. Ilusat ülesleidmist!
On aeg lõpetada Ellen Niidu luuleridadega:
Rookatuse taga meri magab.
Mündi ja kummeli hõngu hingavad heinad.
Kuupaiste valgus on karedais linades.
Vaatab meid taevas põhjatult sinades.
Ja igavik meile lahti seab oma suletud seinad.
