„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad! Issand on ligidal!““ (Fl 4:4–5).
Meid rõõmustavad paljud asjad. Ma ei pea siinkohal silmas eeskätt kingitusi jõuluajal jms. Rõõmsaks võib saada, vaadates õhtuloojangus merele, märgates seal purjekat kaugel-kaugel vee peal hulpimas. Tähistaevas on läbi aegade pakkunud nii rõõmu kui ka igavikuhõllandust. Lõunaeesti keeles tähendab „hõla“ muide soovi ja iha. Ja küllap ongi oluline see, mida me päriselt ja tõeliselt igatseme ja soovime. Nii iseendale, lähedastele kui ka kogu maailmale.
Jõulud on tulekul. Olen pannud tähele, et Jumalast rääkimist võib kõige erinevamal moel teksti sisse peita. Lääne ühiskond on selle hästi omandanud. Rõõmust, rahust, halastusest ja armastusest kõneldakse palju ja innukalt. Räägitakse suurtest jumalikest väärtustest ja vist usutakse, et juba neist rääkimine viib meid kuidagi igavesega kokku või vähemasti jätab ukse paokile. Äkki see ongi nii. Ei taha midagi lõplikku väita. Isegi kui me teispoolsusest midagi ei tea, mõjutab ta meid tingimata. Kõik on viimselt Tema pilgu all. Miks mitte siis ka rõõmustada koos paganatega: Issand on ligidal!
On neidki, kes sügavas hingepõhjas vihkavad oma elu. Kõik on halb ja mõttetu. „Elu näitab mulle üksnes oma halvimat poolt.“ Nii mõtlevale inimesele on raske midagi lohutuseks öelda. Ehk sobib see: sina oled küll käega löömas, aga elu võtab sind vastu. Eluandja armastab sind, sest oled osa sellest imelisest rännust, mida eestlane nimetab lühikese sõnaga „elu“. Vähe sellest. Eluandja soovib taasühinemist sinuga, isegi kui sulle tundub see karmi kõnena, isegi siis, kui see sind näiliselt hukka mõistab. Kui aeg on küps sinu jaoks, siis kuuled ehk ära needki sõnad, mida kord prohvet Jesajale oli kingitud: „„Mäed liiguvad ja kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu,“ ütleb Issand, su halastaja“ (Js 54:10). Jumal ei hülga inimlast. Seda rõõmunäljas, kuigi alatasa kaotsi läinud või elupadrikus ekslevat olevust.
Armastus on uus vägi ja Jõululapsukese sünd on uus algus. Seda meis kõigis ja kogu loodu loos. See on rõõmu alus. Aga see tähendab sedagi, et see uus on võimeline purustama vana vihavaenu inimese ja inimese vahel, erinevate rahvaste vahel, looma tasakaalu inimeses endas. Ärme jääme kinni sellesse, kui kuuleme sõjateateid Ukrainast või midagi muud julma ja nukraks tegevat. Jah, me oleme olnud viletsad õpilased, kuid meil pole ka pääsu. Ka need, kes Jumala peidavad oma elus hoolsalt varjatud sõnavahu või väsimatu toimetamise taha, ei saa tühjaks teha igatsust rõõmu ja armastuse järele. Uus olemine meie hinges sünnib siis, kui me seda kõige vähem ootame. Ootamatult avanevad meie olemuse sügavamad kihid, järsku avastame teeraja, millest me seni midagi ei teadnud. Nii on ka maailma suurte asjadega. Needki muutuvad äkki ja mõnelgi juhul saavad need alguse hoopis kusagil maailma servas – nagu Jeesuski, kes tuleb ilmale Rooma impeeriumi kolkas. Ainus, mis me teha saame, on olla selleks valmis. Olla päriselt rõõmsad, olla päriselt valmis selleks, et kõik muutub, sest ... Issand on ligi!
PALVE: Issand, õnnista meie maad rahu ja tarkusega. Hoia meie rahvast ühtsena, et me oleksime valguseks ja lootuseks. Anna meile jõudu teha head ja hoida õiglust. Me palume rahu kõigile rahvastele, lepitust seal, kus on sõda, ja lootust seal, kus on kannatus. Aita meil olla Sinu rahu saadikuteks. Aamen.
