„Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks! Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Jah, Issanda suu on rääkinud“ (Js 40:3–5).
Kolmanda advendipühapäeva keskmes on Ristija Johannes ja tema tegevus. Ristija Johannes oli väga eriline mees. Ta sündis nagu Jeesuski väga ebatavalistel asjaoludel ja Jumal kinkis talle elu väga kindla ülesande täitmiseks: Jeesuse, Jumala Poja tuleku ettekuulutamiseks ja Talle tee valmistamiseks.
Oma tegevuses oli Ristija Johannes väga edukas. Tema juurde kõrbesse, kus ta elas ja tegutses, kaugele olmemugavustest, tulid inimesed Jeruusalemmast, tervelt Juudamaalt ja kogu Jordani ümbruskonna rahvas. Tulid tuhanded. Tuli mitte ainult vaene lihtrahvas, tulid ka maksuametnikud ja sõjamehed, kohale jõudsid ka kõrgel positsioonil ülikud. Inimesed tulid, hoolimata sellest, et otsekohene ja karmi sõnaga Johannes kuulutas neile valusat tõde: te elate valesti, teete halbu tegusid. Oma elu poolest olete te Jumala kohtus surma ära teeninud. Parandage meelt, et te pääseksite, sest Jumal tuleb peagi oma rahva üle kohut mõistma.
Kes tahaks kuulda enda kohta valusat, ilustamata tõde? Kuid inimesed tulid, sest kuigi Johannese sõnad olid karmid ja tegid haiget, suutis ta anda inimestele seda, mida nad igatsesid ja vajasid, suutis anda neile seda, mida vajavad ja igatsevad inimesed ka tänapäeval ja mida püüab tänapäeval anda kristlik kirik: anda neile lootust. Lootust, et Jumal, kõigeväeline Looja, inimesest hoolib, pole teda unustanud ega üksi siia maailma maha jätnud, et Ta kindlasti tuleb kord ise või saadab oma välja valitud valitseja oma rahva juurde.
Kui aga too kaua oodatud Jumala saadik, Jeesus, Jumala Poeg, oli juba tulnud ja mõnda aega tegutsenud, haarasid Ristija Johannest kahtlused. Tema, kes oli Jeesuses ära tundnud Jumala saadetud Messia, tema, kes oli selle oodatud Messia ristinud, näinud, kuidas ristimise käigus langes Jeesuse peale tuvi kujul Püha Vaim, ja kuulnud häält taevast, mis ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ – isegi tema hakkas kahtlema. Ta ootas Jumala saadikult hoopis midagi muud. Johannes oli kuulutanud karistavat ja kättemaksvat Jumalat. Tuli aga hoopis halastust ja andestust kuulutav.
Otsekohese mehena saatis Johannes oma õpilased Jeesuse juurde küsimusega: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Jeesus oma vastuses viitab kirjakohtadele Vana Testamendi Jesaja raamatust, kus kirjeldatakse Jumala päästetööd. „Issand on mind võidnud“; „Ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi. Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab.“
Seda kõike oli Jeesus teinud ... aga ... see ei vastanud Johannese ega suure osa rahva ootustele Messia tegevuse, tema tööstiili kohta ja pealegi läks see kohati vastuollu ka seniste tavadega. Küllap teame väga hästi, kui raske on loobuda oma ilusatest ettekujutustest ja ootustest ning muuta olemasolevaid tavasid, mis on meie arvates oma osa väga hästi täitnud ja mille keskel meil on mugav oma elu veeretada.
Hea sõnum vaestele ja alandlikele pahandas juudi rahva ülemkihti: mis mõttes on pääsemine ja Jumala armastus mõeldud ka nendele, kes ei pingutagi selle pälvimise nimel, ei suuda olla reeglite täitmises laitmatud? Neile aga, kes võitlesid rahvusliku vabanemise nimel, ei läinud korda vaeste kannatuste leevendamine ja patustele lootuse andmine. Igal inimesel on Jumalale omad ootused, mis on just tema jaoks kõige tähtsamad, ja kui need ei täitu, siis on pettumine kerge tulema. Inimestel oli ja on ka tänapäeval vaja palju vaimulikku arukust, et taibata, mis on tõeliselt oluline, oluline kõigile, et olla, nagu ütles Jeesus: „õnnis, kes ei pahanda ennast minu pärast!“.
Inimesed väidavad, et nad otsivad tõde. Tõde enese kohta, oma elu kohta, oma suhte kohta Jumalaga. Me oleme aga nõnda loodud, et me ei suuda jätta jälgimata ega arvustamata ka teiste inimeste elu ja jumalasuhet. Ja kui meie arvates Jumal neid teisi õnnistab rohkem kui meid, tunneme end petetuna. Meie elu, meie kasvatuse stiilid on olnud väga erinevad ja need erinevused mõjutavad meie ootusi ka kirikus toimuvale, kus toimub kasvamine Jumala poole.
Paljude jaoks on ideaaliks Vana Testamendi põhimõtetel rajanev karm nõudlikkus. Ranged ja täpsed reeglid. Halastamatus. Karmid karistused reeglite rikkumise eest. Teised pooldavad kasvatust ja juhatust armastuse reeglite järgi, mille hulka käivad vabadus ise otsida ja otsustada koos selle juurde käiva võimalusega eksida, andestus, kannatlikkus, lootus inimese paremaks muutumise võimalikkusesse viimse võimaluseni. Nende kahe äärmuse vahel on veel hulk vahepealseid võimalusi. Pühakirjast saame soovi korral leida kinnitust nii äärmisele rangusele kui ka äärmisele leebusele. Erinevate seisukohtade vahel on kristlaste keskel läbi aegade olnud ja on ka edaspidi vastuolud, on vaidlused, vahel tülidki. Meil jääb vaid soovida endale ja kõigile vaimulikku tarkust ja arukust, et taibata, mis on tegelikult Jumala tahtmine ühes või teises olukorras. Otsida igas konkreetses olukorras õigemat lahendust: kus vaja leebust, seal leebust, kus karmust, seal karmust. Paluda, et meie poolt valitud lahenduses sünniks tõesti Jumala, mitte meie tahtmine.
Eile, kolmandal advendipühapäeval tähistasime Tallinna Jaani kiriku pühitsemise 158. aastapäeva. Kirik ei saanud endale nime küll mitte Ristija Johannese, vaid hoopis evangelist Johannese järgi, keda on kutsutud armastuse apostliks ning kelle poolt koostatud evangeelium on saanud miljonitele teejuhiks taevase kodu ja Issanda Jeesuse poole. Evangelist Johannese sümboliks on kotkas. Jaani koguduse sümboliks on samuti kotkas. Uhke ja võimas lind, kes püüdleb taeva poole. Meiegi püüdleme taeva poole. Mõelgem tänus kõigile neile, kes on meie pilgud pööranud taeva poole, kes on meie jaoks taeva avanud, julgustanud meid sinna pürgima. Mõelgem tänus mõlemale Johannesele: ristijale ja evangelistile. Palugem endale tarkust ja kannatlikkust, et pühakirja tõlgendamine meid omavahel riidu ei ajaks, meie vaimutiibu ei murraks ja viimselt Jumalast ning Tema armust ei lahutaks. Toetagem üksteist, et me ei väsiks ega tüdiks ning taevateelt kõrvale ei astuks. Õnnistatud rännakut meile kõigile.
