„Igale asjale on määratud aeg“ (Kg 3:1).
Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini taipab ta, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mitte mingi hinna eest ega mitte kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks ja põnevaks veel seegi, et me keegi ei tea, kui palju igaühele meist seda kingitud on ja kui palju sellest kingitusest veel alles on.
Nõnda püüamegi aega võita kavalusega: haarata võimalikult kiiremini võimalikult rohkemat, et jõuaks võimalikult enamat ära teha, ära proovida. Püüame, piltlikult öeldes, ühte inimellu ära mahutada mitut. Ja nii muutub meie elu üha rohkem kiirrongi sarnaseks, millelt maha astumine on võrdne enesetapuga. Rong ei oota, kui me maha hüppame või astume, ta kihutab minema ja meie jääme maha. Maha jäämine ajast tähendab probleeme, tähendab konkurentsivõime vähenemist, tähendab võimaluste vähenemist, pidevat muret homse pärast, oma toimetulemise pärast.
Nõnda siis rabeleme viimse võimaluseni, elades ikka kiiremini ja kiiremini, püüdes ajast maksimaalset välja pigistada, seda maksimaalselt kasulikult ära kulutada. Suure rabelemisega pole aga enam aega tunda rõõmu sellest, nautida seda, mille saamiseks me aega kulutanud oleme. Rahulikumal hetkel, kui mingil põhjusel peaks tekkima paus, me lihtsalt kulutame selle pingest taastumisele, väsimuse väljahingeldamisele.
Tänapäeva tegus ja edukas inimene on praktiline – elu ise sunnib selleks. Ta oskab oma aega arvestada, loeb hoolega päevi, tunde ja minuteid. Proovib hoolitseda, et tegevuste vahele ei tekiks pikki pause. Kuid ometi võtavad – just võtavad, mitte ei leia, sest aega leida pole võimalik, see ei vedele niisama – paljud edukadki inimesed endale vahel aega ja lähevad pühakotta, ja lähevad sinna mitte ainult pühapäevadel, vaid sagedamini argipäevil.
Väga paljude pühakodade uksed on avatud ka argipäevadel, väljaspool jumalateenistuste aegu, et inimesed saaksid ka muul ajal sisse astuda, palvetada, vaikselt elu üle järele mõelda või ka lihtsalt olla niisama, olla rahus ja vaikuses, võtta mõneks minutiks, vahel ehk pooleks tunnikski, aeg maha, lasta oma ajul tühjeneda toimetustest, puhata maailma mürast. Tallinna Jaani kirikus on üpris tavaline, et kantseleisse astub sisse mõni inimene, küsib vaikselt: „Kas ma tohin natuke aega kirikus istuda?“ Saanud jaatava vastuse, et ikka tohib, läheb ta kirikusaali. Ukse vahelt vaadates on näha, et ta lihtsalt istubki vaikselt kusagil kirikupingis ja vaatab tavaliselt altari poole. Mõne aja pärast ta tuleb, tänab vaikselt ja lahkub. Ja mitmed käivad niimoodi istumas üsna sageli.
Miks inimesed tulevad? Tulevad kirikusse vaikselt istuma? Mida nad kuulavad ja kuulevad? Ilmselt ei ole argiaskelduste müra suutnud kunagi summutada Jumala Poja Jeesuse vaikset kutset, mis on kõlanud läbi kahe aastatuhande: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise“ (Mt 11:28). Jeesus lubab anda hingamise.
Hingamine tuleb sõnast „hing“. Hing tähistab elu, elusat inimest. Hingamine, selle korrapärane rütm, on üks elu ja tervise tunnuseid. Kui me rabeleme, jookseme, väga pingutame, närvitseme, siis meie hingamise rütm muutub. Me enam ei hinga, vaid hingeldame. Hingeldamine, õhu ahmimine, on aga tunnuseks, et miski on meiega valesti, elujõud on lõppemas. Jumala Poeg pakub meile teed tervemasse ellu, ülemäärasest kiirustamisest ja pingest vabanemist, hingeldamisest vabanemist. Jumala ja Tema Poja – või nagu tänapäeva moodne nn uskmatu inimene ütleb, „mingi kõrgema väe“ – ligiolu on enamiku inimeste jaoks kõige paremini tuntav just pühakodades või mõne jaoks ka üksi looduse rüpes viibides.
Hetkedel, kui elu muutub liiga kiireks ja keeruliseks, vajame me meeldetuletust, et elus on oma tõed, et ajal on oma reeglid.
Istudes vaikses pühakojas, eemal alati kuhugi kiirustavatest, siia-sinna sebivatest inimestest, võime natukeseks ajaks vabaneda aja survest. Meid ümbritsevad müürid, mis on näinud eelmiste põlvede võitlust ajaga, on näinud mitmete põlvkondade muresid ja rõõme, naeru ja pisaraid. Pühakotta on tuldud rõõmude ja muredega, abi otsima ja abi eest tänama. Pühakojas tajume, et kui suured meie mured, meie probleemid, ka pole, on need ometi, nagu meie isegi, meie elu, meie tööd ja saavutused, vaid pisitilluke osake igavikust. Meie – meie saavutused ja meie mured –ei ole maailma keskpunktiks. Maailm ei alga ega lõpe meiega.
Kuidas me ka ei rabeleks, ei suuda me ometi kõike haarata, kõike kontrollida, kõike, mida tahaksime, ära teha. Aga me ju ei peagi võtma endale ülejõukäivat koormat – lootusetut, juba ette kaotusele määratud võitlust ajaga, ainsaks relvaks vaid kiirustamine. Kui me suudame näha ja aktsepteerida ennast nendena, kes me tõeliselt oleme – Jumala lapsed selles igaviku hetkes, milles meil on määratud oma elutee läbi käia –, siis ei ole aeg enam meie vaenlane, vaid temast saab meie ustav liitlane.
Me ei pea muretsema, et seda on liiga vähe, et seda ei jätku, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Jumala loodutena, Tema lastena, on meie päralt igavene elu ja me võime siin, maises elus rahulikult tempot maha võtta ja kasutada meile eluks kingitud aega, et mitte ainult tööd rabada, mitte ainult teisi teenida, vaid ka ise nautida seda head ja ilusat, mida meile maailmas juba Jumala poolt kingitud on. Võtta vahel vastu ka nende teenimist, keda meie teenida püüame. Lõpetada õhu ahmimine ja lõõtsutamine, taastada rahulik ja sügav hingamine. Kinkida oma hingele rahu.
Jätkugu meil tarkust võtta endale see aeg, et jõuda pühakotta. Tulla, et veidi puhata, kuulata jumalasõna, saada osa armulauasakramendi saladusest, kuulata kaunist muusikat või tulla selleks, et kuulata vaikust. Sageli kõneleb Jumal ka vaikuse kaudu. Aidaku see meil saada tagasi tervislik, elu hoidev ja kandev hingamine, leida tõeline ja täisväärtuslik elu. Elu, millest saab rõõmu tunda.
PALVE: Aja Issand, vabasta meid hirmust, et meie aeg saab otsa, hirmust, et me ei jõua kõike, mida enda arvates jõudma ja tegema peame. Võta meilt meie pinged ja rahutus. Kingi rahu ja lootus. Kingi tarkust sagedamini võtta aega puhkuseks ja Sinuga kõnelemiseks, et saaksime Sinuga jagada oma koormaid ja leiaksime uue hingamise ja rahu.
*
NB! Tavaline metsjänes, kes meie jaoks sümboliseerib sageli kiirust, elab soodsates tingimustes vaid kuni üheksa-aastaseks.
Kilpkonnad, kes on meie jaoks väga aeglaselt liikuvad loomad, elavad tunduvalt kauem. Näiteks maakilpkonn võib soodsates tingimustes elada kuni 200-aastaseks.
Niisiis: ärgem elamisega liiga kiirustagem!
