„Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks. Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil“ (Ps 9:8–9).
Meie maal tuntud naispühak Birgitta nägi kuus päeva enne oma surma ilmutust, kus neitsi Maarja rääkis talle: „Mida ütlevad arstid? Ehk seda, et sa varsti sured? Tõesti, mu tütar, nad ei tea, mis tähendab surm. Sureb see, kes salgab oma Jumala, ja sureb see, kes kalestab oma südame patus ega oksenda välja oma hinge roojasust pihi kaudu. Sureb see, kes ei usu Jumalat ja kes ei armasta oma Loojat. Kuid elab ja ei sure see, kes alati kardab Jumalat, kes puhastab end patust järjekindlalt pihtides ja kes igatseb tulla koju oma Jumala juurde. Ent kuna sinuga räägib kogu loodu Jumal, kes seda valitseb ja kellel on võim sinu üle loodusest hoolimata, siis tea, et pole elu ega päästet meditsiinis, kuna lühikese ajaga ei jõua keegi palju süüa.“
Üksnes Jumal avab meile ukse uude ajastusse pärast seda, „kui taevad saavad raksudes otsa, algained lagunevad lõõmates ning maa ja temas olevad teod põlevad ära lagedal“ (2Pt 3:12–13).
Jumal on inimesega kannatlik ja inimene peaks olema samuti kannatlik ja tähelepanelik enda elu suhtes. Inimene hakkab aga hoopis märkamatult end selles ilmas võimalikult mõnusalt sisse seadma. Ega midagi. Aega ju on ja üleüldse on kõik see nii segane, et ei tasu eriti keskenduda sellele, mis ehk kunagi kauges tulevikus võib tulla või ka mitte …! Ja siis ühel hetkel küsib ta: „Kus on Tema tulemise tõotus?“ Ja kui siis veel, et inimest tabab ebaedu, haigused või kalli inimese surm, siis võib süveneda temas hoopis lootusetuse ja absurdsuse tunne. Maailm ta ümber pudeneb kildudeks, aga ei kao siiski. Miski ei tee olematut olevaks ega meie surnuid elavaks. Ei anta meile ka kindlat tõendit, et viimaks on kõik siiski hästi, nii nagu kord pühapäevakoolis õpetati.
Ei ole vaja kaevata Jumala peale, et Tema ei taha meid jätta igavesti lasteks, kes aina mängivad oma mänge ja samas on abitud vastutust kandma. Uku Masing kirjutab: „Inimene on ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle. Kui ta ei tea või ei taha teada, käitub nagu süsteemikindel igavene olend, siis ta on laps.“
PALVE: Issand, me ei ole midagi ilma Sinuta. Sinus me elame, oleme ja liigume. Aita meil usus kindlaks jääda, kuni me näeme Sind palgest palgesse. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
