„Seda teadke esmalt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.“
Aga seda väites jääb neil kahe silma vahele, et muiste olid olemas taevad ja veest tuli maa, mis püsis koos vee läbi Jumala sõna jõul, mille läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses. Aga praegusi taevaid ja maad, mis on säilitatud sellesama sõna jõul, hoitakse tule jaoks jumalakartmatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele. Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses, oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad. Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises! Tema päralt olgu kirkus nüüd ja igaviku päevil!“ (2Pt : 3–13, 18).
Eile oli kirikuaasta eelviimane pühapäev. Selle nädala teema nimetuseks kirikukalendris on „Valvake!“. Oodates oma Õnnistegija taastulemist, oleme jätkanud koguduses kooskäimist, õhutanud üksteist elama sellist elu, nagu Jeesus meid elada käskis. Kirikuelus on jälle üks aastaring täis saamas ja taas peame tõdema, et Tema, meie Issand, keda me ootame, pole ikka tulnud. Taas algab kõik, algab uuesti. Kas peaksime selle üle rõõmustama või kurvastama?
„Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.“ Kas ikka on? Maailm ei ole loomisest saadik samaks jäänud, ta on muutunud. Ja mitte ainult maailm. Muutunud ja pidevalt muutuvad on olnud ka küsijad ise. Kirja autor ei kõnele mitte paganatest, vaid kristlastest. Inimestest, kes on kuulnud evangeeliumisõna, on selle vastu võtnud, on end ristida lasknud. Ja siis ...
Veidi eespool, enne meie tänast kirjakohta, on kirja autor kirjutanud neist nõnda: „Nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja, Jeesuse Kristuse tundmise kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta nagu loomad, nad ka saadavad end hukka oma laostumises. Nad peavad lõbuks priisata päise päeva ajal, need mustuse- ja häbiplekid, kes turgutavad end oma lõbudes, kui nad pidutsevad koos teiega. Neil ei saa kunagi patust küllalt, nad ahvatlevad kõikuvaid hingi, neil on ahnitsema harjunud süda, nad on needuse lapsed ... Nad on loobunud otseteest ja eksinud ära.. Nüüd on neist saanud „pilkesõnadega pilkajad, kes käivad iseenese himude järgi“ (2Pt 2:12–13).
Mis on nendega juhtunud? Enamik neist liitus ju kogudusega täiskasvanuna, endale täielikult aru andes, mida Issand neilt ootab, ja seda ootust õigeks pidades. Jah, küllap on õigus apostel Paulusel, kui ta kirjutab :„Ma ju ei tee head, mida ma tahan, vaid paha, mida ma ei taha, just seda ma teen.“ Selle maailma kiusatusi polegi nii lihtne võita. Lühikest aega suudame kõik paid olla nagu lapsed, kes näevad riiulil kommikotti. Aga kui see silmade eest kaob, kappi pannakse, ja ema ka kodunt ära läheb? Küllap on nii, et inimese tõeline uuenemine peab toimuma sisemiselt, saama alguse ja aluse mõistmisest ja armastusest, mitte hirmust. Armastus, mitte hirm, suudab hoida eemal himudest ja patust, hoida õigel teel. Kui paljud aga isegi ristiinimeste hulgast on suutnud jõuda hirmust armuni?
Ja siiski pole isegi nonde pilkajate olukord täiesti lootusetu. Milles peitub siis nende võimalus? Just selles, mille üle nad ilguvad: Issanda taastulemise viivituses. Kirja autor juhib tähelepanu sellele, mida teati tegelikult juba enne Jeesuse tulekut. Vana Testamendi laulik on Jumala kohta öelnud: „Tuhat aastat on su silma ees nagu eilne päev, kui ta on möödunud.“ Jumala ajaarvamine, selle ühikud on hoopis teistsugused kui inimestel. Ja peavadki olema. Igaviku Issand tegutseb ju hoopis suuremates mastaapides, kui ajaliku inimese mõõt seda haarata suudab. Issand ei viivita, ei kiusa inimest pika ootuseajaga. Ta annab inimesele võimaluse – võimaluse parandada meelt, sest „… ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele“. Jeesus läkitas oma jüngrid kuulutama evangeeliumi kogu maailmale, kõigile loodule. Kõigile tahab Jumal anda võimaluse pääseda. Jeesus on ütelnud: „Ja seda kuningriigi rõõmusõnumit jutlustatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“
Kirja autor on Issanda päeva tulekut kujutanud kõige maise hävinguna tules. Hävib kõik inimkäte poolt loodu, mille üle inimene ise seda luues uhkust tunneb, lootes, et see püsib igavesti. Issand aga ütleb: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ainsad teod, mis suudavad Issanda päeval püsima jääda, on need, mis on tehtud Issandas, millel on Tema õnnistus. Püsima suudavad jääda vaid need inimesed, kes on jäänud Kristusesse, Temasse ristimise armusse, jälgides püha eluviisi ja jumalakartust.
Peagi on kirikuaasta lõpp. Ja jälle algab kõik, algab uuesti. Uus ring: ootamine, sünd, elu, surm, rõõm, kurvastus, ootus, lootus. Elatud elu me uuesti elada ei saa, olnut ei saa teha olematuks. Kuid uue kirikuaastaringiga on meil ristiinimestena võimalus paljugi muuta. Oleme saanud vanemaks, loodetavasti ka targemaks. Mõistame paremini, mis on möödunus puudu jäänud, mis valesti läinud, mida on vaja muuta. Me ei tea, millal meie Issand tuleb, sest Issanda päev tuleb ootamatult. Oodakem seda päeva ja ärgem tüdigem ootamast, aga olgem siiski rõõmsad, et meile on veel armuaega jäetud. Kasutagem siis seda meile kingitud aega targasti. Aamen.
