„Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!“ Kuid too kostis: „Ei taha!“, ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: „Küll ma lähen, isand!“, kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?“ Nad ütlesid: „Esimene.“ Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.““ (Mt 21:28–32)
Oma tähendamissõnas kahest pojast on Jeesus ära toonud ainult loo alguse ja lõpu. Kõige huvitavam ja tähtsam osa aga, see, mis vahepeal toimus, jääb meie silme eest varjatuks. Miks sattus viinamäele see poeg, kes esialgu sinna minna ei tahtnud, ja miks ei jõudnud pärale see, kes esialgu, vähemasti sõnades, oli valmis teekonda alustama?
Mõistujutus kahest pojast ei ole räägitud tegelasest või tegelastest, kelle mõjul pojad oma käitumist muutsid, ometi eeldab loo loogika, see, milleks Jeesus niisuguse loo rääkis, et seal pidi esinema üks Ristija Johannese või isegi Jeesuse moodi tegelane. Heidab ju Jeesus meie tänases kirjakohas ülempreestritele ja rahvavanematele ette Ristija Johannest, kelle manitsust meelt parandada ja õiguse teele asuda nad ei tahtnud kuulda võtta, samal ajal kui tölnerid ja hoorad teda kuulasid.
Esimese poja kohta, kes esialgu keeldus viinamäele minemast, on kirjutatud, et ta hiljem kahetses ja läks. Kas kahetsus tekkis tal iseenesest? Miks see tekkis? Inimesel, kelle jaoks tema ise on maailma nabaks, kelle jaoks „mina tahan“ on olulisem kui teiste vajadused, kes ei hooli teiste arvamusest, ei teki kahetsus kunagi lihtsalt iseenesest. Siira kahetsuse tekkimiseks peaks mõtteviis täielikult muutuma ja see ei toimu kunagi lihtsalt niisama ja äkki. Selliseid inimesi mõjutab oma käitumist muutma kõige paremini hirm oma naha pärast, mõte oma tulevikule.
Sõitsin kord bussis. Seal sõitis ka grupp noorukeid, vanuses nii 13–15 aastat, kolm noormeest ja üks tütarlaps. Noormehed ruigasid ja tegid kõiksuguseid hääli, kommenteerisid valjusti teisi inimesi. Tütarlaps püüdis neid tagasi hoida, märkides, et nad ju segavad teisi. Selle peale vastas üks noorukitest: „Ma olen vaba mees, vabal maal. Teen, mida tahan ,ja kellelgi pole õigust mulle midagi öelda.“ Siis sekkus üks umbes 25-aastane noormees, pikk, tugeva kehaehitusega, sportlik. Ta ütles sellele kambale vaid mõne sõna sellest, mida ta nendega teeb, kui nad vait ei jää – ja ennäe imet. Vaikus saabus sedamaid.
Jah, pole parata, kõige mõjuvamaks ja kiiremaks vahendiks käitumise muutmiseks on hirm. Kurb, aga see on enamuse jaoks sõnadest ja mõistusest veenvam argument. Tuletagem meelde, mida kuulutas Ristija Johannes: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna ilusat vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.“ Tegelikult ju samuti hirmutamine. Küllap oleme isegi teismelistena ja mõni ehk ka soliidsemas eas mõnikord oma vanematele ja ülemustele mõtlematult vastu plärtsunud. Hiljem on meil aga hakanud hirm, et meid võidakse karistada sõnakuulmatuse pärast. Ja me oleme läinud ja teinud, mis kästud, lootuses, et meie vastuhakk unustatakse. Paistab, et isa soovi eiramine polnud tollel pojal esmakordne – sellele näib viitavat isa rahulik reageering poja keeldumisele, ta oli seda varemgi kogenud. Poeg ilmselt ei kartnud karistust isa poolt. Millest siis oli tulnud meelemuutus? Keda ta kohtas oma tee peal? Kes pani ta ümber mõtlema? Seda pole meie loos räägitud. Ehk sündis tõesti ime – imesid vahel juhtub – ja poeg sai ise aru oma eksimusest. Tema süda hakkas valutama, et on oma isa oma keeldumisega solvanud. Ehk tuletas ta meelde, kuidas isa on talle ikka ja jälle tema üleastumised ja vastuhaku andeks andnud, ja selle headuse ja halastuse taipamine pani ta tegema õiget otsust. Kui inimene ise saab aru, et ta on eksinud, et ta teeb midagi valesti, elab valesti, on tal lihtsam meeleparanduse teele asuda kui neil, kes ise ei saa aru, et nad teevad midagi valesti.
Aga meie loo teine poeg? Vaatamata lubamisele ta ei jõudnudki viinamäele. Miks? Kas tõesti oli ta andnud isale lubaduse ainult moe pärast, silmakirjalikult? Vaevalt – isa saanuks ju igal juhul teada, kas ta käis viinamäel või mitte. Aga äkki oli tal tõesti mõjuv põhjus, miks ta pärale ei jõudnud? Kuna teame, et Jeesus mõtles teise poja võrdkujuna ülempreestreid ehk varisere ja kirjatundjaid, võis teise pojaga juhtuda näiteks nii: pole sugugi võimatu, et rikka pere pojad, keda tööga eriti ei koormata, keda isa vaid harva tööle saadab, nagu meie tänases kirjakohas palub isa poegi, et nad TÄNA viinamäele tööle läheksid, ei teagi täpselt, kus see või teine aed või karjamaa asusid. Kui poeg oli nõus viinamäele tööle minema, juhatas isa mõne sõnaga pojale ka teed. Ja poeg asus teele, heas usus, et tema poolt käidav tee viib just sinna, kuhu vaja. Ja siis tuleb talle vastu võõras, kes väidab, et ta läheb hoopis vales suunas, ja käsib tal otsa teise kanti pöörata. Ütleb veel, et on ka tema sõnakuulmatut venda veennud tööle minema ja talle õige tee kätte näidanud. Miks peaks too poeg seda võõrast uskuma?
Enne Ristija Johannest ja enne Jeesust oli olnud Mooses, kes oli oma rahvale edasi andud Jumala käsud teejuhiks Tema riiki, olid olnud prohvetid, kes kõik olid õpetanud ja kuulutanud, mida Jumal oma rahvalt ootab. Osa rahvast, kirjatundjad, variserid ja ülempreestrid, püüdsid kogu hingest Jumala käske täita, lausa juuksekarva täpsusega. Ja nad olidki tõesti veendunud, et nad on õigel teel, et nad tõesti just sellise eluga on Jumala rahulolu ära teeninud. Erinevalt avalikest patustest, tölneritest ja hooradest, kes ka ise said aru, et nende eluviis ei ole õige, oli nende eluviis tõesti eeskujulik ja nad olid ise oma õiges ja laitmatus eluviisis kindlalt veendunud. Proovigem õige ette kujutada oma reageeringut, kui keegi tuleks meile ütlema, et elame valesti ja peame oma eluviisi, oma suhtumist muutma. Küllap oleksime solvunud, trotsi täis ja loomulikult ei võtaks teda tõsiselt. Ülempreestrite, kirjatundjate ja variseride ellu ilmusid Ristija Johannes ja Jeesus, kes ütlesid, et nad on valel teel.
Jah, kui me tunneme ise, et elame valesti, oma elu häbeneme ja tunneme vajadust seda muuta, siis kuulame ütleja jutu ilmselt ära ja mõnikord püüamegi midagi muuta. Aga kui palju selliseid rahulolematuid, ennast ja oma elu häbenevaid inimesi siis ikka on? Arvan, et enamiku inimeste reageering üleskutsele parandada meelt ja muuta oma elu oleks sarnane variseride ja kirjatundjatega: kes sa selline oled, et selliseid asju räägid, meid õpetama tuled? Mis meelevallaga sa seda teed? Ja nõnda jäävad nad kangekaelselt käima oma teed, uskudes, et just see on õige, ja lootes viinamäele ka pärale jõuda. Nõnda juhtus ilmselt ka pojaga, kes reipalt teed alustanult eksis ega jõudnudki kohale, sest polnud valmis oma kurssi korrigeerima.
Meie tänases kirjakohas heidab Jeesus ülempreestritele ja rahvavanematele ette, et nad ei uskunud Ristija Johannese sõnumit isegi siis, kui nägid nn lootusetuid, tölnereid ja hoorasid meelt parandamas. Nad ei uskunud, kuigi nägid imet – sest inimeste muutumine, halva inimese muutumine heaks, on tõeline ime. Siiski – neile, kes ise suudavad elada laitmatult, ei pruugi teise inimese meeleparandus imena tunduda, sest nemad ise ju suudavad õigesti elada, miks ei peaks suutma siis teisedki. Ja pealegi: mitte kõik tölnerid ega patused ei parandanud oma meelt pärast Ristija Johannesega kohtumist ja isegi mitte pärast Jeesusega kohtumist.
Kumba poja moodi oleme meie? Arvan, et kõigis meis on jooni nii ühest kui ka teisest. Aeg-ajalt võimutseb meis meie suur Mina, mis ignoreerib Jumala häält, hakkab Talle teadlikult vastu, pärast aga kahetseb seda. Aeg-ajalt arvame, et oleme Jumala käsust ainuõigesti aru saanud, teeme just seda, mis on Tema tahtmine, ja ometi sammume kangekaelselt vales suunas, arvates, et läheme õiget teed.
Ükski inimelu pole teisega sarnane. Erinevad valikud ja otsused, sageli juhusest sõltuvad, viivad meid eri teid pidi. Meie hulgas on neid, kes ei kavatsegi taevase viinamäe poole minema hakata, kes taevase Isa kutset jäävadki ignoreerima, kutsutagu neid nii palju kui tahes, pakutagu neile mida tahes. On neid, kes asuvad innukalt teele, kuid kes valivad valesti elu ristteedel erinevate suundade vahel ja satuvad omadega rappa. On neid, kelle tee viib otse ja on sirge ja sile.
Meie kirjakohas ei ütle Jeesus, et variserid ja kirjatundjad üldse jumalariiki ei pääse. Ta vaid ütleb, et hoorad ja tölnerid pääsevad sinna enne. Sest nemad on valinud lihtsama tee: kahetsuse, alandlikkuse ja usu tee. Tee, mille Jeesus ise neile kätte on näidanud, tee, millel Tema ise on koos nendega, sõna ja sakramendiga abistamas ja toetamas. Nendel, kes seda teed käia ei taha, tuleb minna läbi kitsast, okkalisest, keerulisest ja raskest seaduse teest, labürindist, mida läbida on äärmiselt raske ja mida mööda jumalariiki jõudmine on enamikule inimestest võimatu.
Ühel isal oli kaks poega. Millised nad ka oma iseloomult polnud, nad olid selle isa lapsed, tema jaoks armsad. Ja ta ootas, et nad läheksid tema viinamäele pere heaks, oma vendade ja õdede heaks, tööd tegema. Meie Taevane Isa, Issand, soovib, et meiegi asuksime Tema viinamäe poole teele. Mida me Tema palvele vastame? Kas me teame teed viinamäele? Ja kas me oleme valmis minema just seda teed, mida Tema meile oma sõnas näitab? Andku Ta meile alandlikkust ja tarkust, et me võiksime Tema juhatust kuulda võtta ja jõuda sinna, kuhu Tema meid läkitab.
