„Talle ütles Juudas, mitte Iskariot: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?““ (Jh 14:22).
Millest see oleneb, et Jeesust näeb sellena, kes Ta tegelikult on, kuningas Kristuse ja Jumala Pojana, vaid piiratud ring inimesi, mitte terve maailm? Enne oma lahkumist andis Jeesus oma jüngritele käsu kuulutada evangeeliumi kõigele loodule ja teha tema jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Jah, seda ülesannet – ülesannet ristida ja kuulutada rõõmusõnumit – on täidetud nüüd juba kaks tuhat aastat, kuid suur osa maailmast ikka ei suuda näha või ei taha uskuda.
Isegi suur osa ristitutest kaovad kirikust ja unustavad, et on kunagi saanud ristikoguduse liikmeks, ei tunneta seda oma elus, ei tunneta Jumala ligidust, Tema mõju oma igapäevaelus. Vähe on neid, kes tõesti Jumalaga, oma Issandaga, käsikäes ja koos oma eluteed rändavad. Mida teha? See küsimus on olnud üleval juba algristikoguduse päevist saadik. Ristiusu vastased on sellele probleemile enda arvates leidnud lahenduse: kui Jeesus tõesti on surnuist üles tõusnud, miks Ta siis ei näita ennast maailmale? Näidaku end kõigile soovijatele ja ongi raudne tõend olemas, et Jeesus tõesti on Jumala poolt läkitatu, Tema Poeg, kõik kahtlused kaoksid.
Kuid selline teadmine ei annaks midagi. Jeesust nägid Tema maise elu ajal paljud inimesed, Ta tegi oma eluajal palju imetegusid, kuid see ei aidanud inimestel uskuda Temasse kui Jumala Pojasse. Jah, kui suudame näha vaid omaenda silmadega, kui usume vaid seda, mida näeme, siis võib tõesti juhtuda, et Jeesusest saab vaid mustkunstnik, nagu see on üheks valikvastuseks leeritestis, mida Jaani koguduse leerilapsed peavad tegema. Raamatus „Väike prints“ ütleb rebane: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Ühes oma tähendamissõnas nentis Jeesus, et uskumatu maailm ei usuks ka siis, kui keegi surnuist üles tõuseks. Jumala ilmutust saab omaks võtta vaid usus ja ka ülestõusnud Issandat said näha vaid need, kes uskusid. Usk on suures osas südamega nägemine.
Aga kuidas saada usku? Tõelist usku, sellist, milles on vägi, sellist, mis tõesti kannab? Isegi mitte Jeesuse kõige lähedasemad jüngrid, kes õpilasena Tema kõrval käisid, Tema tegusid nägid, tema õpetusi kuulasid, ei omanud ju usku selles mõttes, nagu meie seda tänapäeval mõistame. Kuigi nad tunnistasid, et Jeesus on Kristus, elava Jumala poeg, oli nende usk sisuliselt usk inimesesse Jeesusesse, väga erilisse inimesesse ja õpetajasse. Selle õpetaja õpetusi ei suutnud nad mõista enne, kui õpetaja oli nende juurest lahkunud ja saatnud enda asemele teise õpetaja: lohutaja ja eestkostja, Püha Vaimu, kelle sisendusel ja valgustusel ei tulnud jüngritele Jeesuse maa peal oleku ajal kõneldud sõnad mitte ainult meelde, vaid need omandasid ka uue tähenduse, mida nad seni polnud suutnud taibata. Võib öelda, et alles siis omandasid nad tõelise usu, see muutus elusaks ja tegutsevaks. Jeesus ütleb oma jüngritele selle kohta, et see on tõe vaim, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast, et Ta teda ei näe ega tunne.
Seega tuleb tõeline usk Püha Vaimu töö kaudu inimeses. Püha Vaim töötab inimesega, kutsub teda juba ammu enne, kui inimene tegelikult seab oma sammud pühakoja poole. Ja kui ta on tulnud ja tahtlikult ning teadlikult oma südame Vaimule avanud, juhib ja saadab teda tema usuteel. Püha Vaim on see, kes aitab südamega näha.
Seega tuleb välja, et tegelikult ei piisa ainult Jeesuse tundmaõppimisest pühakirja kaudu, teiste inimeste lugude kaudu – meil, tänapäeva inimestel, pole enam kahjuks võimalik Temaga isiklikult kokku saada. On vaja veel midagi – on vaja Püha Vaimu, et me neid lugusid ka mõistaksime, et need meiega kõnelema hakkaksid ja saaksid meis midagi muuta.
Nelipüha on Jumala tõotuse täitumise, Püha Vaimu väljavalamise püha. Püha, mil Kolmainu Jumala kolmest isikust on kesksel kohal see, kes jääb enamasti varjatuks, sest Ta tegutseb inimeste südametes. Tema kohalolekut, Tema mõju, Tema tegevust saab märgata vaid Tema töö viljades, selles, kas ja milliseks on inimene muutunud, võrreldes ajaga, mil temas veel Vaim ei elanud, ja milliseid tegusid inimene teeb. Püha Vaim on varjatud tegutseja, kes enamasti jääb aplausist ja ülistusest ilma, aga ilma kelleta ei saa tegelikult midagi toimuda.
Tänapäeval toimub Jumala Püha Vaimu andmine ristimise sakramendis, mil vaimulik Jumala kätena piserdab või kallab ristitava peale puhast vett, misjärel Jumal laseb ristitava puhtaks saanud südamesse asuda oma Vaimul. Ja see Vaim asub seal tööle.
Evangeeliumisõnast teame, et Jeesus ise võttis Püha Vaimu vastu pärast seda, kui Ristija Johannes Teda Jordani ääres ristinud oli. Alates ristimisest algas Tema avalik tegevus, Ta hakkas tegema suuri tegusid, korda saatma imesid. Meenutagem oma ristimist – kas meie elus hakkasid pärast ristimist imed toimuma, kas meie oleme midagi imelist korda saatnud? Jah – Vaimu me oleme saanud, aga kas see meis ka tegutseb?
Vaadakem oma elu, oma tegusid ja nende vilju. Apostel Paulus on kirjeldanud Vaimu vilju, need on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus. Kelles iganes need ilmnevad, võime väita – temas on tegutsemas Püha Vaim.
Traditsiooniliselt loetakse esimest nelipüha kristliku kiriku sünnipäevaks. Sellel päeval sündis esimene kogudus: Püha Vaimu töö oli ühendanud inimesed, kes olid pärit eri paikadest, kõnelesid erinevaid keeli, olid eri vanustes, erinevate elukutsete ja ühiskondlike positsioonidega. Need erinevused olid kõrvalise tähtsusega. On ka praegu. Viimselt on oluline see, kas sa usud ainsasse Jumalasse, kõigeväelisse taeva ja maa Loojasse, ja Tema ainsasse Pojasse Jeesusesse Kristusesse, kes oma ristisurma läbi on sind lunastanud sinu pattudest ja rajanud sulle tee igavesse ellu. Viimselt on oluline see, kas sinu sees elab ja tegutseb Püha Vaim.
Kui see on nõnda, siis on nelipüha sinugi sünnipäev. Palju õnne!
