Apostel Paulus kirjutas roomlastele, õhutades neid armastusele vendade vastu: „Ja seda tehke kõik teades aega: teil on juba käes tund unest virguda, sest nüüd on meie pääsemine lähemal kui siis, kui me hakkasime uskuma. Öö on kaugele edasi jõudnud, [Issanda] päev on lähenenud“ (Rm 13:11j). Aamen.
Uues Testamendis räägitakse palju sellest, mida tähendab see, et Jumal sündis inimlapseks, et meid aidata ja päästa patu, surma ja kurja käest. Aga kui väljasseisjad küsivad näha, millest me oleme pääsenud, siis pole hõlbus vastata. Suur osa Jumala tööst sünnib kristlase südames ja meeles ega ole kõrvalt nähtav. „Me ju oleme päästetud lootuse peale. Juba nähtava lootmine aga ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult“ (Rm 8:24j).
Üleeile, esmaspäeval ilmus Õhtulehes suur, kahe lehekülje pikkune intervjuu Luterliku Maailmaliidu peasekretäri, eestlase Anne Burghardtiga. Üks küsimus talle oli, kuidas inimesed jõuavad teadmise ja tundeni, et Jumal on olemas. Anne vastas, et on väga raske selliseid asju lahterdada ja süstematiseerida, aga laias laastus jõutakse Jumala juurde kolme teed mööda.
Esimene, klassikaline tee on see, et inimene kasvab kristlikus kodus ja ta ei ole võib-olla kunagi isegi liigselt küsimusi esitanud – Jumal lihtsalt on lahutamatu osa tema maailmast.
Teine võimalus on see, et piltlikult või ka otseselt öeldes astub inimene kirikusse või mõnda teise pühakotta, kus ta kuuleb või kogeb midagi – käib nii-öelda sähvatus.
Kolmas võimalus on teekond, kus inimene järjest vaikselt avastab enda jaoks Jumalat, aga selle teekonna juurde kuuluvaid arusaamishetki on raske dateerida kuupäeva ja kellaajaga. Ise kategoriseeriks Anne Burghardt ennast kolmandasse rühma.
Loomulikult on tegelikus elus tavaliselt nende mingi kombinatsioon, mis avab silmad nägema nähtamatut. On imelise abi kogemist, on tõsiseid surmaga silmitsi seismise olukordi, on seletamatut rõõmujoovastust, nagu see täitis C. S. Lewise. Küllap rõõmu kaudu Jumalani jõudmine on parim tee.
Uues Testamendis öeldakse sellise sügavalt elu muutva jumalasuhte tekkimise kohta, et me sünnime ülevalt (Jh 3:3–7). Kõige tavalisem on rõõmusõnum, et meid „päästetakse“: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks“ (Jh 3:16j).
Paraku, sõna „päästma“ ja Jeesuse tiitel „Päästja“ on piltlikud ega ole kindel, kas me mõistame ja kasutame neid alati adekvaatselt. „Päästmine“ on väga avar ala ning seal peab täpsustama, mida ühel või teisel korral konkreetselt mõeldakse. On ‘vallapäästmine’ ja ‘vetelpäästmine’, on ‘elupäästja’ ja ‘aupäästja’ jne.
Meie, kes me täna siia kirikusse oleme kogunenud, teame, et Jeesus on meie Päästja. Aga kui ma mõtlen iseennastki – mida see siis viimselt ikkagi tähendab, et Jeesus mind päästab, millest või kelle käest Ta minu ära päästab –, siis ei ole vastus sugugi endastmõistetav. Jah, mõnel hetkel võib tunda, et Ta päästab meeleheite käest ja on kindluseks, mis ei kõigu. Aga see on siiski vaid pelgalt üks osa. Piibli järgi on Jeesus Päästja nii subjektiivselt kui ka objektiivselt.
Igal juhul need, kes on kas või natukene kogenud Jeesuse toimet enda elus, otsivad seda ikka ja jälle ning igatsevad kasvada Jumala armu sisse. Paulus on oma lemmikkoguduse, filiplaste suhtes lootusrikas ning kirjutab: „Ja olen täiesti veendunud selles, et See, kes teis on alustanud hea töö, selle ka lõpetab enne Kristuse Jeesuse päeva“ (Fl 1:6).
Ent iseenda suhtes ei olnud Paulus sugugi nii kindel: „Ma püüan taibata Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Ta kannatuste osadust, saades Tema surma taoliseks, et ehk kuidagi jõuda ülestõusmisele surnuist. Ei mitte, et ma selle oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte, seepärast et Kristus Jeesus minugi on kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud, ühte aga ma ütlen: ma unustan kõik, mis taga, ja sirutan eeloleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna järele Kristuses Jeesuses. Kuivõrd nüüd on täiuslikke, mõtelge just seda, et kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Kummatigi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi“ (Fl 3:10–16).
Me palume iga päev Meie Isa palves: „Päästa meid ära kurjast/kurja käest!“ Seda lauset võib võtta palvena päästmiseks kurjusest, üldiselt, kuid ka isikulise Kurja käest. Palume: „Päästa ära!“ – ei aita natukesest, vaid meil tuleb jõuda sinna, kus on Jumala riik, kus valitseb Tema vägi ja võimus.
1970-ndatel tegelesin ma kümmekond aastat intensiivselt Uue Testamendi uuesti tõlkimisega. Tol ajal ei olnud pisematki lootust, et tulemus võiks kunagi ka trükitud saada. Kui see 1989. aastal ometigi üllatuslikult sündis, ei olnud enam mahti teksti mahendada. Läks enam-vähem nii, nagu olin Uku Masinguga konsulteeritult sõnastanud. Nüüd, pool sajandit hiljem, tahaks mõnegi asja alalhoidlikumalt väljendada. Aga selleks pole enam võimalust. Praegune, nn Piibel 1997, on tugevasti redigeeritud anonüümse(te) toimetaja(te) poolt ja minul ei ole olnud enam võimalust selles protsessis kaasa rääkida. Kas sellel ka suurt mõtet olnuks, ei tea. Isa Vello Salo kohendas oma tõlkeid surmani. Aga kas paremaks õnnestus, kes teab.
Miks ma seda praegu meelde tuletan, on see, et Piiblist sai Päästja sünonüüm Õnnistegija täielikult välja jäetud. Uku kõrvus kõlas see vagatsevalt ja ta soovitas piirduda Päästja ja päästmisega. Praegu näen, et mõneski lauses oleks „õndsaks tegema“ konkreetsem ja parem kui liiga laialivalguv ja ilmalik „päästmine“. Aga nii see läks ... Olgu Jumal mulle armuline.
„Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus. /.../ Kord saab igaühe töö avalikuks, Issanda päev ju teeb selle teatavaks, sest ta ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga, kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise pääseb kummatigi nagu tulest läbi“ (1Kr 3:11, 13–15).
Palvetagem! Issand Jeesus Kristus, me täname Sind, et Sina oled meid kutsunud enese juurde ning meis oma hea töö alanud. Me loodame Sinu lõpmatule ustavusele, et me võiksime kord pärale jõuda ja jääda Sinu omaks igavesti! Aamen.
