Seda on palju korratud, et hirm on üks neid võimsaid hoobasid, mis võib inimesi liikuma panna, teha neid õnnetumaks ja hirmust läbi minnes teha neid ka tugevamaks. Mõlemad variandid on olemas.
Kõigepealt vaataks, kas sellel sõnal on pühakirjas selge tähendus – sest arusaadavalt on inimesed läbi aegade hirmu tundnud. Põhjust selleks on andnud inimene ise ja ka ümbritsev loodus ja kõik muu.
Tõepoolest pühakirjas kasutatakse hirmu kohta sõna, mis kreekakeelsest Piiblist otse tõlkides tähendab kitsikust, viletsust ja häda.
Pühakirjas on võimalik hirmu kogeda mitmel viisil, olgu selleks näiteks sünnitava naise hirm, millest võib lugeda psalmist 48:7, või Jeremija 13:21. Sageli on põhjust tunda hirmu vaenlaste ees, sest vähemalt Iisraeli rahval on alati olnud nii lõunas kui põhja pool rahvaid, kes on püüdnud teda allutada. Sõjad on olnud kogu aeg selle paratamatud kaaslased.
Muidugi on alati inimese võimas fenomen hirm surma ees – võib öelda, et see on kõige olulisem. Üks prantslane on kunagi kirjutanud sellest, et kõik hirmud võib võtta kokku hirmuna surma ees, hirmuna muutuda olematuks, kaduda täielikult siit maailmast teiste inimeste hulgast. See on kusagil taustal kindlasti kogu aeg olemas.
Muidugi peavad pidevalt hirmul olema need, kes kurja teevad. Selle peale võib vaadata Rooma kirja teise peatüki üheksandast psalmist, sest kui inimene on toime pannud midagi, mis on kuri ja lubamatu, siis tavaliselt ei ole selle järeldus isegi siis, kui selle läbi isegi õnnestub midagi saavutada, mitte sugugi õnn, vaid pigem hirm. Nii et suurel kurikaelal peab olema väga tõsine turvateenistus, sest on põhjust karta, kuna on neid, kes tahavad talle kätte maksta ja tema kurja meeles peavad.
Inimestel võivad suureks hirmu põhjuseks olla ka mineviku haavad. Need võivad esile kerkida. Neid võib vahel ka keegi teine kurjal eesmärgil kasutada sinu vastu. Ma usun, et sellest meie ühiskond teab päris hästi – kui me mõtleme kas või 20. sajandil toimunule ja loeme raamatuid ja artikleid, mis seda kirjeldavad. Inimesed olid siis ühel või teisel põhjusel ühel või teisel poolel või olid otseselt kurjade otsustuste taga.
Muidugi on olemas ka üks hirm, mis on usu küsimus. Tänapäeval ei tunne sellist hirmu vist enamik elanikkonnast – vähemalt mitte Eestis. See on hirm kohtupäeva ees. Hirm selle ees, mis minust saab, kui ma seisan ükskord Jumala ees kogu oma eluga. Mida Ta selle kohta ütleb? Nii, nagu pikka aega on olnud see küsimus: kas lähen taeva või saan põrgu ja jään igavesti Jumalast ja osadusest ilma?
See on usklike inimeste hirmuks. Aga ma julgen öelda, et vahel on ka inimesed väljaspool mõnd kindlat usuilma mõelnud kas või hetkeks selle peale, et „see kõik, mis juhtus, on nüüd küll väga halvasti“. Kuidas meie Jumal seal ülal nüüd seda näeb? Mis minust saab?
On veel hirme, millel on väga praktiline tähendus ka meie ajale. Siin on võib-olla veidi üllatavalt heaks näiteks Paulus ise. Püha Paulus, suur misjonär ja apostel. Temal on üsna palju selliseid hirme oma ametiga seotud – hirm ja kitsikus Kristuse pärast. „Kas ma jõuan kuulutada, teha ära selle, mille Jumal on mu õlgadele pannud?“ Mitte hirm selles mõttes, et äkki ma pean selle jaoks kannatama – see ei ole Pauluse jaoks esimene küsimus. Vaid just see, et kas ma edenen oma ametis, kas ma kannan vilja, kas mind võetakse kuulda. Ma usun, et see on väga levinud hirm tänapäeval. Mitte suuta oma karjääri kujundada, karjääris edasi jõuda, mitte hakkama saada.
Näiteks kui palju hirmu on vanemal põlvkonnal igasuguste masinate ees, mis meie elu ümbritsevad ja millega tuleb hakkama saada! Tõesti vaatad, et peaaegu igal nädalal pead mingisuguse aparaadi või programmi kusagil selgeks õppima, et toimida ja sotsiaalselt hakkama saada. Igal juhul on need hirmud. Enamasti saavad inimesed nendega hakkama ega pea tingimata terapeudi poole pöörduma ega isegi mitte tulema preestri juurde, aga ikkagi ei saa eitada, et need võivad tunduda väga suure surutisena. See võib olla suur kitsikus, suur viletsus ja häda ühe inimese jaoks, kes peab silmitsi seisma oma argipäeva raskustega.
Nagu alguses sai öeldud, on hirm kui viide inimese piiratusele ja surmale. Hirm tekib alati selle läbi, et meil on piirid. Kusagil on kõigil see piir, mille ületamine on võimatu. Aeg-ajalt me seisame silmitsi olukorraga, kus häid lahendusi üldse ei ole – vähemasti meie ei suuda oma tarkuse ega kätega seda tulemust saavutada, olukorda nii palju muuta, et see hirm sealt täiesti kaoks.
Iseküsimus on see, kas hirmu peaks vaatlema ainult negatiivses kontekstis. Hirmul on ka oma suur edasiviiv roll – see, kui me julgeme hirmuga silmitsi seista. Mitte põgeneda, vaid silmitsi seista. Siis me võime muutuda omapärasel viisil loominguliseks. Me hakkame otsima võimalusi, püüame taibata, mis on meie võimalused, relvad, instrumendid, kuidas olukorraga toime tulla. Nii on väga paljud inimesed päris tõsiste katsumuste ja hirmude kaudu liikunud oma eluteel jälle päris suure sammu edasi, avardades oma oskusi, avanedes rohkem Jumalale. Paljud inimesed on ära taibanud, et dialoog Jumalaga tasub ära, kui seda veidi banaalset väljendit kasutada, sest Ta jagab heldelt seda, mida me vajame, Ta jagab oma tarkust ja on alati meie jaoks olemas.
Usklike inimestena rääkides tihtipeale need asjad tulevad välja. Ei ole inimest, kes poleks mitte kunagi hirmu tundnud, kuid on väga palju neid, kes on oma hirmust ikka ja jälle jagu saanud. Tihti on selleks aitajaks ka Jumal ise.
Midagi sellist on ilusti ühes oma raamatus väitnud suur psühholoog Carl Gustav Jung, ta väljendab seda hirmus olevat olukorda ja siis inimese julgust anda olukord Jumala kätte. Nimelt ta ütleb: „Mina olen läbi, aga Sul ei ole lõppu.“ See „Sul“ märgistab muidugi Jumalat.
Nii et selle äratundmine on suur Jumala arm ja väga tihti aitab sellega toime tulla ja seda mõista just situatsioon, kus inimene peab tundma hirmu, seisma hirmuga silmitsi ja muidugi Jumala abiga sellest hirmust jagu saama ja edasi minema.
Usu ja palve jõud on väga palju seotud hirmudega. Sellega hakkamasaamine on üks meie vaimulik ülesanne siin elus. Sellepärast tõesti ristiusk rõhutabki seda, et me ei muretseks liialt, vaid otsiksime Jumalaga koos lahendusi nendele küsimustele, mis meile kas hirmu põhjustavad või kuidagi teisiti katsumusi meie ellu toovad.
Samas kui siin on juba mainitud, et hirmul on viide inimese piiratusele ja surmale ehk kusagil seal taustal on see, et ilmselt on inimeses tõepoolest sees hirm muutuda olematuks. Ma olen seda meelt, et kõik hirmud hoiavad kusagil taustal seda enamasti teadvustamata hirmu, vahel ainul see hüppab nii jõuliselt üles, et inimene tunnebki totaalset hirmu suremise ees. Aga enamasti on see kuidagi varjatumalt meie elus.
Miks põgenemine ei ole kõige parem retsept isegi siis, kui see näiliselt vahel õnnestub? Vahel isegi õnnestub mitu korda järjest ja inimesel võib hakata tekkima illusioon, et alati on võimalik kuhugi kuidagi mingil viisil põgeneda. Üks probleem, mis sellega siis alati haakub, on see, et hirmu mõju all olev inimene ei suuda mõista surma ehk seda kõige põhilisemat, mis on kõige taustaks. Mis minust saab, kui ma siit lahkun? Kui ma ei mõista seda surma, siis ma määran ennast tõepoolest igavese põgeniku staatusesse ja selles mõttes on ristiusku, kristlust, hea meelde tuletada – seda on nimetatud ka hirmu võitmise religiooniks. Sest kristlase teadmine, et Jeesus ei petnud ja et ülestõusmine on tõsiasi, mis käivitas Tema jüngritel ja miljonitel ja miljonitel inimestel pärast Teda jõu ja võimu seista silmitsi ja ka jääda seisma elu kõige suuremate katsumustega ja julgeda kuulutada Kristust – kõik see on olnud näiteks, et hirmu saab võita. Usul on siin alati olnud väga hea ja toetav roll inimese elus.
Jeesus kordab mitmel korral kahte asja. „Ärgake!“ ehk ärge magage kogu aeg, ärge elage oma unes. Seda ei mõelda muidugi öösiti voodis magamisena, vaid selle unena, milles inimene on, suutmata suhestuda korralikult reaalsusega. Siis me ei näe realiteete sellisena, nagu need on. Selles unes kohtub inimene alatasa tontidega. Kogu aeg on midagi, mis võib kohe rööpast välja lüüa. Kogu aeg on maailm võõras ja imelik paik, kogu aeg on võimalik silmata midagi, mis minu und häirib. Inimene küll võib ka oma illusioonidega väga pikka aega elada – isegi aastakümneid. Aga igal juhul on sinna programmeeritud sisse see, et maailm on äärmiselt ebaturvaline paik ja ainus võimalus sellega kuidagi hakkama saada on suhestuga sellega nii vähe kui võimalik. Nii et ärgake!
Ja teine on „Ärge karke!“. Olgu see väga kuulus lugu, kus tormisel merel hakkab paat põhja minema ja jüngrid on väga ärevil – ei tea, mis saab. Peetrus siis pöördub Jeesuse poole, sest Jeesus nagu ei tee väljagi. „Miks te olete nõnda arvad?“, on Tema vastus. Teisisõnu: Jeesus ei imesta selle üle, et tormisel merel väikeses paadis võib inimesel hirm hakata. Vaevalt ta kritiseerib seda sellisel moel, et noh, tehke nägu, et midagi ei ole. Küsimus on selles, et hirm ei saa olla piisavalt hea materjal, millega pääsemist või oma elu ja turvalisust kindlustada. Parem on võtta kokku kõik oma oskused, loota Jumalale ja võita see torm, kui Jumal seda tahab ja lubab.
Jeesus tuletab selliste kordadega väga tihti meelde, et Jumal leiab teed. Sina vaatad küll ainult seda musta punkti, aga Jumal leiab teed. Ei ole õige, et sa jääd sellesse musta punkti kinni, vaid otsi koos Jumalaga teid, sest Jumal tahab, et meil oleks elu. Võib-olla on see midagi, mis peaks meeles püsima ka praegusel ajal, kui inimestel kindlasti on väga palju hirme ja kus on inimesed, kes hommikust õhtuni arutavad selle üle, mis kuul täpselt sõda ka siia jõuab. Seda on päris palju, kui niimoodi kuulata ja lugeda inimeste ennustusi ja asjatundjate mõtteid.
Siis on küsimus selles, et kui me oleme hetkel nii kõikuvad paadis ja tõepoolest üsna tormisel merel, siis mida me teeme, me ei saa seda paati ära muuta – ehk Eesti puhul: me ei saa suuremaks minna ei pindalalt ega kordades rahvaarvult. Ja üleüldse: ükskõik kui mitu toru ja tanki meil on, me oleme ikkagi ohustatud suurte poolt. Siis ilmsesti on ikka seesama küsimus, et me ei muutuks siis nõrgausuliseks, vaid otsiksime loominguliselt teid koos Jumalaga, kuidas selles maailmas toime tulla ja oma väikese „autoga“ sõita. See kahtlemata tähendab oma hirmudega hakkamasaamist. Mitte naiivselt, vaid julgusega seista hirmuga silmitsi. Nagu jüngrid seal paadis. Torm on reaalsus. See on nii. Laine on kõrge, see on ohtlik. Iga kalamees mõistab seda suurepäraselt.
Nüüd ongi küsimus, millised on need õiged juhtimisvõtted ja kuidas Jumal sellesse heas mõttes võitlusse kaasa kutsuda või Temaga niimoodi arvestada, et me saame kõik head „nipid“ teada. See ongi see hirmuga silmitsi seismine. Jeesus ei kritiseeri inimesi mitte selle eest, et ärge üldse midagi kartke – Jeesus teab, mis on inimeses –, vaid Ta manitseb inimesi selle eest, et jah, hirmu te näete küll, hirmu te tunnete, aga lahendusi otsime minuga koos, sest Jumalal on kõik lahendused, nagu armastavad tihti öelda kristlased, ja kahjuks mitte väga tihti selle järgi elada. Aga nii nende asjadega ikka on. See on midagi, mida võiks endale meelde tuletada.
