„Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!“ Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!“ Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!““ (Mt 3: 13–17).
Sündmustest, millest kõnelesime jõuluajal, möödus umbes 30 aastat. Nende aastate kohta tolle ebatavalise lapse Jeesuse, inimeseks sündinud Jumala elust ei tea me peaaegu midagi. Vaid evangelist Luukas on toonud ära loo 12-aastasest Jeesusest templis, kus Ta oma tarkusega kõiki hämmastas, kuid see on ka ainus viide selle kohta, et Jeesus millegi poolest teistest omavanustest erines. Luukas kirjutab selle perioodi kohta: „Ja Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.“ Ajaks, mil toimusid sündmused, millest tänane pühakirjatekst kõneleb, oli Jeesusest niisiis saanud mees, kes ilmselt millegi erilisega teiste seast silma ei paistnud, inimene, keda laiemalt ei tuntud. Lapsest, kelle sünd oli olnud ebatavaline, oli saanud üks paljude hulgast, kes millegi erilisega silma ei paistnud. Imelisi juhtumisi Tema lapsepõlvest, Tema kohta tehtud ennustusi, mäletas veel vaid Tema ema Maarja, kelle kohta evangelist Luukas kirjutas: „Tema ema hoidis kõik need lood oma südames alal.“
Märguandeks Jeesusele, kutseks asuda tegutsema, sai kõrbes elava eraku, Ristija Johannese tegevus, kes hakkas kuulutama, et Jumala riik on lähedal, ja käskis inimestel parandada meelt ja pöörduda tagasi Jumala juurde, et Jumala viha neid ei tabaks. Inimesi, kes igatsesid vabaneda pattudest, pälvida taas Jumala armu, kes oma patud üles tunnistasid, Johannes ristis. Sellest ka tema hüüdnimi Ristija. Johannes hoiatas neid, kes tema juurde tulid, et tema ristib neid ainult veega, aga peagi on tulemas temast palju kõrgem ja vägevam, see, kes ristib Püha Vaimuga. Johannese ristimine ei kustutanud inimeste patte, ristimisvesi ei pesnud neid ära nagu mustusest, sest Johannesel polnud volitust ega võimu patte andeks anda. Johannese ristimine oli vaid väliseks märgiks, kinnituseks sellest, et inimesed, kes seda soovisid, olid siiralt otsustanud meelt parandada, olid valmis loobuma oma „mina isest“ ja usaldama end täielikult Jumala kätesse, Tema armu alla, ilma igasuguse omapoolse õiguseta, mis tulenes päritolust või tegudest.
Inimesed võinuksid ju tähtsa otsuse jätta maha patud teha ka iseeneses, kuid nad vajavad rituaale, vajavad enda jaoks tähtsate otsuste langetamisel mingeid tseremooniaid, väliseid märke, sümboleid, mis tähistaksid, jääksid meelde. Sellise sümboli andis neile Johannes oma ristimisega, rituaalse pesemisega. Johannes ei saanudki ristida selles mõttes, mida me teeme tänapäeval, ei saanud ristida nii, nagu käskis Jeesus teha oma jüngritel: ristida Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Veel polnud ju toimunud seda, mis teeb pattude andeksandmise, nende kustutamise ja selle kaudu surma võitmise ning igavese elu pärimise üldse võimalikuks. Veel polnud Jeesus ristisurmas Jumala ohvritallena kandnud ära maailma ja kõigi inimeste patte. Veel polnud Jeesus vastu võtnud Püha Vaimu, mille kaudu Jumal kingib tarkuse ja jõu Tema poolt antud ülesannete täitmiseks. Veel polnud Talle Jumala poolt antud volitust seda Vaimu teistele jagada.
Pühapäevaks antud jutlusetekst Matteuse evangeeliumist, mis kirjeldab Jeesuse ristimist, on üsna napp. Siiski kõneleb see kõige tähelepanuväärsemast, kõige olulisemast. „Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!““ Taevas avanes, Püha Vaim laskus Jeesuse peale ja Jumala hääl tunnistas Ta oma pojaks, kellest on hea meel. Kõik need kolm komponenti, kuigi pisut teises vormis, esinevad meie kõigi ristimisel.
Milleks oli aga Jumala Pojal vaja Johannese juurde ennast ristima minna? Teha koos teiste patustega läbi sümboolne puhastusriitus? Kiriklik pärimus ju väidab, et Ta on olnud kogu aeg ilma patuta? Küllap siis oli Jeesuse jaoks, kelle kohta öeldakse, et Ta oli ka tõeline inimene, ristimisele tulek märgi andmine oma taevasele Isale, et Ta on lõpuks valmis, on valmis nagu nood teisedki, kes Ristija juurde tulid, end andma täielikult Jumala tahte alla, loobuma oma „isest“, võtma vastu Temale määratud ülesande, milleks Ta oli maa peale saadetud. Ja kui Ta oli Johannese ristimises seda kinnitanud, andis Jumal Talle ka selle ülesande täitmiseks vajaliku Püha Vaimu anni. Enne ristimist oli Jeesus vaid Jumala Poeg. Ristimisega algas aga Jeesuse tee Messiana, päästjana ja lunastajana. Ristimises toimus Tema poolt oma ettemääratuse kinnitamine. Alates sellest hetkest hakkas Ta tegema ka imetegusid ja kõnelema Jumalast nii, nagu keegi teine seda teha ei suutnud.
Ristimine on ristiinimeseks, kristliku kiriku liikmeks saamise eelduseks. Kui me tuleme ristimisele, toome ristimisele lapsi, siis rõhutame ikka eelkõige seda, et ristimises anname end Jumala kätesse, selleks et Ta meid hoiaks ja kaitseks kurja eest, et Ta meile annaks kõike, mida meile eluks vaja läheb, ja võtaks pärast surma oma riiki, kus valitseb igavene elu ning rõõm ja rahu igavesti. See kõik on õige ja ilus igatsus. Me tuleme saama, vastu võtma. Need on Jumala head annid, mida Ta oma lastele anda soovib. Paljusid neist headest andidest jagab Jumal neilegi, kes ristimise sakramenti vastu võtta ei soovi. Vähem rõhutame ristimisel aga seda, et tegemist on ka inimesepoolse kohustuse vastuvõtmisega.
Mõelgem sellele annile, millest kõneles Ristija Johannes, annile, mille Jeesus ristimisel sai ja mis meilegi ristimisel antakse – Püha Vaimu annile. See on erilise tähendusega and – and, mida Jumal nii heldelt igaühele ei jaga nagu igapäevast leiba ja päikesepaistet. Just Püha Vaim on aga see, mis teeb inimesest tõelise Jumala lapse. Ristimine ei võrdu karja märgistamisega. See ei tähenda inimloomale omaniku, st Jumala märgi pealepanemist, et eraldada teda kuradile kuuluvast karjast või veel peremeheta ekslevatest, metsikutest inimloomadest.
Jah, inimesi on pühakirjas mitmes kohas tõesti võrreldud loomadega: lammaste, huntide, rästikutega. Kuid inimene, ehkki paljus tõesti loomade sarnane, on palju enamat. Vaid inimese on Jumal loonud oma näo järgi, loonud mõttega muuta ta oma kaasloojaks, kaasvalitsejaks. Vaid inimene võib saada enamaks kui loodu, võib saada ise Loojaks, saada Loova Jumala loovaks lapseks. Selle teeb võimalikuks just Püha Vaimu and. Püha Vaim on see, mis ühendab inimlapse Jumalaga, loob nendevahelise otsesideme, teeb võimalikuks Jumala tundmise ja Tema tahtmise täitmise.
Tulles ristimisele või tuues ristimisele lapsi, kinnitame nii nagu kord Jeesus, et oleme valmis selles maailmas täitma meile Jumala poolt määratud ülesandeid. Inimesele määratud ülesandeid. Kinnitame, et tahame saada nendeks, kelleks oleme loomisel määratud, oleme valmis elama Jumala lastena. Veel kord rõhutan: oluline on mõista, et me ei tule ristimisele ainult selleks, et midagi saada, et Jumalalt võimalikult rohkem häid asju välja pressida, ise mitte midagi vastu andes. Ristimise oluliseks osaks on see, et Jumalalt saades me võtame endale Jumala ees ka kohustused. Ristimine on nii kink kui ka kohustus. Just sellepärast soovime ka, et lapsena ristitud inimene täiskasvanuks saades tuleks leeri, ristimistõotust kinnitaks, kinnitaks, et ta mõistab ja kinnitab selle ülesande vastuvõtmist, mille tema eest tema peale võtsid need, kes teda lapsena ristimisel tõid. Ja just sellepärast soovime, et vanemad ja ristivanemad, kes lapsi ristimisele toovad, oleksid ise ristitud ja leerikooli läbi teinud – et nad mõistaksid, millised kohustused nad lapsele, kes veel ise otsustada ei suuda, võtavad.
Tuletagem sagedamini meelde oma ristimist, seda päeva, mil kinnitasime oma tahet olla Jumala lapsed, oma valmisolekut teha jumalariigi tööd. Tuletagem tänuliku südamega meelde kõiki neid ande, mida meile ristimispäeval meie Jumala poolt kingiti, eriti aga Püha Vaimu andi, mis aitab meil saada tõelisteks inimesteks, Jumala-näolisteks inimesteks. Aamen.
(Jutlus on peetud 2025. aasta 12. jaanuaril Tallinna Jaani kirikus.)
