„Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl: „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!“ Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel.“ (2 Pt 1:16–18)
„Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.“ Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!“ Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!“ Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi.“ (Mt 17:1–8)
„Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde. Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära. Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.“ Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!“ Ja tema vastas: „Siin ma olen!“ Siis ta ütles: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“ Ja ta jätkas: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata.“ (2 Ms 3:1–6)
Igas kõrbes on selliseid põõsaid, millest Jumal või tema ingel meiega kõneleb. Igaüks, kes kannab kellegi eest hoolt, jõuab varem või hiljem sellise põõsa juurde. Pole ime, et kõrbekuumuses mõni põõsas otsekui iseenesest põlema süttib. Ime on see, et Kõigeväeline Jumal ennast ekslikele inimestele ilmutab, ja seegi on ime, kui inimene seda märkab. Mooses, kes oli nomaadide järeltulijana üles kasvanud vaarao õukonnas, kesk Egiptuse kõrgtsivilisatsiooni, saanud väga hea hariduse, õppinud kõige muu kõrval ka Egiptuse osavaimate maagide salajasi tarkusi, seisab nüüd kõrbe piiril Hoorebi mäel ja saab osa imelisest. Jumal kõneleb temaga. Pühakiri ütleb, et Hooreb on Jumala mägi. Äkki on see siis loomulik, et Mooses just seal kogeb sellist imet? Vaevalt. Paljud, kes tulevad pühakodadesse, kuulevad nendes heal juhul orelimuusikat ja paljusid sõnu, aga nad ei arva, et Jumal peaaegu kõiges, mida nad pühakojas kuulevad, näevad, tajuvad, nendega kõneleb.
Üks mees tuli kord pärast jumalateenistust vaimuliku juurde ja küsis, kas tema abikaasa on käinud vaimulikule tema peale kaebamas. Vaimulik vastas, et tema kaasa pole kordagi tema juures jutul käinud, ja küsis, miks mees arvab, et ta naine on käinud. Mees vastas: „See, mida sa jutluses rääkisid, puudutas mind väga ja ma tundsin ennast sinu jutust ära.“
On hea, kui Jumala kotta tulles me kuuleme siin seda, mis meid puudutab, lohutab, julgustab, manitseb, rõõmustab, juhatab meeleparandusele ja õigele teele. Nii peakski see olema. Kuid Jumal kõneleb meiega kõikjal. Kas oleme huvitatud – nii nagu Mooses, kes juhtis oma äia karja kõrbe taha Jumala mäe Hoorebi juurde? Kas oleme uudishimulikud nagu Mooses, kes ei võtnud põleva põõsa imet kui midagi loomulikku, lihtsasti äraseletatavat, vaid keskendus sellele? Mooses tahtis näha. Kas meie tahame? Kas oleme valmis liikuma pealispinna, fassaadi alla, liikuma uudishimulikumalt sügavamalae? Kas oleme valmis üllatusteks ja ülesanneteks, mida Jumal meile annab, kui vaatame, kuuleme, taipame Tema tahet?
Kui ma mõtlesin luterliku kiriku jumalateenistuste ülesehitustele, siis avastasin, et selles on kirikulistele jäetud üsna vähe võimalusi leida sellist aega, mil saaks kuuldu üle järele mõelda, kadunud poja kombel enesesse keskenduda ja mõtelda oma olukorra ja oma Taevase Isa üle. Me kuuleme siin Temast pühakirja lugemistes, pihikõnes, jutlustes ja lauludes, me kõneleme siin Temaga palvetes ja lauludes, aga meile ei jäeta aega mõtlemiseks – Moosese kombel kõrvale põikamiseks ja vaatamiseks. Täna teeme ühe väikese katse: pärast jutlust ei ole laul, vaid orelimuusika, mil saame ehk mõtelda selle üle, mida me jutluses kuulsime.
*****
„Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud!“ Nii lauldakse ühes kurvas ja mõtlikus-ilusas laulus. See kunstlikult tekitatud ja kõike kerget kaasa kandev kiirus ei lase tekkida tõsistel-sügavatel suhetel – ei Jumalaga ega ligimestega. Ellen Niidu matuse laululehele oli kirjutatud üks tema luuletus:
Elu möödub nii ruttavana:
kes on laps, on ju suur õige pea,
kes on suur, õige varsti on vana,
ja küllap see nii on hea.
Kuid et aastad kaovad nii ruttu,
on üks mõte mind vaevanud vahel:
Rohkem peaksime ajama juttu
enne pimedat veel omavahel.
Mooses võttis aega, et tähelepanelikult vaadata, kuulata, keskenduda. Ja see, mida ta nägi, kuulis ja koges, oli ime, mis muutis nii tema kui ka tuhandete elu. Sellest algas tema rahva tee vabadusse, rännak tõotatud maale.
Seal sai Elav Jumal Moosesele elavaks reaalsuseks, mitte üheks kõrgemaks võimuks, mis ehk kusagil on, vaid Jumalaks, kes kõnetab, õnnistab, kaitseb, annab ülesandeid ja varustab Tema ülesannete täitjaid kõige vajalikuga; Jumalaks, kellega koos pole miski võimatu.
On veel midagi olulist, mis toimub siis, kui see sünnib. Inimene saab teada, kes ta on. Paljud meist on otsinud oma kohta selles elus. Mõned ei tea ehk tänagi seda, kes nad on ja milleks nad on, mis on nende ülesanne. Paljud ei leia üles oma õiget kohta selles elus. Nad tunnevad aeg-ajalt, et see, mis on, kus nad on ja mida nad teevad, pole see, pole see, pole see, mis võiks ja peaks. Nad laulavad kogu hingest kaasa lauluridu „Väärin muud, väärin muud“. Nad kuulevad säravil silmi ja suurte kõrvadega selgeltnägijate muinasjutte sellest, kuidas nad on olnud eelmistes eludes palju väärikamatel kohtadel. Kuid tõsi on see, et vool võib meid kaasa viia, kui meil pole juurt all ega mõistust peas ja me jäämegi tegema vaid seda, mida teised tahavad, oleme seal, kuhu vool meid kannab. Unistame millestki suuremast, kuid argipäeva vajadused sunnivad meid jääma sinna, kus oleme, ja paljud ilusad unistused jäävadki täitumata, sest me ei julge teha midagi, et meie elu võiks muutuda. Senine ei rahulda, aga on kuidagi turvaline.
Maailm ja eriti heaoluühiskonnad on täis rahulolematuid paigaltammujaid, keda eriliselt häirib see, kui keegi nendest julgeb oma unistuste täitumiseks teha oma elus suuri muutusi. Ja neid häirivad ka need, kes on õnnelikud, rahul olemasolevaga, kellest õhkub rahu ja kes käivad selles elus, näol ilus naeratus, sest nad on õnnelikud, tänulikud. Jumal kõneleb kõigiga, kuid väga vähesed saavad Temalt nii suuri ülesandeid nagu Mooses. Paljudele kärsitutele ütleb ta, et nad oleksid rahul sellega, mis neil on ja kus nad on, ega tallaks sinilindu püüdes ära kõik ilusa oma läheduses.
Mooses sai teada, kes ta on, milleks on Jumal talle andnud elu ja seda elu imeliselt hoidnud ning mis on tema ülesanne. Kas meie teame, kes me oleme ja milleks me oleme? Meil tasub seda küsida Temalt, kes meile on elu andnud ja meid varustanud kõige vajalikuga nende ülesannete tarvis, mis meile on antud.
Võrreldes Moosesega oleme meie täna palju paremas olukorras. Jumal ei ilmuta ennast meile mitte vaid erakordsetel hetkedel. Tema ilmutus on meie käeulatuses – Tema Sõnas ja sakramendis.
Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 10. juulil a.D. 2016.
