Soovin sulle õnnistatud Suurt Reedet vana keldi palvega:
Olgu Kristuse rist sinu näo kohal
ja sinu kõrva kohal;
olgu Kristuse rist sinu suu kohal
ja sinu kurgu kohal;
olgu Kristuse rist käsivarte kohal
õlalabast kuni peopesani.
Olgu Kristuse rist sinuga, sinu ees,
olgu Kristuse rist sinuga, sinu taga.
Kristuse ristiga läheme vastu
igale raskusele kõrgel ja sügaval.
Pealaest kuni varbaküünteni saame usaldada
Sinu risti kaitsvat jõudu, oo Kristus.
Aamen.
„See on lõpetatud!“
Need olid Jeesuse, Tõelise Inimese ja Jumala viimased sõnad ristil. „See on lõpetatud!“ (Jh 19:30).
Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga minul on jäänud nii mõndagi oma elus alustatut lõpetamata. Mingil hetkel raugeb jõud, tuleb tüdimus, löön käega. Aeg-ajalt tuleb siis mõni hea sõber ja ütleb mõne toetava või manitseva sõna ja mõni lubab isegi aidata, et alustatu saaks siiski lõpule viidud. Kuid on ka neid, kes keelitavad pooleli jätma, käega lööma.
Jumala Poeg sai öelda: „See on lõpetatud!“
See oli Ta elutöö. See oli see, milleks Ta siia oli tulnud. Ta oli tulnud meie pärast – sinu ja minu pärast, meie armsate ja kogu inimkonna pärast. Ta tuli, et oma kannatuste ja surma läbi avada Temasse uskujaile tee igavesse ellu. Seda Ta tegi. Selle Ta lõpetas. Meie saame valida, kas läheme teed, mis juhib ellu, kas võtame vastu Tema lunastuse või loobume, lööme käega, liigutame sabaga.
Tema tegi oma osa. Läks sellega lõpuni. Ei kohkunud tagasi kannatuste, ülekohtu, ristisurma ees. Ka meie seisime siis Temal silme ees ja Tema ei loobunud. Tema armastus oli ja on hämmastav. Kas see sünnitab meis vastuarmastuse? Kes veel on meie heaolu nimel teinud kõik võimaliku, andnud oma elu, et meile kinkida igavik? See pole ilus teooria. Jeesuse ristisurm on reaalsus – reedene reaalsus. Tema armastus on reaalsus, mis kandub igasse päeva, hetke.
Tundub, et eesti keel on eriline või on eriline olnud nende inimeste side Jumalaga, kes on meie keelde leiutanud kaks sõna: armulaud ja ristiusk. Need on nii lõpmata täpselt edasi andmas selle olemust, millest nad räägivad. Kristlik usk on siin ristiusk. Rist on kui plussmärk, mis annab midagi lõpmata olulist meie maisele elule juurde. Rist on reaalsus. Pluss on olemas. Küsimus on, kas paneme selle plussi taha oma usu ja usalduse. Rist on reaalsus. Pluss on olemas. Meil on võimalik sellele oma osa lisada, et muuta Kristuse kannatused ja lunastav ristisurm ka enda jaoks reaalsuseks.
Olen kuulnud inimesest, kes luges vaid ühte raamatut. Oma hoiuraamatut. Käis aeg-ajalt hoiukassas oma arvele raha juurde panemas, lasi oma hoiuraamatusse uued numbrid kirjutada ja iga päev mitu korda võttis selle halli raamatukese kätte ja lehitses seda ja tundis rõõmu sellest, kuidas ta arve kasvas. See oli ta lemmiktegevus. Aeg-ajalt unistas sellest, mida kõike ta saab kord kokkukogutu eest endale lubada. Paraku ei saanud. Surm tuli üsna ootamatult – varem, kui ta arvas.
Nii võib olla ka meiega. Võime pühakirjagi lugeda nagu hoiuraamatut. Loeme sealt Jumala imelisi tõotusi. Kavatseme kunagi elama hakata. Unistame sellest, mida kõike kord ..., aga me ei jõua selleni. Saame kirikust pisut rahu, saame osaliselt osa sellest, mida siin pakutakse, aga ei võta seda oma ellu, ei lase sel kõigel, mida siin kuuleme ja Piiblist loeme, ennast segada. Ei vii alustatut lõpuni.
Kristus viis. Viis meie pärast. Soovis, igatses meile igavikku, imelist igavikku. Lunastas oma ristisurmaga meie patu – selle, mis takistas meid imelisse igavikku jõudmast. Lammutas müüri, mille olid inimesed enda ja oma Jumala vahele ehitanud. Sirutas oma käe meie poole. Teine käsi hoidis Jumala Isa käest. Ja nii Ta nagu rist siin seisis. Ütles: tulge, kõik on lõpetatud. Kõik on valmis. Sinugi jaoks valmis. Jumala poolt on kõik tehtud. Sinna pole midagi lisada.
„See on lõpetatud!“ Nii Ta seal ristil ütles ja siis suri. Need kolm olid seal enne surma Tema viimased sõnad. Hiljem kõneles Ta veel. Enne taevassetõusmist andis oma jüngritele ristimiskäsu ja tõotas: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures kuni maailma ajastu otsani!“ (Mt 28:20).Võimas tõotus! Kes veel saaks meile midagi sellist lubada? Mõni ehk on lubanud, aga me vist mäletame, kuidas see lõppes või muutus ...
Suur-Hiina juht käis Suur-Vene juhil külas. Käis vist küsimas, kui kaua veel peab ta ootama, mil Ukraina on vallutatud ja Hiina saaks selle üles ehitada, oma meeletult suurele rahvale elamiseks anda ja selle maa vägevad varad kasutusele võtta. Need viljakad põllud ja maavarad. Küllap Vene juht kurtis, et lääs takistab suurt plaani ellu viimast ja nad vajavad abi, et tuleks kiiremini see päev, mil saab öelda: erioperatsioon on lõpetatud. Võime liikuda edasi. Teisesse endise Nõukogude Liidu maadesse. On teadjad, kes väidavad, et kui Ukrainaga oleks läinud kiiresti, oleksime meie olnud järgmised ja meid oleks kiiresti võetud.
Õnneks oleme olnud risti kaitse all. Meie vabaduse eest on võideldud mujal. Aga me ei tohiks lükata olulist homsesse. Jumala Poeg ütles kord ristil, et see on lõpetatud. Meil on vaja teha oma osa, et ristil lõpetatust saaks meie elu uus ja imeline algus ja kui meil tuleb siit minna, saaksime ütelda nii nagu Jumala Poeg ristil: „Isa, Sinu kätesse ma annan oma vaimu. See on lõpetatud.“
Heljo Mänd on seda igatsenud, kirjutades enne siitminekut:
Ristipuul
ripub mu hing,
lõpeb
üks eluring.
Surma sõrm mind
riivab.
Saan endale
linnutiivad.
Tõusen õhku
tulest ja tuhast.
Maailm on
peegelpuhas.
/---/
Ristipuu
on tühi.
Tuuleiil
silmi pühib.
Tunneb mu
järele puudust.
Imestan
tuule truudust.
Mu aeg sai
maa peal läbi.
Sammhaaval
taevateed läbin.
Tasa avaneb
taevavärav.
Olen kodus.
Olen päral.
„See on lõpetatud!“ Nii on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud. Tema on andnud. Tema on lõpetanud. Meil on võimalik sellest lõpetatust teha endale imeline algus, eriline edasiminek. Piisab usust ja usaldusest. Teda, kes on meie eest kannatanud ja surnud, tasub usaldada. Temasse on mõttekas uskuda. Aamen.
