Vabaduse plats 1, Tallinn

Õp TOOMAS PAULI JUTLUS RUKKIMAARJAPÄEVA JUMALATEENISTUSEL

Toomas Paul
Toomas Paul Sutlepas 2021

Eesti Vabaõhumuuseumis Sutlepa kabelis 14. augustil 2022. aastal

NB! Tavaliselt on õpetaja TOOMAS PAUL öelnud, et kõik, mis toimub Sutlepa kabelis, jäägugi üksnes sinna seinte vahele. Aga seekord tegi ta erandi ja lubas selle jutluse teksti avaldada. Kes loeb, see mõistab.

*

„Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui Ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale. Aga seal olid mõned, kes torisesid õige pahasel meelel isekeskis: „Milleks küll selle salvi raiskamine? Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele,“ ja nad riidlesid naisega. Aga Jeesus ütles: „Jätke ta rahule! Mis te tülitate teda! Ta on teinud mulle kauni teo. Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head – mind aga ei ole teil alati. Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks. Aga tõesti, ma ütlen teile: kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldagu ka tema mälestuseks seda, mis ta on teinud“ (Mk 14:3–9).

Enam-vähem sama on Mt 26:6–13 (erineb vaid pisiasjus: „alabasternõu ülihinnalise salviga“, „meel läks pahaseks“). Johannese evangeeliumis on lugu nii erinev, et võiks pidada teiseks sündmuseks, nagu mõned kirjaseletajad väidavad, aga siiski on raske ette kujutada, et Jeesuse salvimine ning sellega seostuv kordus Betaanias kaks korda järjest ja üsna ühtmoodi.

Johannes kirjutab: „Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud. Nad tegid siis Temale seal lõunasöömaaja. Marta ümmardas, Laatsarus aga oli üks neid, kes viibis koos Temaga lauas. Maarja võttis nüüd naela ehtsat hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Ning koda täitus salvi lõhnast. Aga üks Ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus Teda ära andma, ütleb: „Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?“ Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas, kukruhoidjana ta soetas kõrvale sissepandut. Siis ütles Jeesus: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks. Vaeseid on ju alati teie juures, mind aga ei ole teil alati.““ (Jh 12:1–8).

Johannesel toimub erinevalt Markusest salvimine mitte pidalitõbise (ilmselt endise tõbise) Siimona (võimalik, et identne variser Siimonaga Lk 7:40.43j) kojas, vaid Laatsaruse pool, salvijaks ei ole „üks naine“, vaid Laatsaruse õde Maarja, „ehtsat hinnalist nardisalvi“ on suur kogus – „nael“ – ja seda ei valata Jeesuse pähe, vaid jalgadele, mida Maarja „kuivatas oma juustega“, nurisejateks ei ole „mõned“, vaid ainult Juudas Iskariot. Lõpus puudub korraldus: „Kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldagu ka tema mälestuseks seda, mis ta on teinud.“

Ka Luuka evangeeliumis on Jeesuse salvimise lugu, mis ositi sarnaneb Johannesega: „Aga üks variseridest palus Teda enda poole söömaajale. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürdiõliga ja astus Tema selja taha Ta jalgade juurde, hakkas nuttes Jeesuse jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles Tema jalgu ning võidis neid mürdiõliga. Aga kui variser, kes Tema oli külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui seesinane oleks prohvet, küll Ta siis saaks aru, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune.““ (Lk 7:36–39).

Seda aimates jutustab Jeesus mõistuloo kahest võlglasest, kellel pole jaksu maksta ning kelle võlad kustutatakse. Jeesus küsib Siimonalt (kes see variser Siimon on, ei teatata meile): „Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?“ Siimon vastab ettevaatlikult: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.“ Jeesus nõustub: „Sa otsustasid õigesti.“

Edasine on aga, vähemalt mulle, üsna ootamatu. Jeesus ütleb majaperemehele, kelle külaline Ta on: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema aga on pisaratega minu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga.“

See on ikka väga otse öeldud. Kuid kõige kummalisem on edasine. Jeesus ütleb Siimonale: „Seepärast, ma ütles sulle, temale on palju patte andeks antud, sest ta armastab palju. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.“ Ja võõrale naisele: „Sinu patud on sulle andeks antud! Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!“ Mille peale need, kes istusid Jeesusega lauas, hakkasid isekeskis mõtlema: „Kes seesinane on, kes ka patte andeks annab?“ (Lk 7:40–50).

Omast kohast õigusega – Siimon ei oodanudki ju, et too galilealane hakkaks talle tema patte andeks andma. Jah, see avalik naine võis seda loota ja väga Jeesust armastada, kuid paistab, et majaperemees kutsus Jeesuse viisakusest lõunale. Aga kas see oli siis tema poolt „pisut armastamist“? Ja kas tema ootas külaliselt oma pattude andeksandmist? See on väga põhimõttelisi küsimusi äratav lugu ja ma jätaksin ta täna lähemalt käsitlemata.

Luuka loos on niisiis situatsioon täiesti teine. Võõrustaja on variser Siimon, alabasterriistas on nardisalvi asemel mürdiõli ja see valatakse Jeesuse jalgadele ja kuivatatakse juustega – seega jääb suurem osa õlist tolle avaliku naise juustesse. Pahameelt ei tingi salvi raiskamine, vaid see, et Jeesus ei taipa, kellel ta lubab ennast puudutada, järelikult pole Ta prohvet. Ja kontekst erineb täiesti – rõhk on sellel, et naine oli suur patune ja et Jeesusel on meelevald ning Ta annab talle ta patud andeks. Lugu on sarnane abielu rikkunud naise looga, kelle hukkamõistmisest Jeesus keeldub (Jh 8:1–11).

Markuse järgi nurisesid „mõned“ ja tegid seda „õige pahase meelega“, ent Johannesel on ainus rahulolematu Juudas Iskariot, „kes valmistus Teda ära andma“ ja „kes seda ei öelnud vaestest hoolimise pärast“, vaid oli „varas, kes kukruhoidjana soetas sissepandu kõrvale“. Põhjus nurisemiseks on banaalne, aga selge – ühe ahne varganäo rahahimu, mida ta ei saa jätta väljendamata.

Mulle tundub see liiga lihtne lahendus. Ka siis, kui Juudas oli ainus, kes oma rahulolematust raiskamise puhul väljendas, on raske uskuda, et teised pidasid toimuvat enesestmõistetavaks.

Kuid kokkuvõtvalt peab nentima, et pilt on erakordselt kirju. Markuse ja Matteuse järgi „üks naine“, Johannese järgi Laatsaruse ja Marta õde Maarja, salvib Jeesuse pead nardisalviga, mille väärtus on suurem kui töölise aastapalk (Mt 20:9–15), ja see paneb „mõned“ – ilmselt Jeesuse lähikondlastest – endamisi/isekeskis nurisema raiskamise pärast. Johannesel on selline paha ainult varas ja reetur Juudas. Ent Jeesus ütleb väga sünge diagnoosi, mis ei käi ainult toonaste jüngrite, vaid ka praeguste kristlaste kohta: „Vaeseid on teie juures alati, ning kui te tahate, võite teha neile head.“ Jah, see „kui te tahate“ ...

Jeesus annab erandliku korralduse: „Kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldagu ka tema mälestuseks seda, mis ta on teinud“. Milles on selle teo selline suur tähendus? Jeesus ise põhjendab: „Jätke ta rahule! Mis te tülitate teda! /---/ Ta on teinud mulle kauni teo. Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks“, Johannesel loogilisemalt: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks“. Sest Jeesuse surnukeha tuli verest ja higist pesta puhtaks, enne kui sai salvima hakata, ja hukkamiseni kulus veel päevi, sest Juudas alles läks maad kuulama, kui palju ülempreestrid talle Jeesuse nende kätte andmise eest on nõus maksma, ning siis „otsis parajat hetke, et Jeesust reeta“ (Mt 26:16).

Üks asi on selge – naised taipavad, kes Jeesus on, ja tegutsevad sellele vastavalt. Mehed ei oska või ei julge, käituvad reserveeritult. Variser Siimon küll kutsus Jeesuse lauda – juba see oli julgustükk, sest just enne seda oli evangelist Luukas rääkinud, kuidas Jeesuse kohta öeldakse põlastavalt: „Ennäe, see inimene on söödik ja viinajoodik, tölnerite ja patuste sõber!“ (Lk 7:34).

Omaette probleem on nimega. Igasuguste kõrvaltegelaste nimesid talletatakse evangeeliumis, aga Markusel selle naise nimi puudub! Miks peab lugu igal pool kõnelema, aga nimi ei ole oluline? Mis suur sündmus see siis on, mida peab aegade lõpuni „tema mälestuseks“ jutustama, et üks naine raiskas Jeesuse peale jube kallist salvi, nii et „koda täitus salvi lõhnast“ (Jh 12:3)?

Heebrea Mirjam, Mariam, kreeka Maria oli väga levinud nimi, mille kandjaid oli ka Jeesuse lähikonnas. Peale Tema ema Neitsi Maarja oli veel mitmeid (nt Jeesuse haual käis esimestena lisaks Maarja Magdaleenale ka Jaakobuse ema Maarja, vt Lk 24:10) – Uues Testamendis on (vähemalt) seitse Maarja nimega isikut (vt UT 1989, lk 670 registrit). Nii ei ole ime, kui alati ei saa aru resp. ei ole kindel, kellega nendest on ühel või teisel juhul tegemist.

On veider, et Markuse evangeeliumi loos, kus Jeesus annab väga konkreetse korralduse, otse vannutab sündmust meeles pidama, nagu oleks see õndsusloos vajalik: „Aga tõesti, ma ütlen teile: kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldagu ka tema mälestuseks seda, mis ta on teinud“ (Mk 14:9), jäetakse ometi ta nimi teatamata!

Johannese järgi toimub salvimine surnuist üles äratatud Laatsaruse kojas ning salvija on Laatsaruse ja Marta õde Maarja. On erandlik, et nad elavad kolmekesi vallalistena, ükski neist ei ole abielus. Ja Marta on majaemand, kes tahaks kallist külalist võimalikult hästi vastu võtta ning „ümmardab lauas“. Nagu ka tolles teises loos, kus Jeesus on neil külas ning Maarja istus meeste seltsi Õpetajat kuulama (Lk 10:38–42), on ka sel korral tema, kes teeb midagi skandaalset. Võtab lihtsalt alabasternõu ülikalli nardisalviga – ilmselt vaeselt nende pere ei elanud – ja, nägemata vaeva õhukindlalt suletud nõult korgi kättesaamisega, lihtsalt purustab nõu.

See lugu on mind vaevanud aastakümneid. Siin peab olema taga midagi palju sügavamat, kui paistab. Mis oli selle põhjus, et üks naine, tõenäoliselt Maarja, kelle nimi kohe vägisi ununeb jüngritel, võttis kätte ja valas Jeesuse pähe salvi? Nii salviti muiste kuningaks, nagu Saamuel salvis Sauli või Taaveti. Aga seda tegi prohvet. „Massiah > Messias“ on heebrea keeles 'Salvitu', nagu kreeka keeles 'Christos'.

Alles mõni päev tagasi, möödunud reedel, 12. augustil 2022 sai mulle korraga selgeks, millega on tegemist. Maarja võiab Jeesuse Kuningaks. Kuningaid ei valitud rahvahääletusega, nagu selleks võiks pidada Jeesusele hüütut Ta Jeruusalemma sissesõidul: „Hoosianna Taaveti Pojale!“ (Mt 21:9.15). Kuninga salvis prohvet.

Iisraelis oli ka naisprohveteid. Kui Jeesus viidi templisse, tervitas Teda ning ülistas ja kuulutas kõikidele prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust (Lk 2:36 – vaata, milline täpsus!). Aga ühiskond oli patriarhaalne, kuigi apostel Paulus püüdis rõhutada, et „ei ole meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:28).

Ma ei ole selle kirjakoha sellist tõlgendamist kusagil kohanud ja nii ei ole mul kellelegi toetuda. Aga minu jaoks oli see ilmutus: üks Maarja tõi ilmale Jeesuse ning teine Maarja salvis Ta kuningate Kuningaks.

 

Kalender

E T K N R L P
3
10
13
16
17
23
24
27