ÕP JAAN TAMMSALU JUTLUS 10. PÜHAPÄEVAL PÄRAST NELIPÜHA

Peetrus kirjutab: „Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks. Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga“. Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata! Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud – nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!

Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii, nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana! Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!“ (1Pt 4:7–16).

Peetrus kirjutas kristlastele ligi kaks tuhat aastat tagasi, et kõigi asjade lõpp või ots on lähedal, ja soovitas seepärast olla arukad ja kained palveteks ning mitte väsida armastuses. Kas jumalamees eksis? Seda lõplikku lõppu pole ju tulnud, maailm on ka pärast selle kirja kirjutamist pea kaks tuhat aastat edasi eksisteerinud. Kas Peetrus eksis? Vastus sõltub vaatenurgast. Kas küsimus on universumi hukust, kogu maise elu otsasaamisest või meie maise, ajutise elu peatsest lõppemisest? Ja selles Peetrus ei eksinud. Iga inimese isikliku maailma lõpp on lähedal ja on arutu seda unustades tegeleda mõttetustega ja jätta ääretult oluline tegemata.

Taas meenub see õpilane, kes küsis rabilt, oma targalt õpetajalt, millal on inimesel viimane aeg Jumala poole pöördumiseks. Rabi vastas: „Üks päev enne surma.“ Õpilanegi oli targaks saanud. Ta küsis, millest inimene aru saab, et see on ta elu eelviimane päev. Rabi vastas, et ei pruugigi saada ja seepärast on mõistlik see olulisim kohe, nüüd ja praegu, korda seada.

Jah, sellesse maapealsesse ellu pole veel keegi jäänud ja meiegi ei saa siia jääda isegi siis, kui see elu on nii meeldima hakanud, on hea ja mõnus, valutu ja täis rõõmu. Sõltumata meie tervisest, geenidest ega sellest, kui tugevalt me sellest ajutisest maisest elust kinni hoiame, tuleb meil kõigil siit hiljem või varem minna. Üks Eesti ansambel teatas kord taas ja taas: „Meil on aega veel!“ Peetrus aga tuletab meile meelde, et meil pole siin lõputult aega ja me ei peaks olulist aina edasi lükkama, end petma mõttega, et meil on aega veel. Samas võibki meil olla veel ees lõputult aega, aga kui jätame olulise tegemata, võib igavik olla meie jaoks lõputu õudus.

Peetrus palub, et kristlased oleksid mõistlikud, arukad. Sellega saame vist meiegi Eesti luterlastena hakkama. Ega me siis mingid mõõdutundeta hullud ole. Kuid seda mõistlikkust, arukust, on tõlgitud ka mõõdukuseks ja kui keegi teine meile sellist soovitab, siis võib mõnel emotsionaalsel olla seda raske kuulata. Võtame või ühe rea sellest Peetruse kirja osast, mida kuulasime. Ta soovitab: „Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!“ Jumalamees paneb ühele tasandile tapmise, varastamise, kurjategijaks olemise ja teiste ellu sekkumise! Esimese kolmega on vist lihtne, aga see neljas – see teiste ellu sekkumine? Kui ikka oma eluga hakkama ei saa, on ju ilmtingimata vaja teiste ellu sekkuda, kord mujal majja lüüa. Kas või oma järeltulijate peredes või Toompeal. Peetrus hoiatab, et teiste ellu sekkumisel võivad olla väga kurvad tagajärjed.

Kuid kui Peetrus kirjutab mõistlik olemisest, siis ta täpsustab seda: „Olge siis arukad, mõistlikud ja kained palveteks.“ Kas see vajab siis arukust, mõistlikkust? Küllap vajab. Jeesus on hoiatanud, et meie palved poleks pikad lobisemised ja et palvetaja ei palvetaks selleks, et saavutada inimeste imetlust. Viimases Eesti Kiriku ajalehenumbris vastandab üks hiljuti kirikuõpetajaks saanu ettevalmistatud palveid südamest tulevate palvetega. Loomulikult on see nii, et ristiinimene ei peaks oma igapäevaseid palveid paberil ette valmistama ja neid siis Jumalale sealt ette lugema, aga kui vaimulik seisab rahva ees, siis võiks olla nii palju vastutustunnet, et ta on palved ette valmistanud. Kui oskame hästi ujuda, siis võime ujuda kuhu tahes. Kui oleme laeva kapten, tuleb sõita õigel, ettevalmistatud kursil, sest kapten vastutab selle eest, kas ja kuhu laev ja kõik laevasolijad pärale jõuavad.

Palve peaks olema südamekõnelus Jumalaga, kuid kas süda peab mõistuse välistama? Küllap on paljud meist kuulnud pikki emotsionaalseid valjuhäälseid palveid, mida kuulates hakkab häbi. Peetrus ütleb, et me peaksime olema mõõdukad ja kained palveteks. Küllap ta sõnades on ka soovitus regulaarseks palveeluks; soovitus, et me ei unustaks pidevalt palvetada, Jumalaga suhelda, Tema juhatust pidevalt oma ellu paluda ja Tema vastuseid kuulata.

Ja siis kirjutab Peetrus: „Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga“.“ Ja ta lisab: „Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata!“

 Loomulikult võime rääkida sellest, kuidas Jumala lõputu armastus, Tema Poja ristisurm katab kinni Temasse uskujate pattude hulga, sest nii see ongi, kuid siin, selles kirjas räägitakse selgelt, et meie omavaheline armastus või ka selle puudumine võivad määrata meie koha igavikus.

Loomulikult on oluline see, et me teeksime võimalikult vähe pattu, kuid kummalisel kombel ütleb Jeesus viimsepäeva kohtust kõneldes, et seal ei saa meie üle kohtumõistmisel määravaks meie halvad teod, vaid kõik see hea, mida me tegemata jätsime, kuigi meil oli selleks võimalust ja vahendeid. Ja lisatakse, et kõik see hea, mida jätsime tegemata oma ligimestele, selle jätsime tegemata ka Jumalale.

Ajal, kui tänavalaternaid süüdati tulega, kiitles keegi, et ta on olnud lapsest peale ülikorralik ega ole isegi ühtegi laternat puruks visanud. Keegi küsis, aga kas ta on mõne katkise terveks teinud, põlema süüdanud ... Peetrus osundab Vana Testamenti ja kinnitab, et armastus katab kinni pattude hulga. Armastage! Olge armastuses püsivad! Armastage lakkamatult – elu lõpuni – ja armastus kannab teid siis Jumala armastuse hõlma.

Peetrus lisab: „Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata!“

Põhjuse leiab alati. See pole nii vaid alkohooliku peas. Ka paljud nendest, kes oma koju külalisi ei kutsu, leiavad selleks põhjusi.

Viimastel kuudel olen hämmastunud paljude eestlaste külalislahkusest. Oleme vastu võtnud üle 50 000 Ukrainast tulnud sõjapõgeniku. Paljud on avanud oma kodude uksed. See pole vaid mõneks päevaks. See tähendab paljude vastuvõtjate jaoks oma elu kapitaalset ümberkorraldamist. Hämmastav külalislahkus! Peetrus ütleb, et see on oluline. Pühakirjas öeldakse, et külalislahked ei pruugi aeg-ajalt teada, et nende külalised on tegelikult inglid – Jumala saadikud.

Kas mäletate Joosepi ja käimapeal oleva Maarja Petlemma saabumise lugu? Mitte keegi ei ava neile oma ust ja Jumala Poeg sünnib loomade keskel, sest neil polnud ruumi majas. Kuidas on meie külalislahkusega? Kas oleme need, kes leiavad pidevalt põhjusi, miks mitte kedagi külla kutsuda; need, kelle kodud pole kunagi piisavalt korras, et sinna külalisi lasta, või on need nii korras, et külalised võivad selle erilise korra meie arvates segi paisata, katastroofi tekitada? Jah, mõni külaline võibki seda teha. Ühele minu lastelastest meeldis mingis vanuses kõiki tema käeulatusse jäävaid lüliteid vajutada ja andureid keerata. Pärast tema lahkumist võis vannitoa põrand olla kõrvetavalt kuum ja oli muidki üllatusi. Loomulikult võib külalislahkus lõppeda suure või väikese segadusega ja olla ka kulukas. „Minu kodu on mu kindlus,“ teatab mõni ja lukustab kindluse väravad paljude lukkude ja riividega. Äkki ka inglite ja Jumala enda eest? Peetrus soovitab Jumala armu vastu võtnud kristlastel olla külalislahked ja seda ilma nurisemata.

Ta jätkab: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!“

„Hoian kõik endale, hoian kõik endale,“ laulsid kord Kukerpillid. Peetrus tuletab meile meelde, et me ei peaks seda tegema, sest kõik hea, kõik meie anded, on Jumala kingitus ja me ei peaks midagi vaid endale hoidma. See on meile kingitud edasikinkimiseks.

Jumal on Jeesuse kaudu seadnud meid, iga ristitud inimest, mitte ainult vaimulikke, oma majapidajateks – inimesteks, kelle kätte Ta on usaldatud kogu oma maapealse majapidamise korraldamine, nii kaasinimeste kui kogu maise vara eest hoolitsemise. Siin on olulised mitmed esmapilgul ehk väheolulised või igapäevaselt enesestmõistetavad tõsiasjad inimese ja Jumala suhetes.

Esiteks – inimene ei ole endale ise maailma ees kohustusi võtnud. Kaasaegne mõtteviis inimese esmasest vastutusest on jumalatu maailma mõtteviis. Kristlik elu- ja mõtteviis on sellest humanistlikust või altruistlikust enda kaasinimeste heaks ohverdamise vajadusest kardinaalselt erinev. Jumal on meid Jeesuse kaudu kutsunud ja väärtustanud selle maailma heaks midagi tegema. Ta on meid selleks ka kõige vajalikuga varustanud. Meie iga tegu on vastus Jumala esmasele kõnetusele. Ja sellest kasvab välja teine oluline tõsiasi kristlikule elule: kõik, mida inimene teeb, peab olema seotud ja kaetud armastusega. See sageli ja mitmel viisil väärkasutatud mõiste „armastus“ tähendab kreeka keeles tegevust [ἀγαπάω / „agapao“], [kellelegi] 'head soovima'“.

Miks on just armastuses elamine ja kaasinimeste teenimine nii oluline? Vastus, mille apostel meile täna annab, on ühemõtteline ja selge: kristlasel ei ole teist võimalust, alternatiivi. See on üks Kristuse järgijale kohane hoiak.

Inglise kirjanik Graham Greene kirjutab oma katoliikliku tetraloogia romaanis „Vägi ja au“ 1920-ndate aastate Mehhikost, kus president Plutarco Callese käsul 1. augustil 1926. aastal suleti kirikud, keelati jumalateenistused, tapeti preestrid või sunniti neid oma usust lahti ütlema. Üks ellu jäänud preester peab just sellises olukorras end varjates oma valikud tegema:

Kohalikud külainimesed kardavad ja paluvad tal nende juurest lahkuda. Üks tüdruk küsib: „Kas te ei võiks end lihtsalt üles anda või oma usust lahti öelda?“

Preester vastab: „See on võimatu. Seda teed ma ei lähe. Ma olen preester. See ei ole minu võimuses.“ Tüdruk tõdeb: „Just nagu sünnimärk.“

Hea kogudus, kui me elame Issanda tahtes ja püüame teadlikult muuta oma loomulikku, patuse inimese enesekeskset hoiakut, siis hakkab tasapisi, pisitasa toimima kõik see, mille poole apostel püüab meid kirjaga suunata. Need ei ole aga eesmärgid omaette. Meie teenimine ustava majapidajana ei alga külalislahkusest ega headest ning nähtavaks saavatest armastuse tegudest, vaid on tagajärjed, tulemused sellest, kui oleme mõistnud Jumala ustavust ja tunda saanud Tema armastust ja halastust ning muutunud Issanda ustavateks majapidajateks. Nii peab meie püüdlus, ka maailmas ja rikkuse keskel, olema tarkus ja sõprus maailmaga – aga selliselt, et maailm ei asuks meie elus Issanda kohale ega laseks meile ega meie kirikule peale suruda eesmärke, mis näiliselt on kaasinimeste teenimine, kuid tegelikkuses enda teenida laskmine au, tähelepanu või muude hüvedega.

Armsad, mind puudutas hiljuti väga ühe leinast murtud mehe ütlemine oma lahkunud abikaasa kohta. Ta ütles, et tema kallis ei arvanud ennast maailma nabaks. Tema jaoks olid teised inimesed ääretult tähtsad. Ta armastas ja teenis neid suure rõõmuga. Kas nii võiks keegi ka meie kohta öelda?

Selle nädala teema „Ustavus Jumala andide kasutamisel“ ja tänased pühakirja lõigud on seadnud meie ette ühe väga keskse küsimuse. Kellele kuulub meie ESIMENE, esmane lojaalsus – ja seega ka armastus? Kas perekonnale, sõpradele, tööle, parteile, loodusele, ühiskonnale – või Jumalale? Kõik need nimetatud ei välista üksteist, kuid nende reastusest, tähtsusjärjekorrast sõltub sageli see, milliseid valikuid me teeme.

Ja veel. Graham Greene laseb ühes oma romaanis meid hoiatada, et me ei suunaks seda armastust, mida oleme Jumalalt saanud, vaid ühte punkti, vaid ühele või mõnele inimesele, ega oleks teiste suhtes pimedad, külmad. Ta ütleb: „Tuleb armastada iga hinge, just nagu oleks see omaenese laps.“ Kihk kaitsta ja hoida seda, mis pidanuks end üle kogu maailma laotama, oli nagu kammitsasse pandud ja köitega puu külge seotud haige loom.“

Ignatius Loyola ütleb oma „Vaimulike harjutuste“ alguses: „Inimene on loodud selleks, et kiita, kummardada ja teenida Issandat, meie Jumalat, ja päästa selle läbi oma hing, ja kõik muu siin maa peal on loodud inimese jaoks, et aidata tal jõuda eesmärgile, mille jaoks ta on loodud.“

Lõpetan Graham Greene'i raamatu ühe põgeneva preestri õnnistussõnadega oma lapsele: „Hoia ennast, sest sa oled nii /---/ vajalik. President käib pealinnas relvastatud meeste kaitse all, aga sind, mu laps, kaitsevad kõik taeva inglid.“

Aidaku meid hea Jumal seda uskuda, et meiegi oleme väga vajalikud ja meidki kaitsevad taeva inglid. Koos Jumalaga ja Tema tahtes elada püüdes ei ole meil millestki puudust ja seepärast on meil lihtne armastada oma ligimesi, olla külalislahked ja olla need, kes on pidevas palveühenduses oma Jumalaga. Me ei pea sekkuma teiste eludesse, aga me suudame oma ligimesi armastuses teenida ja me tunneme, et hea ja armuline Jumal kannab hoolt meie eest ega hülga meid iial. Aamen.

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net