Jeesus ütles: „Ma ütlen teile aga, et inimesed peavad aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi“ (Mt 12:36j).
Sõnaraamatud on õpetlik lektüür. Arvad küll, et tunned oma emakeelt, aga paksu sõnastikku sirvides selgub, et paraku poolikult. Näiteks „Eesti keele seletav sõnaraamat“ selgitab: „Vastutus – kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine vms; kohustus enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda.“ Eks ole: majandusministril on kohustus tagada riigi majanduse ladus toimimine – kui ta ei saa korda, võetakse talt ministriportfell ära. Vanemad vastutavad, et laps täidaks koolikohustust. Igaüks oma valdkonna eest. Aga kelle ees vastutab looduse lagastaja? Tulevaste põlvede ees? Siis peaksid ju möödunud põlved oma vigade ja vääratuste pärast meie ees vastutama. Aga mida see kurikaelale teeb, kui teda tagantjärele hurjutatakse? Niipea kui konkreetsus kaob, muutub „vastutamine“ tühjaks sõnakõlksuks.
Mulle oli omast kohast üllatus, et Piiblis resp. eesti piiblitõlgetes ei kohta sõna „vastutus“ ega „vastutama“. Üks erand 1997. aasta Piiblis siiski on: „Ära lisa midagi tema sõnadele, et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!“ (Õs 30:6). Küll on Piiblis päris palju juttu „aru tegemisest“, nt pillavale mõisavalitsejale öeldakse: „Anna aru oma valitsemisest!“ (Lk 16:2). Maiseid inimsuhteid kasutatakse võrdpildina taevase tarvis.
Ent veel rohkem on Piiblis juttu kohtust. Kirjas heebrealastele öeldakse: „Ja otsekui inimestel on varuks üks kord surra, pärast seda aga kohus“ (Hb 9:27). Apostel Paulus kirjutab: „Kõik meie ju astume Jumala kohtujärje ette“ (Rm 14:10). Apostel Peetrus ütleb, et kõik „peavad andma aru sellele, kes on juba valmis tulema kohut mõistma elavate ja surnute üle. Sest just selleks on surnutelegi kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus, nagu Jumal“ (1Pt 4:5j).
Õiglustunne nõuab seda, mida Ilmutusraamatus 24 vanemat hüüdsid: „On tulnud aeg mõista kohut surnuile ning anda kätte palk prohvetitele, Su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad Su nime“ (Ilm 11:18). Kordub hoiatus: „Me ju teame Teda, kes ütleb: „Minu päralt on kättemaksmine, mina tasun kätte!“, ja taas: „Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle!“ Kole on langeda elusa Jumala kätte!“ (Hb 10:30j).
Kohtumõistmine käib meie tegude järgi. Keegi ei pääse. Ilmutusraamatus kirjeldatakse kaht raamatut, mis avatakse: „Ja surnute üle mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi need surnud, kes olid temas, ning surm ja surmavald andsid tagasi need surnud, kes olid neis, ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi“ (Ilm 20:12j).
Selline sõnum ei ole meeldiv. Kuid apostlid ja kõik Jumala Sõna kuulutajad peavad seda õigel ajal hoiatuseks inimestele ütlema. Peetrus ütles Korneeliuse kojas: „Tema on käskinud meid jutlustada rahvale ja tunnistada, et Seesama on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistjaks“ (Ap 10:42).
Paulus lõpetas Ateena Areopaagil oma kreeka filosoofidele peetud kõne: „Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd Ta käsib kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada. Sest Ta on seadnud ühe päeva, mil Ta võtab õiglaselt kohut mõista kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle Ta on määranud, ja Ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on Tema üles äratanud surnuist“ (Ap 17:30j). Alul kõnet huviga kuulanutele oli jutt kohtupäevast liig.
Ent veene, et inimesel tuleb pärast surma Jumalale aru anda ning et sellest sõltub ta surmajärgne saatus, ei olnud levinud ainult juutluses, vaid seda on usutud maailma eri paigus ning eri religioonides. Inimesel on tugev õiglusemeel ja see tahab, et sealpoolsuses korvataks siinne ülekohus – et õelad saaksid karistuse ning ülekohtuselt kannatanuid ootaks õndsus.
Selles osas ei erine ristiusk. Vahe tuleb Jeesuse rollis. „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma kohut mõistma maailma üle, vaid et maailm pääseks Tema läbi. Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Kohtumõistmine aga on see: valgus on tulnud maailma, ent inimesed on eelistanud pimedust valgusele, sest nende teod on kurjad“ (Jh 3:17–19).
Ka kristlased peavad olema valvel, et mitte vääratada: „Kui te hüüate Isaks Teda, kes mõistab kohut erapooletult igaühe teo järgi, siis veetke kartuses oma pagulaspõli, teades, et teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega“ (1Pt 1:17–19).
Piibel ei paku detailset pilti viimsest kohtust. Üldiselt, ka Apostlikus usutunnistuses, on kohtunik Kristus, aga apostel Johannes esitleb Teda kui advokaati, eestkostjat (kr paraklētos): „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustaks, siis on meil Eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning Tema on lepitusohver meie pattude eest“ (1Jh 2:1j).
Me ei saa üksikasjades selgust kohtupidamise käigu kohta. Jah, kirjas tessalooniklastele on vägagi realistlik kirjeldus (1Ts 4:14–17), aga seda ette kujutada või Ilmutusraamatuga kokku viia ei ole kerge.
Juuda kirjas tsiteeritakse apokrüüfset Eenoki raamatut: „Ennäe, Issand on tulnud oma pühade musttuhandetega pidama kohut kõigi üle ja karistama iga hinge kõikide nende jumalakartmatute tegude eest“ (Jd 15j). Õige kummaline on korintlastele öeldu: „Või ei tea teie, et pühad mõistavad kord kohut kogu maailma üle? Ja kui te maailma üle kohut mõistate, kas te siis ei ole pädevad otsustama pisiasjakesi? Kas te ei tea, et me ükskord inglitegi üle kohut mõistame, ammugi siis argielu asjade üle?” (1Kr 6:2j). Pühad mõistavad kohut inglite üle!
Mida öelda endale ja teile, head sõbrad, julgustuseks? „Isa on läkitanud Poja maailma Päästjaks. Kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib Jumal ning tema püsib Jumalas. Ja me oleme taibanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval. /---/ Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus välistab kartuse, sest kartusel on ees karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses“ (1Jh 4:14–18).
Paraku ei ole kerge olla täiuslik. Apostel Jaakobus ütleb: „Kui keegi ei väärata kõnes, siis seesinane on täiuslik mees. /---/ Kuid ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, tulvil surmavat mürki” (Jk 3:2.8).
Kummatigi, meil on lootust, kui me endid Jumala armastuse kätte usaldame. „Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle peale kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi. Sest kohus on halastamatu selle vastu, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kõrgemaks kohtust“ (Jk 2:12).
Palvetagem! Issand Jeesus, ole meie varjupaik! Anna julgust tõsta oma pea, teades, et meie lunastus läheneb! Aamen.
