Jutlused ja mõtisklused

24.01.2021

„Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis  neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud  kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja varahommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad  sind!“ Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!“ Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime“ (Mk 1: 29–39). Aamen.

Mis on ristiusus olulist? Millele see toetub ja kuidas peaks väljenduma? Kuidas see väljendub meis?

Kunagi mängis üks eesti naljamees rosinasaia müüjat, keda tuldi ründama selle eest, et temalt ostetud saias oli väga vähe rosinaid. Mees küsis siis pahaselt ostjalt, mis oli selle saia nimi, mille ta ostis. Ostja teatas: „Rosinasai.“ Müüja teatas: „Just nimelt ROSINA sai. „Rosin on ainsuses ja sai on ainsuses – selles ühes saias peab olema vähemalt üks rosin, aga sinu saias oli isegi rohkem. Said enamgi kui nimes kirjas. Pole põhjust pahandada. Ole tänulik.“

Ristiusu olemus on midagi palju enamat kui kaunid vanad pühakojad ja ristimine, leerikursus ja mõned selgeksõpitud palved – saias olevad rosinad.

Kuidas on meiega? Kas tahaksime ristiusust vaid mõnusamaid palasid nagu rosinaid rosinasaiast välja nokkida ja suhu panna ja mõnuleda, või on see usk meid juba muutnud? Või kas oleme suurteks muutusteks valmis?

Selle pühapäeva teema on kokku võetud kolme sõnasse „Jeesus äratab usule“. Kas Ta meid on saanud äratada? Ja kui kord sai, kas siis püsime ärkvel?

Kuuldud tekstis öeldi, et Jeesus oli Kapernaumas sünagoogis, ja mitmetest teistest tekstidest on võimalik saada kinnitust sellele, et Ta läks ikka harjumuspäraselt hingamispäevadel pühakotta jumalateenistustele. Tal oli selline harjumus. Paljudel meist on seesama harjumus – tulla pühapäevahommikul pühakotta jumalateenistusele. Jeesus kuulutab selles sünagoogis nii võimsalt, et kuulajad imestavad, sest Ta kuulutab vägeva meelevallaga ja mitte nii, nagu on teinud kirjatundjad. Ja Ta mitte ainult ei kuuluta, vaid ajab kurja vaimu tõttu vaevatust kisendavast inimesest need rüvedad vaimud välja. Vägevad sõnad ja teod.

Tänane kirjakoht räägib aga veel ühest Jeesuse harjumusest – pidevast ja korrapärasest tegevusest. Ta eraldub palvele. Ta vajab Jumalaga palves kõnelemisi, oma taevaselt Isalt nõuküsimist. Markus kirjutab: „Ja varahommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ Seega on Jeesusel kaks harjumust: esiteks käia jumalateenistustel ehk osaleda nendel koos teistega ja eralduda palvele, palves kõnelda Jumalaga ja kuulata Jumalat, saada Taevaselt Isalt juhatust. Aga on veel midagi, mida Jeesus pidevalt teeb. Ta kuulutab evangeeliumit – rõõmusõnumit Jumala armust ja peagi saabuvast lunastusest, oma ristisurmast, ja ka ristist, mida ka Tema järgijatel tuleb kanda, ning Ta tervendab haigeid, annab lootust lootuse kaotanuile – Ta teenib inimesi, hoolib nendest, aitab neid, muudab nende elu elusamaks.

Tulles sünagoogist, kus Ta on ühest õnnetust hingest välja ajanud kurjad vaimud, läheb Ta Siimona ja Andrease majja ja kui Talle räägitakse Siimona ämmast, kes lamab palavikus oma asemel, suutmata teenida külalisi ja omasid, läheb Jeesus kohe haige juurde, võtab tal käest kinni – arst Luuka evangeeliumi järgi kummardub Jeesus haige üle ja teeb ta terveks. Ja Markus lisab, et Jumala Poja puudutusest tervekssaanu, Jumala armu kogenu hakkab kohe juuresolijaid teenima. Kui Jeesus kuuleb selle naise haigusest, läheb Ta kohe ta juurde, võtab käest kinni ja palavik lahkub. See sünnib taas ja taas. Inimestest, kes leiavad ühenduse Jumalaga, kaob hirmu, mure, segaduse hävitav palavik. See, kes julgeb võtta Jumalat tõsiselt, Talle avada oma südame ja hinge, muutub. Palavik alaneb ja kaob. Halvav pinge kaob, kui taipad, et oled Jumala peopesa kumeruses, Tema armastuse hõlmas.

On hingamispäev ja iga juut teadis, et sel päeval ei tohi teha mingisugust tööd, ka mitte arsti tööd. Jeesusel oleks olnud väga lihtne Peetruse ämma haigust ignoreerida, Ta oleks võinud ka kõik Temalt abi paluma tulnud haiged Peetruse maja juurest lasta minema saata, kuid seda Ta ei tee. Olenemata ajast ja kohast, siis kõikjal, kuhu Jeesus läheb, on Ta kaastundlik ja hooliv inimeste  tõsiste vajaduste suhtes ja palju on neid, kes usuvad, et Tema on selline, et Ta suudab ja tahab aidata. Kunagi seda usuti. Aga täna? Meie maailm on nagu Kapernaum täis haigeid ja kurjast vaimust vaevatuid, kuid selles maailmas loodavad liiga vähesed Jumala armule ja tervendavale väele. Isegi kristlaste hulgas on liiga vähe neid, kes kannaksid oma armsaid haigeksjäänuid Jumala ette. Pole siis ime, et see maailm muutub järjest haigemaks ja kurjadest vaimudest vaevatumaks. Millal õpivad ristiinimesed enam Jumalat usaldama, hakkavad enam kogu südamest usupalveid palvetama? Kui palju peab veel tulema häda, uusi haigusi?

Mõned väidavad, et usk olevat inimese südameasi. Seda tulevat teiste eest peita, endale hoida. Usk ei pane neid tegutsema. Selle tulek ei muuda nende argipäeva. Nokid mõned rosinad saiast ja jääd endiseks. Jeesus tuleb pühapaigast, jumalateenistuselt ja parandab kõrges palavikus lamava naise. Ja Ta jätkab. Ta tervendab veel paljusid. Markus ütleb, et terve linn oli kogunenud maja ukse ette – nad olid tulnud või toonud sinna oma haiged, et Jeesus ka nemad tervendaks. Nad usuvad, et Tema suudab seda. Ja Jeesus aitab hädalisi, tervendab ka kurjast vaimust vaevatuid. Markus ütleb, et Ta ei lubanud vaevatutest välja aetud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes Ta on. Armsad, sellest ei piisa, kui me teame, kes Jeesus on. Ka kurjad vaimud teadsid, kes Jeesus on. Üks neist oli öelnud: „Ma tean, kes sa oled, Jumala püha“ (Mk 1:24).

Meie koguduse leeriskäijatel tuleb leeriaja lõpus sooritada leeritest ja ühes küsimuses palume me neil tõmmata õigetele vastustele joon alla. Kas Jeesus on a) kord elanud eriliste võimetega inimene, b) kümne käsu „maaletooja“, c) Jumala Poeg, d) mustkunstnik?

Jah, Jeesus on nii kord elanud eriliste võimetega inimene kui ka Jumala Poeg, kuid selle teadasaamine või sellesse uskuma hakkamine ei pruugi kellegi elus midagi muuta. Paljude jaoks on jumalateenistustel käimine ja kõik muu kaks väga erinevat asja. Ka siis, kui nad tunnevad jumalateenistustel mingeid erilisi tundeid, rahu, rõõmu, teistega kokkukuuluvust, Jumala lähedust, Tema väge, lõpeb see kõik siis, kui siit minnakse. Nagu oleksid nad kõik siit saadu, siin kogetu koos lauluraamatuga riiulisse asetanud enne igapäevaellu tagasi minemist. Lakkavad laulud ja palved, kaob kogetud vägi. Usk, mida jätkub vaid kaheks tunniks nädalas või jõuluõhtuks. Jeesust vajatakse vaid hädades. Ollakse nagu Kapernauma elanikud.

Kuid tagasi tänase kirjakoha juurde. Juba varahommikul, veel pimeduses pärast paljude tervendamist hingamispäeval läheb Jeesus majast välja, leiab sobiva koha ja jääb palvele. Jeesus, Jumala Poeg, teeb seda väga sageli. Ta vajab seda – segamatut suhet oma Taevase Isaga. Kui Jeesus seda vajab, kui palju enam vajame seda meie, ekslikud inimesed!

Kui Tema õpilased Ta lõpuks üles leiavad ja ütlevad, et kõik otsivad Teda, teatab Ta neile: „Läki mujale!“ Peetrus ei mõista, miks Jeesus sellisel hetkel lahkub, kui Tema ja küllap ka Tema õpilased on kodulinnas nii populaarseks muutunud, kui Kapernaumas nii paljud Teda vajavad. Jeesus teatab, milleks Ta on tulnud. Esmane ei ole imetegude tegemine, haigete tervendamine, surnute ülesäratamine. Esmane on kuulutamine, kuid Kapernaumas seda ei vajata. Pärast Naatsaretist lahkumist sai Kapernaumast Jeesuse kuulutustöö kese. Ta teeb seal palju imesid, kuid tundub, et Tema kuulutust seal ei hinnata. Ta on sealsetele üks eriliste võimetega inimene, ravitseja, kuid mitte Messias. Temalt oodatakse aina enam ja enam tervendamisimesid. Nad ei vaja tema kuulutust. On soov paraneda füüsilistest ja vaimsetest hädadest, valudest, vaevustest, kuid muutuda, midagi enda juures muuta ei taheta. Las tema muudab haiguse terviseks, vaevuse kerguseks, kurbuse ja kibeduse rõõmuks ja rahuks, kuid kui ta hakkab rääkima sellest, et muutunu peaks muutuma, siis muutub ta tüütuks.

Jeesus lahkub sellest linnast. Mitte üks paik, ka mitte üks kirik ei saa ega peaks püüdma Jeesust vaid endale hoida ja kiidelda sellega, kuidas Tema nende juures tegutseb, mõista andes, et teised pole selleks piisavalt head. Jeesusest ei saa teha lokaalset tervendajat. Kummaline on see, et kuigi Kapernaum asub väga heas kohas, kalarohke Galilea järve kaldal, väga viljaka maa ääres, ei ole sellel linnal, milles elas kord ligi 1500 inimest, peagi linnana ja isegi mitte väikese külana tulevikku. Seda püütakse ka pärast suurt maavärisemist taas üles ehitada, kuid kõik katsed ebaõnnestuvad. Restaureeritud on vaid suure sünagoogi varemed ja Jeesuse ajal selle ümber olnud majade varemed. Sünagoogi ja järve vahel kord olnud maja, mille kohta on arvatud, et just see võis olla Peetruse maja, on teistest varemetest rohkem taastatud ja kaitstud klaaskatusega. Kuid nii, nagu Jeesus kord ennustas – Kapernauma linn kaob. Jeesus ütles kord: „Ja sina, Kapernaum, kas sind ülendatakse taevani? Ei, surmavallani tõugatakse sind alla.“ Kas ta ennustas maavärinat, mis neelas kõik hooned, või linnaelanike vaimset langemist, me ei tea. Selge on aga see, et ühelgi paigal, kus elu andja ja ülalpidaja, hoidja ja õnnistaja tagasi lükatakse, pole tulevikku. „Ma olen uurinud maailma paljude rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma Jumalata, ja kui mõni selline on ka kord olnud, pole temast tänaseks enam lõhnagi alles.“ Nii on väitnud üks tark inimene.

Jeesus ennustas kord, et rahval, kes Tema kuulutuse tagasi lükkab, pole tulevikku. Ta tahab, et Tema sõnumit kuulatakse, see vastu võetakse, sellesse usutakse, kuid Ta tahab ka seda, et uskuma hakanud ärkaksid oma senisest unest, muutuksid, võtaksid oma risti ja järgneksid talle. Kui võtame ristiusku ja Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise võimsat vabastavat sõnumit tõsiselt, siis meie elu muutub ja me oleme valmis võtma oma risti ja järgnema talle.

Rosinasaiast vaid rosinaid otsivate juurest Jeesus lahkub. Kristlus ei ole magusmugav usk – see on RISTIusk – ka risti kandmise usk.

Keegi on öelnud, et meie head teod ei tee meid kristlasteks, kuid kristlus, Kristusega kohtumine, Temasse uskuma hakkamine, Tema usaldamine ja järgimine, Tema tahtes elamine paneb meid häid tegusid tegema, teeb meist teenijad.

Jeesus ütleb oma jüngritele, kes keelitavad teda Kapernauma jääma: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!“ Ja Markus lisab: „Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.“

Siin kasutab Jeesus sõna, mis on meie Piiblites tõlgitud „naaberküladeks“. Selle mõte on: väikese linna mõõtu suured külad, mille ümber pole ehitatud kaitsemüüre.

Jeesus lahkub sealt, kus Temalt oodatakse vaid imesid: tervendamist, tuhandete näljaste toitmist. Ta lahkub sealt, kus ei taheta taibata tähtsaimat, kus ei võeta vastu tema kuulutatud rõõmusõnumit, kus keeldutakse muutumast, ehitatakse kaitsemüür enda ja elu muutva, elusamaks tegeva Jumala vahele, ei lasta Teda oma hinge, südamesse, ei taheta pärast ärkamist ärkvele jääda. Lastakse vanaviisi edasi – ollakse uneskõndijad, enamusega kaasaminejad, lastakse voolul end kanda. Galilea järvest algab Jordani jõgi ja kui lased end selle jõe voolul kanda, jõuad Surnumerre, kus jäävad ellu vaid mõned visamad bakterid. Ellujäämiseks tuleks pärast ristimist ujuda ka vastuvoolu.

Taas tuleb meelde üks sügaval nõukogude ajal noore neiuna kirikusse tulnud ja jäänud ning oma elu lõpuni oma kodukogudusse suurt panust andnud sügavalt usklik naine. Kui küsisin temalt, kuidas tema suutis jääda, kui suurem osa temaealisi kirikust eemale hirmutati, küsis ta minult, kas ma olen märganud, et allavoolu liiguvad, kõht ülespoole, surnud kalad. Elavad ujuvad ka vastuvoolu ja teevad ellujäämiseks kõik, mida suudavad. Lisas, et tema leidis kirikust rahu ja lootuse, usu ja rõõmu ja teda poleks peksteski kirikust eemale saadud.

Aga liigume veel tagasi Jeesuse-aegsesse Kapernauma. Jeesus muudab Kapernauma sünagoogi pühakojaks, kus sünnivad imed, kus kurjad vaimud vaevatust põgenevad. Ta liigub lihtsasse kodusse ja tervendab seal jõuetuna kõrges palavikus lebanu, ja jõuetust haigest saab paljude teenija. Nii peaks sündima igaühega, kes kohtub Jumala Pojaga. Jeesus ütleb mitmele halvatule: „Tõuse üles ja kõnni!“ ja nad tõusevad ja kõnnivad, ja Ta ütleb seda ka meile. Aja ennast püsti oma mugavast tugitoolist, diivaninurgast, raputa end lahti oma vana elu harjumuspärasest rütmist. Muuda ka oma kodu pühakojaks. Tee iga oma tööd nii, nagu sa teeksid seda Jumalale.

Lev Tolstoil on jutustus talupojast, kes igal õhtul, kui ta on lõpetanud oma põllu kündmise, läidab lambi ja tõstab selle põllul küntud maa üle nii, nagu ta süütab igal pühapäeval kirikus küünla oma lemmikaltaril. Luterluse üks suurtest põhimõtetest on see, et meie jumalateenistused ei ole meie missaohvrid – meie ei teeni jumalateenistustel Jumalat – Tema teenib meid oma sõnas ja sakramendis. Meie jumalateenistus on see, kui me kuulutatud Jumala Sõna ja armulaua hämmastavates andides Kristuse vastu võtame, sellest juhatust ja jõudu saades, andestust ja armu kogenutena läheme armastuses teenima neid, keda Jumal meie hoolde on andnud ja meie teele saadab: teeme oma tööd, täidame oma ülesandeid nii hästi kui vähegi võimalik. Jumala andestust kogenutena andestame oma võlglastele, halastust kogenutena halastame, armastust kogenutena armastame. Kirikusse tulemine ei peaks olema reaalsusest põgenemine. See peaks olema reaalsusest reaalsesse tulemine. See on reaalne suhe Jumala ja ligimestega ning jõu ja selguse saamine selleks, et usule ärganud inimestena elada hästi oma igapäevast elu, suuta ka kanda oma risti, ammutades selleks jõudu Kõigeväeliselt Jumalalt. Ilusat ärkamist ja ärkvelpüsimist meile kõigile! Aamen.