Jutlused ja mõtisklused

(Peetud Tallinna Jaani kirikus 31. detsembril 2020.)

„Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“ Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!““ (Lk 13:6–9).

Koguja ütleb: „Igale asjale on määratud aeg“ (Kg 3:1). Aamen.

Ja ongi üks aasta lõppemas. See oli meilegi antud aeg. Need olid meilegi kingitud kuud, nädalad, päevad, tunnid, minutid. Kuidas meil läks? Mis muutus? Küllap oskame lihtsalt leida mõned vastused küsimusele, mis muutus maailmas ja siin Eestis peagi mööduval aastal. Räägime uuest haigusest, paljudest piirangutest, maskide taha peitunud nägudest. Kirikule mõeldes saame meenutada jumalateenistuste esmakordset ärajäämist meie kiriku 153-aastases ajaloos ja kolmest jõuluõhtu teenistustest, kuhu jõudis kümme korda vähem inimesi kui eelmistel aastatel, armulaua jagamise muutumisest. Samas võis just sel aastal siit kirikust tehtud jõuluõhtu jumalateenistuse ülekandest saada osa sada korda enam inimesi, kui siin on jõuluõhtu teenistustel osalenud kokku viimase kümne aasta jooksul.

Kuid võime mõelda ka sel aastal siin toimunud muudest muutustest: neljast uuest suurest vitraažaknast, värviparandustest kiriku ja kõrvalruumide lagedes ja seintel, puhastatud, vahatatud ja õlitatud põrandatest, torni kapitaalremondi, kiriku piksekaitse ja maanduse paigaldamise lõpetamisest. Kuid ka paljudest lastest ja täiskasvanutest, keda anti või kes end andsid ristimises Jumala kätesse, ja leerilastest, kes vaatamata keerulistele aegadele läbisid leerikursuse ja võtsid vastu leeriõnnistuse, ning laulatatutest. Saame rääkida ka sellest, et aastaid pole siin koguduses nii paljud inimesed pöördunud meie koguduse vaimulike poole kirikliku matuse sooviga oma lähedastele. Ka sellest, et paljud inimesed on just sel aastal olnud hämmastavalt ohvrimeelsed, ja Armastuse ülemlaulu kauni teksti jõudmisest meie kiriku palveküünalde aluste juurde. See on vaid üks osa mööduva aasta headest, ilusatest viljadest siin pühakojas ja meie koguduses.

Igale asjale on määratud aeg. Tundub, et tihti oleme siin pühakojas ja koguduses suutnud seda mõista ja meid on väga hästi juhatatud ja väga rikkalikult õnnistatud. Kui oleksime veidi veel viivitanud torniremondiga, oleks ühel tormisel hetkel võinud juhtuda väga suur õnnetus. Kui oleksime veel edasi lükanud juba aastaid läbi roostetanud mittetöötava piksekaitse ja maanduse ehitust, oleks ühel äikeselisel hetkel võinud toimuda veel suurem õnnetus. Ja veel – saime uuesti liikuma torni ajanäitaja. Ka kella sihverplaat sai põhjalikult restaureeritud ja pärast pooleaastast seismist näitab kell meie tornis siin Eesti pealinna Vabaduse väljakul õiget aega. Ligi 80 aastat tagasi – 1930-ndate lõpus – kukkus meie kirikutorni ajanäitaja ühe tugevama tuulega alla Vabaduse väljakule. Keegi alla ei jäänud, kuid peagi algas siin maal uus aeg – okupatsioon, küüditamine, sõda. Veel mõned aastad ja pommitati Tallinna vanalinna. Jaani kirik ei saanud küll pommitabamust, aga purunesid kõikide akende klaasid.

Meie kirikutorni ajanäitaja oli juba kord nagu aja ränga muutumise ettekuulutaja. Eks selgi korral pikalt seistes kuulutas ta ette seda, kuidas peagi aeg siin ja peaaegu kogu selles arurutult tormavas maailmas otsekui seisma jäi.

Kord väitis üks ilusa hingega vaimulik EVALD SAAG, et kui Jumal on sellele maailmale andnud eksisteerimiseks 12 tundi, siis praegu on juba kell üks öösel. Aeg, milles elame, on juurde kingitud aeg – armuaeg. Paarkümmend aastat tagasi ütles üks tark suure südamega mees, et kell on üks öösel. Kummaline, meie kiriku ajanäitaja seisis mitu kuud nii, et selle seierid näitasid ajaks poolt kahte.

Meie kiriku torni ajanäitaja sai taas korda. Aidaku meid elu ja aja andja, et õpiksime olnust ja olevast midagi olulist. Et arutult tormajad õpiksid aeglustama oma käiku. Et lähedased ära unustanud õpiksid aru saama, et töö ega palju muudki ei lõpe kunagi ja et tähtis pole mitte see, mis meil on, vaid et sul on neid, kellega seda jagada.

Kuid millised on olnud peagi lõppeval aastal meie elu, meie tegude ja tegematajätmiste, meie sõnade ja ütlematajätmiste viljad? Oleme kui viinapuud, kellele kingiti elu ja keda Elu Andja lasi istutada heasse mulda, hästi kaitstud viinamäele, mida viimased 70 aastat pole laastanud sõjad, kus enam kui veerand sajandit on valitsenud iseseisvus. Loomulikult võib selleltki viinamäelt leida sellist, mille üle nuriseda, viriseda, kuid kui võrdleme end paljude teiste Nõukogude Liidu raudsest haardest pääsenud rahvastega ja ka suurema osa maailma rahvastega, on meil üsna vähe põhjust virisemiseks. Meid on siin väikesel viinamäel väga palju õnnistatud ja hoitud. Kuid milliseid vilju oleme meie sellel ilusal viinamäel kasvades kandnud? Millisteks oleme muutunud?

Kirjanik HELJO MÄNNI tütar kirjutas mulle hiljuti oma emast nii: „Oma elu viimastel aastatel, kui ta füüsis hakkas juba hääbuma, säras ta vaim üha kirkamalt. Terve elu on ema ärganud hommikul väga vara ja asunud kohe kirjutama. Ent elu lõpul algasid tema hommikud palves viibimisega, mis kestsid kuni mitu tundi. Ema ise tajus, et möödunud oli vaid kümme-viisteist minutit. Mõistan ja imetlen seda sügavust, kuhu ta oli jõudnud. Sellest ajatust ajast ja ruumitust ruumist kõnelevad ka tema viimased luuletused.“

Jah, nendes viimaste aastate luuletustes on palju taevasse vaatamist, Jumala läheduse igatsemist ja tajumist ja usku, et Jumal avab talle taevaväravad. Päevad, mis algasid mitmetunniste palvetega, muutusid väga viljakateks, kauniviljalisteks päevadeks.

Olin arvanud, et mõned MARTIN LUTHERI vägevad laused võivad olla liialdused. Näiteks see, kus ta väidab: „Mul on täna nii palju vaja teha, et pean kõige heaks kordasaamiseks alustama seda päeva kahetunnise palvega.“ Nüüd usun, et selles lauses on sügav tõde.

Kuidas on meiega? Kas kogu meie eelmise aasta palvete aegu kokku liites oli neid kaks tundi? Ja kas meie palved on olnud nii, nagu Luther on öelnud palve kohta – südamekõne Jumalaga? Luther on öelnud ka seda, et niisama enesestmõistetav kui see, et kingsepp valmistab kingi ja rätsep teeb rõivaid, on see, et kristlane teeb palveid. Kuidas on meie elus? Milline on olnud meie palveelu? Kas tüütu tükitöö, igavavõitu harjumus, millesse harva oma südame sisse paneme ja mida tehes unustame aja?

See, millised on meie elu viljad, sõltub palju sellest, milline on meie ühendus Jumala ja ligimestega. See sõltub palju sellest, mida me peame oluliseks – sellest, kas kihutame kohal olemata aina edasi mööda oma elu staadioniringe või oleme igas oma eluhetkes, oma suhtlemises, kohtumises kohal – oleme juuresolevad. Kas kanname tähelepanelikkuse, armastuse ilusaid vilju.

Mõtleme hetkeks, kuidas meil sellega peagi mööduval aastal on läinud. Kas oleme olnud kohal, võtnud tõsiselt, avatult, tähelepanelikult seda, mis toimub olevikus – käesolevas hetkes – või on meie mõtted rännanud minevikus või kihutanud tulevikku, libisesime pealispinnaliselt kõigest läbi?

„Oh peatu, hetk!“ Nii palus kord keegi. Kõik hetked, milles ollakse kohal, peatuvad ja kui selliseid hetki saab palju, muutub meie elupuu viljakaks. Me loome igavikku juba siia ajalikku.

Maailma on nakatanud kiirustamise vägev viirus ja vähesed igatsevad sellevastast vaktsiini. Kiirustamine ja pinnapealsus on juba ammu muutunud epideemiaks, 21. sajandi katkuks. Paljud kukuvad kokku, paljud on muutunud antidepressantide püsitarbijateks.

Keskendumisvõimet jääb paljudel aina vähemaks. Kiirustajatel pole aega süveneda. Teevad pelgalt pealkirju lugedes lõplikke järeldusi. Kaklevad nendega, kel oli aega süveneda. Nagu lauamängu mängijad, kes vaid ühte käiku ette nähes ei malda kaugemale vaadata, teevad kiiresti selle ühe, uskudes kindlalt, et see viib neid teistest kiiremini sihile, kuigi vaid pisut enam ette vaadates, süvenedes nad taipaksid, et liiguvad nii hädast hädasse, ühest veast järgmise veani ja kasvatavad oma elupuul viletsaid vilju.

Muide, keskendumisvõime on treenitav ja ajapuuduse tunne on väga vähe seotud ajaga – palju enam vaatenurgaga. Kui me arvame, et meil ei ole millegi tegemiseks aega, siis tähendab see tavaliselt seda, et miski muu on meile hetkel olulisem. Suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma. Meil on tegelikult piisavalt aega, aga meil ei ole aega kõige jaoks.

Jutustan teile loo raamatust, mille sain jõulukingiks. Raamatust „Mõnusad mõistulood“. Filosoofiaprofessor seisis loengusaalis ja tema ees laual olid mõned asjad. Ta võttis suure klaaspurgi ja täitis selle umbes viiesentimeetrise läbimõõduga kivikestega. Siis küsis ta tudengitelt, kas purk on täis. Nad vastasid, et see on täis. Professor võttis seejärel koti kiviklibuga ja valas ka väikesed kivikesed purki. Ta raputas seda kergelt, nii, et need vajusid suuremate kivikeste vahele. Siis küsis ta tudengitelt taas, kas purk on nüüd täis. Nad vastasid pisut vähem kindlalt kui enne, et purk on nüüd täis. Seejärel võttis professor koti liiva ja valas selle purki. Loomulikult vajus liiv tühjadesse kohtadesse kivide vahel. Taas küsis professor, kas nüüd on purk täis. Mõned tudengid nägid veega klaasi purgi kõrval ega julgenud enam väita, et purk on täis.

Professor rääkis: „Ma tahtsin teile öelda, et see purk kujutab endast teie elu. Suured kivid on olulised asjad: teie perekond, elukaaslane, lapsed, teie tervis – kõik, mis vaja, et elu oleks täisväärtuslik ka siis, kui muu kaoks. Need väikesed kivikesed on need olulised asjad teie elus, mis teile korda lähevad, näiteks töö, kodu, auto. Ning liiv on kõik muud pisiasjad. Kui panna esimesena purki liiv, siis ei jää sinna ruumi kiviklibule ega suurematele kividele. Sama kehtib ka teie elus. Kui kulutate kogu oma aja ja energia tühistele asjadele, siis ei jätku enam ruumi sellele, mis teile päris oluline on. Pöörake tähelepanu asjadele, mida te õnne jaoks vajate. Mängige lastega, minge abikaasaga tantsima. Selleks, et teha tööd, koristada kodu, valmistada süüa või sorteerida prügi, on alati aega. Hoolitsege esmalt kivide eest – asjade eest, mis on tõeliselt olulised. Seadke prioriteedid paika. Pange tähtsaimad asjad esikohale, teades, et kõik muu on pelgalt liiv.“

Mõtleme, kas oleme peagi mööduval aastal suutnud loobuda mõnest mitteolulisest tegevusest, mõnest mõttetust kroonilisest ajaröövlist. Kõike ei saa, ja mida vanemaks me jääme, seda enam on selles tõde – kõike ei saa.

VIKTOR E. FRANKL on öelnud, et inimene on see, kes pidevalt otsustab, kes ta on, ja pole vahet, kas oled vaba, vang või vangivalvur – meil kõigil tuleb pidevalt otsustada, kes me oleme. On vabu, kes elavad nagu vangid või vangivalvurid, ja on vange, kes elavad, nagu nad oleksid vabad. On vabu ja vange, kes kohtlevad oma ligimesi nagu julmad vangivalvurid, ja on vangivalvureid, kes teevad kõik, mis nendest sõltub, et käituda vangidega nii inimlikult kui vähegi võimalik.

Inimesed on nagu otsustavad puud. Meile on antud elu, meid kõiki on kusagile istutatud. Meie eest on kantud hoolt, kuid me ise otsustame, milliseid vilju me kanname – kas mahlakasmagusaid, rõõmutegevaid, tervendavaid, rahuandvaid või kibedaid mürgiseid, haigekstegevaid või isegi tapvaid vilju. Ja mõned otsustavad kogu oma aja õitsemisele kulutada. Nende jaoks on kõik väline nii oluline, et sisemise peale aega ei jää. Ainult õied.

See, kes kinkis meile elu, kes lasi meid oma viinamäele istutada, kinkis meile seal koha, kaitseb ja õnnistab meid – Tema soovib, et me elaksime nii, et meie elupuu kannaks häid, ilusaid vilju.

Kas oskame seda ise hinnata, milliseid vilju oleme sel peagi mööduval aastal kandnud? Kui see küsimus muudab meid pisut kurvaks või murelikuks, kui oleme endas pisut pettunud, siis ei peaks me kaotama lootust, lööma käega. Äkki kuuleme ka meie hea aedniku soovi elu andjale: jäta ta veel üheks aastaks, anna talle veel aega, kingime uued võimalused, näeme temaga veel veidi vaeva, loome sellised kasvutingimused, et sellele elupuule kasvaksid usu ja armastuse ilusad viljad.

Me ei tea, kui kaua meile veel siinolemiseks aega antakse – kas aasta või aastakümneid, kas kuu, nädal või tund. Pole mõtet muutuda-püüdmist oma ehk olematusse homsesse lükata. Las liiv ootab. On olulisemat, mis määrab meie igaviku.

Elu on kingitus – Looja kingitus – ja iga selle kingituse saaja saab koos kingitusega ka ülesande kasvatada oma elupuul häid, ilusaid vilju.

Võime küsida, miks sai pühakirjast kuuldud loos juba aastaid viljatuna kasvanud puu veel ühe armuaasta? Küllap seepärast, et aednik armastas seda puud.

Elu andja – Jumal – ootab meid, häidilusaid vilju. Hea aednik, Jumala Poeg Kristus, kostab Jumalale meie eest. Ta on andnud oma elu meie eest. Nii on Jumal armastanud maailma, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et kõigil Temasse uskujail oleks lõputult elu. Selles, kes taipab, et teda on nii lõpmata palju armastatud, tärkab see ääretu, rikkalik elu, rõõm, rahu ja lootus ning armastus ja ta eluviljad on ilusad.

Jeesus on öelnud, et lahus Temast ei suuda me midagi. Meie elupuu kannab ilusaid vilju siis, kui oleme Temaga ühendatud, kui laseme Temal endas tegutseda, kui võtame igas päevas aega küsida Tema tahte järgi ja püüame selle järgi elada. Kui oleme ühenduses Temaga, kellest lähtub elu, usu ja armastuse ammendamatu vägi.

Peagi algav uus aasta on armu aasta. See on Issanda aasta 2021. Loodame, et see maailm, kes oli aina kiireneva tempoga tormamas kuristiku poole, sai selle aasta järsust pidurdamisest aru, et kui me ise oma ahnitseva, arutult ületarbiva elu tempot maha ei võta, olulist oluliseks pidama ei hakka, oma minemise suunda ei muuda, siis kihutame peagi põrgu kiirteel hävingusse.

Meiegi peaksime saama meile antud aja peremeesteks, nendeks, kes ei lohise kihutavatega kaasa, vaid teevad õigeid otsuseid, võtavad enam aega, et suhelda oma Jumala ja oma ligimestega ja olla seejuures ka kohal, olla tähelepanelikud, hoolivad, olla need, kes armastust ja halastust kogenutena kingivad seda oma ligimestele ja armastust oma Jumalale.

Soovin teile õnnistatud, ilusate ja heade viljadega peagi algavat uut Issanda aastat! Olge hoitud ja hoidke oma armsaid!

PALVE: Issand Jumal, elu andja halastaja Isa, Jeesus Kristus, armastav aednik, kes palud meie eest, me täname Sind, et Sa oled meid lasknud oma sõnast ja altarisakramendist osa saada. Sina oled sel peagi mööduval aastal meie ihule ja hingele kinkinud palju head. Täida ka uus aasta oma õnnistuse ja armuga ja anna meile tarkust seda õnnistust siit Sinu pühakojast otsima tulla ja aita meil kanda häid ja ilusaid vilju. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.

*

(Foto: Rauno Volmar)