Jutlused ja mõtisklused

Mt 18:15–22: Jeesus: „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“

Üks vana lugu räägib kuningast, kes kord kuulis, et tema riigis asub küla, kus inimesed elavad sõbralikult ilma tülide ja lahkarvamusteta. Ta otsustas nende õnnelikkuse saladuse välja uurida ja asus selle kauge küla poole teele. Kohtudes külavanemaga, küsis ta, mis on nende hea elu retsept. Vastuse asemel võttis külavanem paberi ja sule ja hakkas midagi kirjutama. Ta kirjutas väga kaua. Kui ta viimaks lõpetas ja paberi kuningale ulatas, nägi too oma hämmastuseks, et paberil on ainult kolm sõna: ARMASTUS, KANNATLIKKUS, ANDESTUS. Ja nõnda sada korda – sada korda armastus, sada korda kannatlikkus, sada korda andestus.

 

„Kui kristlased elaksid Kristuse õpetuse järgi, poleks neile siin maailmas midagi võimatu!“ Nii väitis mulle hiljuti üks noor ja tark tegelane. Olen temaga nõus. Olen nõus ka ühe kristlasest filosoofiga, kes on leidnud, et kristliku kiriku ajalugu on kiriku algusest peale ka Kristuse salgamise ajalugu. Liiga palju on kiriku eestvõtmisel või vaikival heakskiidul või hirmust põhjustatud mittesekkumisel sündinud siin maailmas sellist, mida on põhjust häbeneda. Tegelikult on ime, et kirik on vaatamata suurtele möödalaskmistele ja paljudel aegadel paljudes paikades oma tulisust kaotades siiani alles ja kasvab oma liikmete arvult ka tänapäeval paljudes maailma paikades. Jumal pole oma kirikut jätnud isegi siis, kui kirik on koledasti kiiva kiskunud.

Üks parandav vägi Kristuse kirikus lähtub andekssaamisest, andeksandmisest ja andekspalumisest. Ma ei räägi vabandamisest, vaid andekspalumisest. See kirik sai alguse süütu, patutu surmast nende eest, kes on süüdi. Jumala Poeg võttis meie eksimuste, meie patu viljade tasu – Tema võttis meile määratud, meie poolt meie patuga välja teenitud alanduse, kannatused ja surma enese peale. Kuid Ta ei teinud seda selleks, et meie võiksime seda teades muretult vanal valel viisil jätkata, vaid et sellesse uskudes, et Jumal on meid nii palju armastanud, võiksime meie loobuda vanal ja valel viisil jätkamisest; et Jumalalt andestust paludes ja andeksandmist Temalt vastu võttes oleksime meie valmis andestama neile, kes meilt andeks paluvad, ja suudaksime andestada ka neile, kes on meie vastu eksinud, kuid ei suuda või ei oska andeks paluda.

Selle pühapäeva teemaks on ANDEKSAND ja pühakirja selge sõnum, palve ristiinimestele: „Andke üksteisele andeks!“ Jeesus ei käsi meil pattu tolereerida, silmi meile meeldivate inimeste patu ees kinni pigistada. Tema, kes on armastus ja kes ootab meiltki armastuses kasvamist, ei arva, et kui keegi kedagi armastab, siis laseb ta armastatul rahuga kuristiku servani kõndida ja ka kuristikku kukkuda. Ta palub, et me hoiataksime kuristiku poole liikuvaid ligimesi. Kuid Ta soovitab meil olla hoiatamise ja noomimisega delikaatsed. Ärge mõistke hukka, ärge mõistke kohut, ärge rääkige selja taga ega manitsege masside ees. Esmalt minge ja rääkige nelja silma all ja kui see ei aita, minge mitmekesi, ja alles siis, kui eksinu pole valmis oma eksimusi tunnistama, oma vigu parandama, siis peaks asja viima koguduse ette. Mitte sotsiaalmeediasse, mitte ajakirjandusse, mitte kohtusse.

Mind ehmatas ühe uuringu tulemus. Kui küsiti, mida teevad selles uuringus osalenud eestimaalased, kui nad näevad sotsiaalmeedias midagi, mis nende arvates ei vasta tõele, mis on selgelt laim, lollus, eksitav vale, julges koguni 33% nendest tunnistada, et saadavad selle edasi – paljundavad, levitavad valet, laimu, lollust. Mis see on? Miks nad nii käituvad? Üks põhjendus on see, et nad kardavad mingist nende arvates suurest ja olulisest grupist välja kukkuda. Nad tahavad olla nagu teised. Nad ei julge või isegi ei oska enam oma peaga mõelda. Nad räägivad õhinal, kuidas keegi hakkab miljardeid vaktsineerides neid kiibistama, nende mõtteid ja tegutsemisi juhtima, kuid teevad seda seal, kus nad on ise juba juhitavad, kus nad on valmis tegema mida tahes, selleks et saavutada mõnda laiki – pisikest pealiskaudset tunnustust, ülestõstetud pöidla märki –, tunda, et nad kellelegi meeldivad ja kuuluvad kellegi kampa. Oo, pühast kauge lihtsameelsus!

Kui meil keelati kaks kevadkuud siin teenistusi pidada, leidsime me kohe võimaluse tühjas kirikus pühapäevaste teenistustega jätkata, saime nõusse linnajuhid ja hakkasime siit igal pühapäeval tegema jumalateenistuste ülekandeid. Esialgu tundus, et neid vaatab palju enam inimesi, kui on tavaliselt jumalateenistustel osalejaid. Vaatajate arv oli alati üle poolesaja. Siis aga saime täpsema statistika. Kui oli 700 vaatajat, siis oli kogu vaatamiste aeg veidi üle saja tunni. Kuidas nii? Aga lihtsalt. Näiteks 50 inimest vaatasid algusest lõpuni tunnise teenistuse ja 650 vaatasid, kuulasid mõne sekundi või minuti. Mida näitab mõne FB postituse juures heakskiitvate märkide, püstiste pöialde arv? Kas seda, et lugu meeldib, või meeldib loo juures olev pilt või meeldib pisut vaid pealkiri või postitaja? Kindlasti ei ole see aga see, mille nimel oleks mõistlik kaotada mõistus, au ja häbitunne, paljundada lollust, külvata hirmu, ebakindlust.

Mu tark sõber, kes neid asju on põhjalikult uurinud ja kel on kasutada palju põhjalikku ja tõsiseltvõetavat materjali, väitis, et üleilmastumine ja reklaamituru summade liikumine suurte hiiglaste kätte on viinud väikese Eesti ajakirjanduse olukorda, kus peagi pole enam võimalik palka maksta neile ajakirjanikele, kes tahaksid enne mõelda ja uurida, end teemaga kurssi viia ja siis lugu teha. Tasapisi, pisitasa jäävad tööle vaid puusalt tulistajad, kuulekad tellimuste täitjad. Mäletan, kuidas ETV esimeses stuudios lõpetas ajakirjaniku pideva teravatele ja kiiretele küsimustele vastata püüdja vahelesegamise saatekülalise lihtne ütlemine: „Kui te soovite mõnele oma küsimusele ka vastust saada, siis palun laske mul vastata – kuulake mu vastus ära.“ See mõjus. Sellele ajakirjanikule mõjus. Mõnele ei mõju. Vastaja on vaja viia pidevate vahelesegamiste ja teravate süüdistavate küsimustega nii kaugele, et ta ühel hetkel ütleb midagi, mida saab panna suureks pealkirjaks ja koguda kontekstist välja rebitud lausega tuhandeid reageerimisi, kurje kommentaare. Nii säilitab ajakirjanik töökoha, ja sealt, kus tundub olevat palju lugejaid, reageerijaid, ei lahku reklaamirahad. See on julm-visa võitlus ellujäämise nimel. Võitlus, milles ei paluta andeks. See pole National Geographicu üleilmne miljoniliste tiraažidega ajakiri, kus ajakirjanik saab mõne loo kirjutamiseks mitu aastat aega ja võimalusi igati teemasse sukelduda. Kas panete tähele, kuidas needsamad ajakirjanikud, kes heidavad nende või teiste juhtide arvates eksinutele ette seda, et nad ei palu vabandust, viskavad nalja nende üle, kes avalikult ka vabandusepalumist vältivate inimeste eest vabandust paluvad?

Andeks paluda või mitte, selles on küsimus ... Tegelikult ei ole. Ristiinimese jaoks peaks andekspalumine ja vabandusepalumine, andeksandmine ja vabandussõnade vastuvõtmine olema enesestmõistetavad. Kui ma palun kirikus jumalateenistusel koos teistega Jumalalt andeks oma eksimused, oma patu, ja kuulen, kuidas vaimulik Jumala kutsutud ja seatud saadikuna kuulutab mulle pattude andeksandmist, siis ei peaks ju mul pärast seda olema raske andestada neile, kes on minu vastu eksinud. Kui see on raske, siis ei ole ma vist hakanud uskuma absolutsiooni väge, seda, et Kõigeväeline Jumal on mulle minu patud andestanud. Või ei usu ma seda, mida Jeesus on rõhutanud – et kui meie ei andesta oma võlglastele, ei andesta Jumal ka meile. Me võtame oma kangusega, andeksandmatusega, vihaga, kättemaksuhimuga Jumalat võimaluse andestada meile. Kristus on reaalselt kannatanud, reaalselt surnud meie pattude pärast. Selles ei saa me midagi muuta. Kui me aga soovime, et see kehtiks ka meie kohta, tuleb meil see usus vastu võtta ja jõuda nii andeksandmise vastuvõtmise kui andeksandmiseni.

Kellelegi andestades hargnevad lahti sõlmed ja minevik pääseb vabaks ja meie saame rahu ja rõõmuga liikuda edasi.

Keegi on öelnud: „Mind ei huvita minevik. Mind huvitab tulevik, sest seal kavatsen ma veeta oma ülejäänud elu.“ Kus kavatseme meie veeta oma ülejäänud elu? Kas meile kord tehtud ülekohtule, halvale mõeldes või eksinuile ja ka iseendale andestades edasi liikuda ja elada ilma mineviku koormaid kaasa vedamata?

Kuid mida tähendavad need Jeesuse sõnad tänase jutluse aluseks antud kirjakohas: „Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas.“ Ta ütleb seda oma jüngritele – tulevastele apostlitele. Seda on nimetatud võtmete meelevallaks. Iga ordineeritud, vaimulikku ametisse pühitsetu teab, et see võtmete meelevald on ka talle antud. Me võime vaimulikena kuulutada Jumala andeksandi ja nimetada patuks seda, mida Jumal nimetab pühakirjas patuks, kuid seda tehes ei tohiks ükski vaimulik unustada veel üht võtit, mis võib avada või ka sulgeda võtmete meelevalla kasutaja ees Jumalariigi ukse. See on armastuse ja halastuse võti. Patt on ja jääb patuks, kuid suurimad patu viljad on vihkamine, armastuse puudus ja ükskõiksus. Viimsepäeva kohtust kõneldes ei räägi Jeesus ühestki valest teost, mis viib inimesed kohtumõistja vasakule käele ja sealt igavesse hukatusse. Ta räägib ükskõiksusest, silmade sulgemisest abivajajate ees, ta räägib tegemata jäetud heast. „Mul oli nälg, janu, olin haige, olin vangis, aga teie ei aidanud, ei leidnud aega, ei tulnud mu juurde,“ ja lisab, et „kõik, mida me jätsime tegemata ühele tema vähimatest, jätsime tegemata Talle“.

Absolutsioon – pattude andeksandmise kuulutus ja selle vastuvõtmine. Miks on need nii olulised? Et hing ei hakkaks üle ajama, et hingekamber ei saaks söövitavat süüd pilgeni täis ja täis kambriga inimene ei muutuks tuimaks, kalgiks, ei harjuks halvaga ära, ei kaotaks süütunnet, ei hakkaks end õigustama, teistega, endast enda arvates veel hullematega, võrdlema.

On üks vana mõistujutt: „Ma ütlesin kividele: „Saage inimesteks.“ Nad vastasid: „Me pole piisavalt kõvad.““

Tänase kirjakoha lõpus on üks imeline tõotus. Jeesus ütleb ja tõotab: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“

Paabeli torni ehitajate keeled segati. Meie eelkäijad arvasid, et hingedeaja ilmad on nii udused ja hämarad seepärast, et sel ajal on teispoolsusesse läinutel luba tulla siinpoolsete ilma ja õhk on siis hingedest paks. Üks luuletaja arvab, et meid ümbritseb ja meis on umbusu udu. Jeesus ütleb, et ühel meelel olemine on midagi nii erilist, et see avab Jumala südame. Kõigeväeline Jumal on lubanud olla nende keskel, kes on Tema nimel koos. Küllap seepärast paljud tunnevadki kirikus tunnet, mida kusagil mujal nii rake on leida, kogeda. Olen ikka imestanud, kuidas kirikusse jumalateenistusele tuleb ka inimesi, kellel on siia ääretult raske jõuda ja kellelt see nõuab suurte takistuste ületamist, enda vägevat kokkuvõtmist, eneseületamist. Nemad on vist taibanud, milline vägi vallandub jumalateenistustel, ühises palves ja palve ja tänulauludes, armulauas. Pühakirjas palutakse kristlasi: „Ärge jätke koguduse kooskäimisi.“ Ärge jääge kõrvale, ärge jääge üksi. Üksijääjaid on hingevaenlasel mure, hirmu, umbusu, vale abil lihtne neelata.

Jeesus ütleb: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“

Et taibata paremini selle kirjakoha mõtet, on meil mõistlik mõtelda sellele, mida on Jeesus enne neid vägevaid sõnu rääkinud. Vahetult enne seda kõneles ta Matteuse evangeeliumis loo kadunud lambast, tema otsimisest ja leidmisest, ja alustas oma juttu sõnadega: „Kes teie seast, kellel on sada lammast ja tema ühe nendest kaotab, ei läheks seda kadunut otsima.“ Ja sellele loole lisab Matteus Jeesuse sõnad sellest, kuidas me peaksime kadunuid püüdma tagasi tuua, eluteele juhtida. See on asi, milles me võiksime olla ühel meelel. Kirik peaks olema nagu kodu, kuhu julgeb ka eksinu tagasi tulla, sest ta teab, et teda oodatakse, talle andestatakse, temast hoolitakse ja et seal olijatel pole ükskõik, mis teistest selle kodu omadest, pereliikmetest, saab. Siia jõudjad kogevad andekandi ja armastust ja muutuvad ka ise andeksandjateks, enam ja enam armastust kinkijateks. Siin ei armastata pattu, aga siin armastatakse patust. Siin hoolitakse isegi köhatajatest.

Täna, isadepäeval on paljudel põhjust olla tänulikud, kui mõtleme oma isadele ja vanaisadele. Mõned on kurvad, sest nende kodudes, peredes ei läinud meestega hästi. Kuid kui isadepäev on sel korral sattunud pühapäevale, milles meid kutsutakse üksteisele andeks andma, siis on ehk mõistlik püüda täna vähemalt oma mõtetes andestada isadele, kes ei saanud oma ülesandega hästi hakkama.

Kord seisame me kõik Kristuse kohtujärje ees ja Tema on öelnud, et seal andestatakse andestajatele, seal hoolitakse hooljatest.

Lõpetan vana palvega: „Jumal, vabasta meid argusest, mis kohkub tagasi uue tõe ees, laiskusest, mis lepib pooltõdedega, ja ülbusest, mis arvab, et teab kõiki tõdesid. Aita mul vastu võtta Sinu andestus ja andestada neile, kes võib-olla eksisid minu vastu. Aita mind andestust vastu võttes ja teistele andestades liikuda edasi mööda elutee ilusat rada!“ Aamen.