Jutlused ja mõtisklused

 

„Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, kes halastab hädaliste peale, on õnnis. Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head. Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju. Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks. Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab. Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele. Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks. Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust. Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes. Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat. Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik. Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sees pole seda tunda. Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele“ (Õp 14:21–27, 29–34).

Isandalt ühe talendi saanu ütles isandale hiljem: „Ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse“ (Mt 25:25).

Kirikuisa FULGENTIUS RUSPEST on öelnud: „Kristus on teinud armastusest taevaredeli, mida mööda me saame minna taevasse.“ Hakkaks siis muudkui minema! Mis siin enam rääkida! Tegudele! Kuid küllap igaüks meist teab, et see pole üldse lihtne. MARTIN LUTHERGI püüdis kõigest väest, aga lõpuks taipas, et ilma Jumala armuta kukume me läbi, olgu meie kavatsused kui tahes head ja meie heateod kui tahes silmapaistvad.

Legendaarsest kirikuõpetajast HARRI HAAMERIST räägitakse, et kui ta Saaremaa väiksemate ja vaesemate koguduste pealt suure Tartu Pauluse koguduse õpetajaks sai, teinud selle koguduse juhatus peagi otsuse, et nende õpetajale antakse tema palgast palgapäeval vaid pool ja teine pool antakse õpetaja abikaasale, et õpetaja pere nälga ei jääks. Miks nii? Aga Tartus levis kiiresti jutt, et uuel õpetajal on nii hea süda, et kui lähed temalt raha küsima, siis tema annab, ja nii koguneski igal Pauluse koguduse palgapäeval kiriku juurde järjest enam hädalisi ja õpetaja kuulas nende kurvad lood ära ja jagas – nii kaua, kui tal endal enam midagi ei olnud. Seepärast antudki talle vaid pool tema palgast.

Hädalisi on palju. Maailm on tõelises hädas olijaid täis. Beiruti rahvas on hädas. Suurem osa aafriklasi on hädas. Suur osa Aasias ja Lõuna-Ameerikas elavaid on hädas. Miljonid surevad nälga. Ja meiesugused vitsutavad head ja paremat, lahutavad oma meelt, ei suuda enam kõike kokkuostetut oma riidekappidesse sisse suruda. Ebaõiglus lokkab ja võtab aina grotesksemaid mõõtmeid. Jah, oma tänastest ja järgneva nädala annetustest poole kanname ka meie pagulasabi organisatsiooni kaudu Beiruti hädaliste aitamiseks ja teise Eesti ühe väikese ja aktiivse hädasoleva maakoguduse toetuseks, kuid see on pisku kõige selle maailma suure häda leevendamiseks.

Mäletan üht jutuajamist. Olime ühe soome vaimulikuga kõnelenud Luuka evangeeliumi kadunud poegade ja muude kadunute lugudest, kui ta äkki küsis, mis ma arvan, kus need kadunud on, kellest Jeesus meile suurt südamevalu tundes kõneleb. Eks minagi vaatasin kohe kaugetele maadele, kus inimesed nälga surevad, rändavad kodututena, hirmunutena. Tema arvas, et need kadunud, kellest Jeesus meile kõneleb, on palju lähemal – nad on meie kodus, meie sugulaste ja sõprade hulgas. Paljud neist on muutunud meile nähtamatuteks. Me ehk ei vaata nende kurbadesse silmadesse. Me ei taha teada, kuidas neil läheb. Kui kunagi vaja, oleme valmis minema nende matustele. Ostame siis ehk suure kalli pärja või kimbu, aga seni vaatame nendest läbi, neist mööda. Räägime nendega ilmast ja muust välisest ja me igaks juhuks ei küsi, kuidas neil läheb. Armsad, kas pole me sel aastal jõudnud aega, kus meie ümber on järjest enam inimesi, kellelt peaksime küsima, kuidas neil läheb? Hiljuti ütles üks firma omanik, keda eriolukord korralikult räsis, et ma olnud ainus, kes tema käest mõned kuud tagasi küsis, kuidas ta hakkama saab. Nägin, et seda meenutades voolasid pisarad tema põskedel. Miks me ei küsi? Kas kardame või oleme kivistunud? Kas ikka oleme ristiinimesed?

Liigub ringi üks lugu. Üks eestlane küsib asjatundjalt, kas nüüd, kui koroonakriis on pisut pehmenenud ja eriolukord möödunud, võime me teineteisest uuesti viie meetri kaugusele hoida ega pea seda kahemeetrist vahet hoidma ...

Kui suur osa vanast Beirutist õhku lendas, avasid kaugemal elavad Beiruti ja selle lähiümbruse elanikud kodutuks jäänutele oma kodud. Sama toimus kord ka Kanadas ja Rootsis. Siit repressioonide kartuses põgenenud eestlased elasid paljude peredega ühes majas või korteris ja kutsusid sinna juurde neid, kel muid võimalusi ei olnud. Nii elati – pead-jalad koos, kuni jalad alla saadi. Olen kuulnud paljusid lugusid inimestest, kes pärast sõda siin maal linnades, ise väga kitsastes oludes elades, võtsid enda juurde elama oma maalt või vangilaagritest tulnud sugulasi. Öösiti tehti asemed köögi ja elutoa laudade alla, jagati vähest sööki. Rasked ajad panevad paljusid kokku hoidma. Suur ja kiiresti tulnud rikkus paneb paljusid vaesematest eemalduma. Õnneks mitte kõiki.

Üks vana lugu kõneleb rikkast inimesest, kes sureb ja kohtub taevaväraval Peetrusega. Pikka aega ei leia Peetrus selle tulija nime oma raamatutest. Lõpuks leiab ja teatab, et nad peavad nüüd üles otsima tema taevase eluaseme. Inimene ütleb, et tal jäi maa peale maha väga uhke elamine ja väga palju raha, ja pakub seda Peetrusele, lootes saada taevas paremat eluaset – ikka vähemalt sellist, millega ta maa peal end ära harjutas. Peetrus ütles, et taevastesse eluasemetesse saab iga inimene investeerida, kuni ta veel maa peal elab. Inimene jääb kurvaks, kuid oma taevase hõreda hurtsiku juurde jõudes vajub ta kurvastusest kössi. Peetrus teatab, et selle eest, mida inimene maa peal taevasse panustas, pole seal midagi paremat võimalik pakkuda. Hõre hurtsik igavikuks.

Kuid kuidas see taevasse panustamine käib? Ikka läbi usu ja lootuse ja armastuse ja suurim neist on armastus. Õpetussõnadest kuulsime: „Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, kes halastab hädaliste peale, on õnnis. Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.“

Põlgus, halastamatus ja kurja kavatsemine ja tegemine on taevaredeli pulkade murdmise kindlad viisid.

Koonduslaagri õudused üle elanud neuroloog ja psühhiaater VIKTOR E. FRANKL on öelnud: „Mis on inimene? Ta on olend, kes otsustab. Ja ta otsustab ikka ja jälle, kes ta on, kes ta on nüüd ja kes ta on järgmisel hetkel. Tal on võimalus olla ingel ja kurat.“ Jah, ja seda ka oma hoiakutes, teistele hinnangute andmises.

Osalesin aastaid tagasi suurel purjekal „Piirist piirini“ regatil. Igal päeval järgmine võistlus, uus punktiarvestus. Esimesel etapil andis meie jahi kogenud kapten AARE KÖÖP pooleteistkümneks tunniks jahi juhtimise minu kätesse ja kui hirmunult küsisin, milliseid navigatsiooniseadmeid peaksin ma jälgima, vastas mulle, et kuna olen vaimulik, siis vaadaku ma taevasse. Näitas mulle sealt üht pilve ja ütles, et ma selle suunas sõidaksin. Seejärel ütles, et läheb viskab end kajutis pikali, ja läinud ta oligi. Enne Kunda sadamat tuli ta alt üles, võttis juhtimise üle ja me jõudsime sellesse sadamasse esimesena. Hiljem teatati, et saime etapil kolmanda koha. Kuidas nii? Kapten seletas, et kohti jagades ei arvestata mitte vaid vahemaa läbimiseks kulunud ajaga, vaid ka iga jahi suuruse ja mitme teise olulise asjaga. Kohtade jagajad teavad, et erinevad sõiduriistad on erinevate võimalustega. Reeglid on tehtud võimalikult õiglased.

Olen sel aastal mõistnud, kui erinev on isegi erinevatel jalgratastel sõitmine. Kui kerge või raske su ratas on, kui kitsad või laiad on selle kummid, kui hästi õlitatud, kui suur on raam, milline sadul, kui palju käike, erinevaid võimalusi. Kuni ratturi riietuse ja kehakaaluni välja. Kuid nii on ka inimestega. Me kõik oleme erinevad ja kui me seda erinevust ei arvesta, võime olla teiste suhtes väga ülekohtused. Kui palju on neid, kes peavad peaaegu kogu elu sõitma oma väga viletsate eluratastega, pidevalt tühjaks minevate rehvidega, vaid mõne käiguga! Paljud neist pingutavad väga, et püsti püsida, veidigi edasi liikuda, ja aeg-ajalt nad kuulevad, kuidas mõni elektrimootoriga ratta saanu neist mööda tuhisedes nende kohta mõne põlgliku märkuse teeb.

Keegi ütles ühe väga kõrgest tipust alla kukkunu kohta, et kui ta selle mehe isaga kohtus, sai ta aru, et mitte see polnud ime, et sellise isa kodus üles kasvanud poeg lõpuks põhja prantsatas, vaid see, et ta sellistes oludes kasvades kord tippu jõudis.

Meie Looja teab, mis meil on, mida Ta meile meie suutlikkust mööda on jaganud. Kristus on meile kõigile jaganud talente – taevalikku varandust – ja Ta ootab, et igaüks meist oma elu jooksul neid võimalikult hästi kasutaks. Ta jagab neid talente vastavalt sellele, milline on meie suutlikkus neid kasutada. Tema teab, milleks me võimelised oleme ja Ta ei ole oma hinnangus ülekohtune. Meie sageli oleme.

Õpetussõnades öeldi: „Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu.“

Käisin külas ühel vahval vanaproual. Ta oli teinud suuri ettevalmistusi ja ütles mulle, kui paljudele on ta eelmistel päevadel rääkinud sellest, kui kõrge külaline talle külla tuleb. Ütlesin, et ta peab neile nüüd uuesti helistama ja ütlema, et külaline ei olnudki väga kõrge. Alla meeter üheksakümne. Mahtus kummardamata igast uksest sisse.

Kõrgus või madalus? Millega seda mõõta, millega võrrelda? Taevast vaadates on iga inimene vaid imetilluke täpp. Oma kuninglikult taevatroonilt siia maa peale tulnud, inimlapseks saanud, meie eest kannatanud ja ristil surnud Jumala Pojaga võrreldes oleme me kõik murustki madalamad.

Õpetussõnades öeldi meile: „Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.“

Meil tuleb valida. Viletsat on lihtne rõhuda, alandada, põlata, nähtamatuks muuta. Õnneks suurem osa nendest tõmbuvad ise inimestest eemale, poevad oma tubadesse, vooditesse, jäävad järjest vaiksemaks. Ei helista. Ei kutsu külla, ei looda, et meil on nende jaoks aega. Tegelikult pole ju küsimus ajas, vaid südamehoiakus, aga Jeesus on meile selgeks teinud, et kõike head oma vähimatele vendadele ja õdedele tegemata jättes jätame selle tegemata Talle. Madalat mitte märgates, mitte aidates pehkivad meie taevaredeli pulgad.

Matsin hiljuti üht meie koguduse liiget, kes oli peaaegu poole oma elust olnud eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Üks tema sõbranna, selle kooli õppealajuhataja, meenutas, et lahkunu oli kogu aeg rääkinud, kui head õpilased tal on. Teised aina kurtsid, et neil on halbu õpilasi, aga temal olnud vaid head õpilased. Ja kui ta sattus lõpuks haiglasse, kirjutas ta oma märkmikusse, kui head arstid ja hooldajad seal haiglas on. Sama kordus siis, kui ta kaks aastat hooldekodus pidi olema. Ikka olid kõik inimesed ta ümber tema meelest head. Isegi oma esimesest abikaasast, kellega nad lahku läksid, kirjutas ta vaid head ja kui selle teine naine suri, käis tema teda hooldamas ja mattis ka. Ja Jumal oli ka tema meelest ta vastu väga hea.

Huvitaval kombel satub mõne inimese teele vaid häid inimesi ja teine näeb enda ümber olijate hulgas muudkui halbu. Ühte tullakse rõõmuga ka haiglasse ja hooldekodusse vaatama. Teistele ei julge isegi lähedased helistada. Üks näeb ka madalale vajunutes ilusat, sest ta kummardub nende ette, hoolib nendest peaaegu nii, nagu armuline ja halastav Jumal meist, ekslikest, madalatest, hoolib.

Looja on igale meist kinkinud talente. Tema teab, kui palju on Ta inimesele elu andes talle kaasa andnud ja kui palju on keegi Temalt hiljem osanud vastu võtta. Tema tahab, et me neid ande, neid talente kasutades oma elu elaksime, enda ja teistegi elu elamisväärsemaks muudaksime.

Matsin meest, kellele isa, siis kui ta poeg oli veel väike, kinkis väga väärtusliku viiuli. Ta uskus oma pojasse ja poeg saigi läbi suure töö ja pühendumise väga heaks viiuldajaks ja heliloojaks. Meie Taevane Isa on igale meist kinkinud palju enam ja Tema igatseb, et me meile kingituga elaksime ilusa elu. Tema õnnistab ja hoiab, kaitseb ja kingib head. Lõpmata palju, igavesti. Meil on vaid vaja püsida Tema läheduses – oma otsatult rikka Isa läheduses, Temalt kõike õnnistust vastu võtta ja seda ka teistele jagada. Selleks on vaja headust ja tublidust ja ustavust ning loomulikult ka armastust ja julgust.

C. S. LEWIS on kirjutanud raamatus „Neli armastust“: „Armastada, tähendab olla haavatav. Armasta – ja su süda saab survatud või ta puruneb. Kui tahad südant puutumatuna hoida, siis ei tohi sa seda kellegagi jagada, isegi mitte mõne loomaga. Mässi ta hoolikalt oma hobide ja pisiluksuste võrku, väldi kõiki raskustesse sattumisi, hoia teda turvaliselt ehtelaekas või oma isekuse kirstus. Kuid selles ehtelaeka turvalisuses, pimedas, liikumatuna ja õhuvooluta süda muutub. Ta ei purune, ta muutub purustamatuks, läbitungimatuks, lunastamatuks. Ainus koht väljaspool Taevast, kus sa võid olla täiuslikult vaba kõikidest ohtudest ning armastuse orbiidilt kõrvalekaldumistest, on põrgu.“

Kristus on teinud armastusest taevaredeli ja Ta tahab, et me hirmu tundmata seda mööda Taevasse jõuaksime. Ilusat taevateed meile kõigile!