Jutlused ja mõtisklused

 

Jeruusalemmas aga oli elamas juute, vagasid mehi kõiksuguste rahvaste seast, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõik hämmeldusid, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma keelemurret, milles me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja elamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kapadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme neid rääkivat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ Nad kõik jahmusid ja olid kahevahel ja ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?“ (Ap 2:5–12).

Mille üle imestasid nelipühapäeval inimesed? Selle üle, et nad kuulsid apostel Peetrust rääkimas oma emakeelt. See ei saanud olla taoline, nagu Luterliku Maailmaliidu 2020. aasta nelipühavideos, kui 21 inimest loevad eri keeltes nelipühade lugu salmhaaval oma keeles: kuuleme inglise, birma, vene, mandariini, poola, saksa, hispaania, soome, indoneesia, suahiili, araabia, portugali, islandi, ungari, hausa, prantsuse, filipino, oshiwambo, tamili, rootsi ja amhari keelt (vt https://kjt.ee/2020/05/nelipuhade-loo-jagamine-21-keeles/).

Eesti keeles ilmus Wastne Testament lõunaeesti keeles 1686. aastal ning Uus Testament põhjaeesti keeles 1715. aastal. Tallinna-murdelisele tõlkele kirjutas asjaliku saksakeelse saatesõna praost Christian Hoppius. Ta arvab, et ka mujal Apostlite tegude raamatus, kus on juttu „keeltega rääkimisest“ (Ap 10:46; 11:15 jm), räägivad apostlid kuulajate keelt. Hoppius kirjutab: „See and oli tookord seda enam vajalik, kuna apostlid kui küllaltki eakad mehed ei olnud enam võimelised kõiki neid keeli, milles nad pidanuksid evangeeliumi kuulutama, korralikult ära õppima, pealegi ei jäänud neil selle jaoks aega, kuna enamik nendest ei saanud kuigi kaua ühel maal viibida, vaid Kristuse käsu kohaselt pidid nad minema kogu maailma, seda enam, et nad aimasid, et üsna pea pärast apostlite aega leitakse palju selliseid mehi, kes usinuse ja harjutamisega erinevaid keeli omandavad.“

Arvan siiski, et nelipühal kasutatu oli midagi erakordsemat, et Püha Vaim „tõlkis“ Peetruse kõne, nii et kõigi kuulajate kõrvus kostis see üheaegselt igale tema emakeelsena. Nelipühade keelteime on vastand Paabeli torni ehitamisel juhtunuga. Jehoova ütles: „Vaata, üks rahvas ja üks keelemurre on neil kõigil, ... ja nüüd ei keela neid ükski seda tegemast, mida nad on mõtelnud. Et läki nüüd alla ja segagem seal nende keelemurre ära, nii et nad üksteise keelemurret ei mõista“ (1Ms 11:6j).

Arvatavasti on õige, kui jätame nelipühadel toimunu täiesti unikaalseks. Mis raputas alusteni ja pani küsima: „Mida me siis peame tegema, mehed-vennad?“ (Ap 2:37).

Mulle on nelipühade ja üldse kristluse leviku – ja ka mõistmise – jaoks olnud silmi avav Rémi Brague’i teos „Euroopa, rooma tee“. Brague kirjutab vaimsete arengute kohta: „Euroopa ei saanud endale lubada seda kultuurilise üleoleku tunnet, mille Bütsantsile andis teadlikkus oma vanast kirjanduslikust keelest, mis tagas otsese ligipääsu kõrgele klassikale. Euroopa pidi leppima teadmisega, et on laenanud mujalt, lootuseta kunagi seda võlga tagasi maksta, sest allikad, kust ta laenanud on, jäävad oma kõrguses kättesaamatuks, ületamisest rääkimata.“

Euroopa ei rebi end minevikust lahti, ta ei heida seda kõrvale. Ei arva, nagu oleks ta profaanses kultuuris võtnud hellenismist kõik, mis sealt võtta oli, või religioonis teinud sama Vana Testamendiga, nii et tühja kesta võiks nüüd minema visata. Kristlust võib pidada võtmeks, millega avada Vana Lepingu tõotusi. Endine ajalugu on uue tähenduse saanud Kristuse jumalikus täiuses (Kl 2:9). Kuid sellesse ajalukku kätketud rikkuste avastamine ning nende edasiandmine kiriku pühas läkituses on lõputu ülesanne, milleks ei kulu ei vähem ega rohkem kui kogu eesolev ajalugu.“

Brague’i järgi kristlus ei tundnud vajadust teha ringi kõike seda, mis paganlikus maailmas juba hästi tehtud oli, nagu õigust või poliitilisi institutsioone.

Kristlus asetus selle peale, mis juba oli. Ta pookis end tsivilisatsioonile, mis end oma seaduste järgi juba üles oli ehitanud. Iseäranis ei pidanud ta looma mingit uut poliitilist ühendust, mis seni lahus olnud elemendid kokku oleks liitnud. Siit tuleneski mudel, kus vaimne ja ajalik sfäär on teineteisest lahutatud. Kirik inimeste ühendusena ei pidanud astuma millegi olemasoleva asemele. Ja ajaloo käigus pidi ta tsiviilülesandeid täitma vaid siis, kui ajalikud võimud nendega enam hakkama ei saanud.

Brague tuletab meelde: ilmutatu ei ole kristluses tekst. Eriti pole ta niisugune tekst, mis oma loomult oleks tõlkimatu, sest on jäljendamatu, nagu seda on araabiakeelne Koraan. Kristlastel on oma raamat, koguni raamatute raamat, Piibel. Selles on lahutamatusse ühendusse liidetud Vana ja Uus Testament. Viimane kujutab endast esimese tekstide ümbertõlgendust Kristuse-sündmuse valgel.

Brague ütleb: „Kõigest sellest hoolimata ei ole ilmutatu Uus Testament. Ta ei ole isegi mitte „läkitus“, mis oleks Jeesuse sõnadesse kätketud. Ilmutatu on Jeesuse isik kogu oma terviklikkuses: üks täielik inimene koos teda hingestava vabaduse ning temast lähtuvate tegudega, mille kogusumma moodustab ühe elu.“

Piibel on küll jumalasõna, kuid ei saa öelda, et Piibel ongi Jumala sõna. Vaid lihakssaanud Sõna – ja mitte miski muu – on Jumala sõna. Kristluses ei ole „Jumala raamatut“.

Siit järgneb, et kristluses ei ole ka püha keelt. „See, mille lihakssaamine pühaks tegi, polnud mitte miski muu kui inimolemine ise. Kristuse isik astub siin meie ette justkui üks eriline ja ainukordne inimelu elamise viis. Ainus „keel“, mille ta pühaks muudab, on iga inimese inimlikkus, millele inkarnatsioon ennekuulmatu väärikuse annab.“

Kõige selle tulemuseks on teatud eriline viis mõista kultuuri ning eriti keeli kui selle esmaseid kandjaid. Ükski nende seast ei ole see üks ega normatiivne, pole mudel teiste jaoks. Nad kõik koos on avatud Sõnale, mis pole ükski nende hulgast. Sõna lihakssaamine muutis ta tõlgitavaks lõputusse hulka kultuuridesse: uutele kultuuridele ja uutele tõlgetele jäävad võimalused avatuks kuni maailma lõpuni.

Euroopa sünd on seotud just selle võimalusega: kui suure rahvasterännuga saabunud uued hõimud soovisid ristitud saada, ei tulnud kõne allagi, et nad peaksid omaks võtma uue keele, välja arvatud liturgia jaoks. Ning mis sellessegi puutub, siis koostasid Bütsantsi misjonärid slaavi rahvastele nende oma keelel põhineva liturgia. „Barbarite“ keeli respekteeriti ning arvati need väärt olema evangeeliumi vastuvõtmiseks.

Refereerisin Remy Brague'i mõtteid, mis tunduvad mulle nii omased ja õiged, nagu oleksin neid ise mõelnud – kui vaid oleks suutnud! Kahtlen, kas ka need mõtted, mida arvan, et olen „ise“ mõelnud, on seda, tõenäoliselt olen allika unustanud.

Olen nagu mesilane kogu oma elu kogunud siit ja sealt õietolmu. Püha Pauluse õpetuse kohaselt: „Viimati veel, vennad, mis iganes on tõene, iganes auväärne, iganes õige, iganes puhas, iganes armastusväärne, iganes ülendav, kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, just seda arvestage. Mida te olete õppinud või saanud või kuulnud või näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega“ (Fl 4:8j).

Viimaks – iga jutlus on tõlge. Püüe edasi anda sõnum, kuivõrd sellest ise aru ja osa saad. Lootusega, et viimselt on see Jumala Vaim, kes teeb elusaks, nii kuulutaja kui kuulaja. Aamen.

*

31. mai 2020