Jutlused ja mõtisklused

Tallinna Jaani kirikus 19. aprillil 2020. Otseülekande tegi Tallinna TV.

Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Tänane pühapäev kannab kirikukalendris ladinakeelset nimetust „Quasimodogeniti“. See tähendab tõlkes „nagu äsjasündinud lapsed“. Pühapäeva nimetus on pärit apostel Peetruse esimese kirja teisest peatükist, kus Peetrus kirjutab muutusest, mis Kristuse järgijaid peaks iseloomustama. Peetrus ütleb: „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadestamine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:2–3).

Luteri kirikus ristitakse aastas keskmiselt kuni paar tuhat inimest. Kui räägime ristimisest, siis kipume seda sündmust visualiseerima meie luterlikus kultuuriruumis ikka nõnda, nagu seda mõnest filmist oleme näinud. Perekond seisab altari ees või ümber ristimisnõu, kellegi käte peal on vastsündinu ja õpetaja paneb lapsele vett kolm korda pähe. Tegelik elu on sellest pildist oluliselt erinev. Iga kirikuõpetaja võib tänapäeval kinnitada, et vähemalt pooled, isegi rohkem kui pooled ristitavatest on täiskasvanud. Laste ristimine on pigem erand kui reegel. See iseloomustab meie „ajastu vaimu“, kui nõnda võime öelda.

Elame ajal, mil eriliselt rõhutatakse igaühe õigust toimida vastavalt oma isiklikele veendumustele, korraldatakse arvamusfestivale, kõnekoosolekuid ja kogutakse mitmesuguste küsitluste ja gallupitega statistilisi andmeid inimeste arvamusetest kõige kohta, mis parasjagu küsitlejatele, uurijatele, sotsioloogidele või ajakirjanikele huvi pakub. Sellisel ajastul ei jäeta ka lapse iseotsustamise õigust tagaplaanile. Mitte küll kõiges, kuid paljudes asjades.

„Las laps suureks saades ise otsustab, kas ta tahab ristitud saada või mitte,“ on üsna tavapärane ütlus lapsevanemate suust. Lapsel on õigus otsustada! Kui küsida jalgpalli, klaveritundide, koorilaulu või mõne muu huviala valiku kohta, siis on lapsevanemad varmad pigem ise lapse eest otsustama. Ajalikud asjad otsustab vanem, ajatud ja igavikulised jäetakse lapse otsustada. Justkui oleksid ajalikud küsimused olulisemad ja igavesed küsimused vähemkaalukad ...

Tegelikult jäetakse lapsed suure otsuse tarvis hoopis ette valmistamata. Kõik vabas Eestis sündinud põlvkonnad noori valdavad vabalt mitut võõrkeelt, on läbi reisinud suure osa maailmast, suudavad internetikeskkonnas ringi liikuda osavamini kui vanalinna tänavatel või kodukandi külateedel. Kui nad aga täisealisena omaenda või sõbra-kaaslase õhutusel leerikursusele jõuavad, osutub seesama korralikult haritud ja laia silmaringiga noor inimene usu- ja kirikuteemades üllatuslikult kirjaoskamatuks. Nõnda ollakse isegi täiskasvanuna usulises mõttes imikueas – „justkui äsjasündinud lapsed“, „quasimodogeniti“, nagu ütleb Peetrus.

Äsjasündinud lastena käitusid ka jüngrid, kes Jeesusega pärast Tema ülestõusmist kohtusid. Tänases evangeeliumis jutustab Johannes meile loo, kuidas Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks Jeesuse jüngritest kalastasid Tibeeriase järvel. Koidu ajal nägid nad kaldal inimkogu, kelles tundsid ära Jeesuse. Jeesus pöördub nende poole sõnadega: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?“ (Jh 21:5).

Lapsed!?

Jüngrid ja Jeesus on koos veetnud mitu aastat. Võiksime arvata, et kõik, mida õpetaja õpilastele rääkis, kuidas Ta neid kasvatas ja juhendas, valmistas neid ette uueks iseseisvaks eluks. Ometigi ei läinud see päris nii. Kui Jeesus oli tapetud ja maetud, ei osanud jüngrid edasise eluga midagi peale hakata. On üsna loomulik, et nad naasid nende tegevuste juurde, mida nad kõige paremini oskasid. Nõnda leidiski ülestõusnud Jeesus oma lähimad kaastöölised taas järvelt kala püüdmas. Nagu siis, kui Jeesus neid end järgima kutsus. Jüngrid ei olnud valmis pöördeks oma elus – tõeliseks elupöördeks.

Kui noor mees tuli kord Jeesuse juurde ja küsis, mida ta peaks tegema, et pärida igavest elu, ütles Jeesus talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!” (Mk 10:21). Sellist otsust ei ole kellelgi kerge teha. Jeesus mõistis seda. Täpselt samal kombel oli Ta kunagi kutsunud Peetrust, Johannest, Toomast – kõiki oma jüngreid. Kui Ta aga hukati, muutus Jeesuse järgimine jüngrite jaoks justkui mõttetuks. Isegi ülestõusmise järel ei osanud nad midagi ette võtta õpetajaga, kes üleloomulikult endast aeg-ajalt märku andis. Ilmus, näitas haavu kätes-jalgades, ja kadus taas ...

Selgi korral ilmus Jeesus oma jüngritele ootamatult ajal, mil nad järvel kalastasid. Kala püüda oli turvaline ja rahustav – isegi olukorras, kus nad ei olnud välja püüdnud ühtegi kala, rahustas see rutiinne tegevus neid. Tundub, et jüngrid olid justkui otsustanud – oli mis oli selle Jeesusega, nüüd on see möödas – meie elu peab edasi minema.

Ülestõusnud Jeesus aga arvas teisiti. Ta ilmub jüngritele ja viib läbi järjekordse kalapüügiime. Jeesus hõikab paadis viibivatele meestele: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” „Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu,“ kirjutab Johannes tänases evangeeliumis (Jh 21:6).

Ta tuletab oma õpilastele meelde, et Tema töö ja ülesanne ei lõppenud ristil. Ei lõppenud ka hauas. Jumala plaan oli Jeesuse sünni, surma, ülestõusmise ja edasise evangeeliumi kuulutustöö läbi muuta kogu inimkonna lugu. Jumala plaani kuulusid ka jüngrid. Nõnda ilmuski Jeesus oma jüngritele, et aidata „vastsündinud lapsed“ iseseisvalt pead ja vastutust kandma.

Jeesus oli järvekaldal ette valmistanud väikese „grillipeo“. Johannes kirjutab, kuidas jüngrid mäele tõustes nägid valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Ning Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!“ (Jh 21:9, 12). Mitte miski polnud justkui muutunud, ometi ei olnud seekordne kohtumine mitte selleks, et vanu häid aegu meenutada. See polnud klassikokkutulek õpetaja osavõtul. Leiame Johannese evangeeliumist südamliku vestluse Jeesuse ja Peetruse vahel. Jeesus küsib kolm korda, kas Peetrus Teda armastab, ja Peetrus vannub oma armastust ja truudust – kolm korda. Dialoogi lõpus annab Jeesus Peetrusele ülesande: „Sööda mu lambaid!“ (Jh 21:17). Peetrus ei pidanud toitma kedagi enam kalaga, mida võrguga järvest välja püüdis – kõhutäiega, mis muudab sööja peagi taas näljaseks. Peetrus pidi õppima toitma inimesi samal kombel, kui Jeesus ise oli oma järgijaid vaimulikult toitnud. Selleks pidi toimuma muutus Peetruse ja teiste jüngrite elus. Nad pidid hakkama kala püüdmise asemel „inimesi püüdma“, nagu Jeesus oli esimesel kohtumisel ennustanud.

Muutumine jüngrite juures leidis aset siis, kui nad olid mitu korda kohtunud ülestõusnud Kristusega. Peetrus hakkab alles pärast kolmandat korda ülestõusnud Jeesusega kohtudes mõistma, mida Jeesus temalt ootab.

Kohtumine ülestõusnud Kristusega põhjustab alati suured muutused inimeste elus. Kui palju on vaimulikkonna, kiriku töötajaskonna ja kristlaskonna hulgas inimesi, kes on oma „kalavõrgud“ – endised õpitud ametid ja oskused, kogu endise elu – sinnapaika jätnud ja asunud Jeesust järgima? Kogu hingest, südamest ja meelest? Seda Jeesus ootabki!

Täna, nädal pärast ülestõusmispüha tuleb meil endalt küsida, kas oleme ise kohtunud ülestõusnud Kristusega. Kas kohtusime temaga Piiblit lugedes? Jutlust kuulates? Leerikoolis? Kirikus palvetades? Kui kaugele me oma esimesest kohtumisest Jeesusega oleme jõudnud?  Kas oleme alles selle hirmunud Peetruse moodi, kes pärast imelist kalasaaki palub Jeesusel lahkuda, öeldes: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees” (Lk 5:8)? Või oleme selle kiusatustele alla vanduva Peetruse moodi, kes mõne küsitluse läbiviijale, kes küsib usu kohta Jeesuse ülestõusmisesse, vastab: „Ma ei mõista, mida sa räägid! Ma ei tunne seda inimest“ (Mt 26:70,72)? Või oleme selle Peetruse moodi, kes tunnistab ülestõusnud Jeesusele kolmel korral: „Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas“ (Jh 21:15-17)?

Usk ei ole viirushaigus, mis nakkab lihtsalt füüsilisest kontaktist või piisknakkusena nagu koroonaviiruse haigus COVID-19. Ristiusk ei levi epideemiana. Nõnda tuleb Ülestõusnust kuulutades näha palju vaeva nii kirikuna kui ka kõigil üheskoos Jeesuse jüngritena. Me peame olema need, kes teistele meie ümber – usuliselt äsjasündinud lastele – pakume vaimulikku selget piima, mille varal kõik kasvavad pääste poole, nagu apostel Peetrus kirjutab (1Pt 2:2–3). Me kõik oleme Peetruse kombel kutsutud toitma Jeesuse lambaid vaimuliku selge piimaga – eluleivaga, mis on taevast alla tulnud.

See on puhas ja lahjendamata kuulutus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes ja Talle armastust vandudes võiksime pärida igavese elu. Armastades Kristust, suudame tingimusteta armastada ka oma ligimest. Kristuse armastus aitab hoida ja sööta Tema lambaid nii, nagu teeb seda hea karjane.

See ei ole võimalik muidu, kui jätkata ülestõusnud Kristusega kohtumise järel mitte endise, vaid muudetud eluga. Eluga, kus meie igapäevase rutiini, selle turvalise „kalapüügi“ kõrval on ka midagi täiesti uut. Uus kvaliteet – igavene usk ja Kristuse armastus, mis on vastuseks Jeesuse üleskutsele: „Järgne mulle!“ (Jh 21:19).

Aamen.

*

(Foto: Peeter Põldre)