Jutlused ja mõtisklused

 

ÕPETAJA JAAN TAMMSALU JUTLUS 1. ÜLESTÕUSMISPÜHAL 2020

Kristus on üles tõusnud!

Tõesti, tõesti, Ta on üles tõusnud! Halleluuja!

Armu, rahu ja rõõmu teile meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt, kes ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“

Jh 20:19–29: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“ Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“

 Midagi sarnast on selles väga vanas ja meie tänase päeva loos. Kinnised uksed, hirm väljaspool olijate ees. Aga see vana lugu rääkis õhtust ja meie oleme hommikus. Kas oleme? Küllap on paljud sel viimasel kuul jõudnud mõelda, et oleme oma kiiresti kihutava maakeraga jõudnud õhtusse, võib-olla isegi hilisõhtusse. Meenub, kuidas vana vahva valgepäine vaimulik EVALD SAAG oma eluõhtul aeg-ajalt ütles, et kui Jumal on kord sellele maailmale andnud eksisteerimiseks 12 tundi, siis praegu on juba kell üks öösel. See, mis meil on, on juba ammu armuaeg. See, et saame veel olla, on ime, mis pole meile antud mitte seepärast, et oleme olnud kuidagi eriti tublid ja head, elanud Jumala tahtes, hoolides ja armastades. See on hea Jumala hämmastav arm. Meil on põhjust olla tänulikud ja püüda elada neid päevi ja öid, mis meile veel kingitakse, kinkija tahtes.

Johannes kirjutas: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!““

Hirm. Lukustatud uksed.

Nemad seal lukustatud uste taga kartsid väljaspool olijaid – seda, et väljast võib tulla see, mis põhjustab kannatusi või surma. Mida kardame meie? Küllap paljud kardavad täna sedasama. Mõned muretsevad selle pärast, et nad ise võivad ka enda teadmata olla haigusekandjad – valu või isegi surma kutsarid. Nad muretsevad teiste pärast, hoolivad teistest enam kui endast.

On kummaline pühapäev, erakordne esimene ülestõusmispüha. Kristlased ei saa olla kirikutes, külg külje kõrval hõiskamas tänulaule, palumas palveid, kuulamas rõõmusõnumit. Oleme nagu Jeesuse jüngrid Jeesuse ristisurma reede ja hauasolemise laupäeva järgse nädala esimesel päeval ühe või mõnekaupa oma kodudes või mujal turvalisena tunduvates paikades ja paljudel meist on hirm. Nii nagu neile, on ka meile toodud sõnumeid sellest, et haud on tühi – Jumala Poeg elab ja me ei pea kartma, aga paljudele pole see pärale jõudnud. Paljud kristlased kardavad surma, paljud ristiinimesed tunnevad hirmu valu ja kannatuste ees. Paljud väga vanad ja viletsadki hoiavad oma väga vaevalisestki elust kahekümne küünega kinni – pigem kannatavad veel kaua, kui on valmis minema, sest nad ei usu igavest elu, Jumala armu ja lõputut heldust. Tegelikult ei usu.

Kuid ka täna sünnib see, mis kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi. Kuigi uksed on kinni ja paljud on üksi või mõnekesi oma hirmudega, tuleb Jeesus, jääb meie keskele, meie juurde seisma ja ütleb kaks kummalist sõna. Ta ei hurjuta meid. Ta ei küsi, miks on meie usk olnud nii väike. Ta ei küsi, miks me kardame. Ta ütleb ka meile needsamad imelised sõnad: „Rahu teile!“, „Rahu sulle!“ Kui seda ütleb Tema, keda ei takista seinad ega surm, siis ei ole need vaid sõnad – Tema toob rahu ja võib selle valada meie rahutusse hinge.

Johannes ütleb, et Jeesus näitas oma jüngritele oma käsi ja külge ja jüngrid said siis rõõmsaks Issandat nähes. Nad nägid. Nende silmad avanesid. Nad uskusid, usaldasid ja said rõõmsaks Issandat nähes.

Keda ja mida näeme meie? Kui oleme kuu aega lakkamatult kuulnud negatiivseid uudiseid, hirmunult lugenud ööpäeva jooksul surnute arve. 1000, 2000, 3000, 10 000 ..., vaadanud kaadreid kummituslinnadest, pilgeni täis haiglatest, kuulnud, kuidas kohe-kohe ei jätku hapnikuaparaate, siis pole ime, kui hirm meid tasapisi, pisitasa hävitab.

Üks keskaegne lugu räägib mungast, kes ühel ööl liigub katkust laastatud linna tänaval ja kohtab seal üht kummalist koledat kuju. See teatab talle võidurõõmsalt, et on Katk ja et vaatamata selle munga palvetele on ta selles linnas juba suutnud tappa tuhat inimest. Munk imestab. Ütleb, et midagi on valesti. Linnas on surnud kolm tuhat elanikku. Katk vastab. Mina olen hävitanud tuhat. Need kaks tuhat surid hirmust.

„Rahu teile!“ ütleb surma võitnud Kristus! „Ärge kartke!“ ütlevad inimlastele ilmudes tavaliselt Jumala sõnumitoojad. See, kes teab, et surm võib olla lävepakk imelisse igavikku, armastava ja halastava Jumala armastuse hõlma, ei karda. Jumal toob Teda usaldavate südametesse hämmastava rahu ja rõõmu.

Jeesuse jüngrid olid end lukustanud ühte tuppa ja kartsid.

Aeg-ajalt olen püüdnud leida vastust küsimusele, miks on kristlastelt võetud võimalus tulla oma kirikutesse kokku. Üks vastus võib olla see, et me oleme ehk Jumala silmis liiga kaua olnud oma kirikutes nagu need maailma eest peitu pugenud, ligimestest eraldunud pisut hirmunud ja ehk aeg-ajalt ka maailma kiruvad kristlased. Meil on koos olnud oma kirikutes hea. Me oleme aina palunud koos teiste omasugustega, et Jumala tahtmine ka maa peal sünniks, oleme tunnistanud, et me usume kõigeväelisse Jumalasse ja igavest elu, kuid kas meie elu on seda tõestanud? Äkki on meilt see koosolemine seepärast ära võetud, et liiga paljude jaoks on usk pigem meelelahutus, teooria, mis ei jõua kuidagi praktikasse? Kas kirikuskäimine on meid muutnud ja kui, siis kuidas? Kas julgeme seda oma lähedaste käest küsida? Kas meis on Jumala rahu, kas meis on rõõm, lootus, julgus ja usaldus Kõigeväelise vastu? Kas need on meie oma kirikud või Kristuse kirikud, kus oleme kohtunud Temaga, vastu võtnud Tema armu, selle armu, andeksanni, halastuse ja õnnistuse läbi muutunud enam ja enam Tema-sarnasteks? Armsad, ma usun, et kui kristlaste igatsus Kristuse vastu – Ülestõusnud Kristuse vastu – suureks muutub, antakse meile võimalus Kristuse kirikus kohtuda Kristusega – elu elusmaks muutva, hirmu võitva, rahu ja rõõmu kinkiva Kristusega.

Ristiusu alguses oli üks pühapäev, mille õhtul oli 11 hirmunud meest ühes lukustatud ustega ruumis. Kuid äkki muutus kõik. Jeesus seisis nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Ja kui nad nägid Tema haavu, kui nad mõistsid, et Ta on see Kõigeväeline, kes on võitnud surma, said nad täis rõõmu. Ja taas ütles Jumala Poeg neile : „Rahu olgu teiega!“ ja läkitas neid maailma kuulutama rõõmusõnumit. Ta andis neile Püha Vaimu – armastuse, halastuse väe, uueksmuutva Vaimu ja meelevalla patte andeks anda ja kinnitada.

Üks psühhiaater on kord öelnud, et kui ta suudaks ühel päeval oma suure haigla patsiendid uskuma panna, et nende süü on neile andeks antud, võiks ta nendest järgmisel päeval vähemalt 75% tervetena välja kirjutada. Süütunne on hirmus hull hävitaja. Kristus on kinkinud kirikule pattude andeksandmise meelevalla. See on Jumala armu ja halastuse võimsa väe tervendav avaldus. Meil pole vaja ennast ega teisi petta, teisi maha tehes ja meeletult tööd rabades, tubliolemist punnitades, et enda paremust tõestada. Me saame andeks paluda ja meile antakse Kõigeväelise Jumala nime andeks, kustutakse meie süü, antakse võimalus ilma rõhuva, koormata, seest sööva süütundeta edasi minna.

Aga Toomas – see kahtleja. Temastki rääkis see jutluse aluseks olev pühakirja tekst. Toomas on nagu üks tõsine eesti mees. Enne ei usu, kui on oma silmadega näinud ja oma kätega katsunud. Teiste jutust ei piisa. Tegelikult on temaga kõik hästi. Kui ta nägi ja kui talle anti võimalus puudutada, langes ta Jeesuse jalge ette maha ja ütles: „Minu Issand ja minu Jumal!“

Kas meiegi oleme tema sarnased? Oma kodudes, oma üksilduses ja muredes, hirmudes? Meil vist pole vaja kedagi häbeneda. Tema seisab meie juures ja soovib meile rahu! Tema tulek toob rahu ja rõõmu. Saame Tooma kombel olla Ülestõusnu jalgade ees ja tunnistada, et Tema on meie Issand ja meie Jumal nii elus kui surmas, nii rõõmus kui valus.

Kord kõneles üks vahva eakas eesti naine tuhandetele televaatajatele oma elust. Ta elas oma talumajas üksi. Poeg elas kaugel, käis kodus harva. Raske haigus ei lasknud seda vana naist paljut eluks hädavajalikku enam teha nii nagu enne, aga ta oli leidlik ja sai hakkama. Lõpuks ta ütles: „Ma elan siin üksi, aga ma ei ole üksi. Mul on mu Jumal! Mu elu on raske, aga rõõmus!“

Soovin ka sulle seda usku ja usaldust, rõõmu ja rahu Ülestõusnud Kristuse ligiolust! Ja lõpetan PEETER VOLKONSKI poolt eestindatud 10. sajandi armeenia eraku Nareki Grigori sõnadega:

 

Issand, me Isand, Igavene Jumal, heategija, kõikvõimas,

valguse looja, öö tegija,

elu kesk surma ja valgus kesk pimedust,

neile, kes ootavad – lootus

ja neile, kes kõhklevad – pikk meel,

kes oma tarkuses suures võib surmavarjugi

pöörata hommikuks.

Koit, mis ei kustu, ja päike, mis enam ei looju,

sest pole jõudu ööpimedal ähmaseks muuta Su valitsusau.

Halastav Jumal, kaastundlik ja vägev,

inimest armastav, õnnistav ning elav ja väljendamatu,

ei ole midagi võimatut Sinu jaoks,

isegi kui inimmõistusest üle see käib.

Kõrgustes kiidetud Kristus, Issand, me isand,

Kristus, me Jumal, Sa ilmunud suurus,

kirjeldamatute kõrguste kuju ja piiritu vägevus,

lunastusvalguse kehastus ning elu kaitsja,

uks rahuriiki, mis avaneb taevastes, tee häirimatusse,

pelgupaik, kus on uus õndsus ja surma ei ole,

olemasoleva ainuke kõikvõimas kooshoidja,

õnnistav kutse, hääl hõikamas uudiseid häid,

rohi, mis surmagi peletab, ning rõõmusõnum,

ainuma Jumala Poeg sõnulseletamatu,

see, mis on võimatu minule, lihtne on Sinule,

see, mida mina ei suuda, tehtav on Sinu jaoks,

see, mis on minule raske,

see kergemast kergem on Sinu jaoks,

see, mis on hiiglaslik minule,

see Sinu pühasse peopessa mahub.

Seal, kus on Sinu lootuse latern, öö hommikuks muutub.

Issand, mu isand, hoia mu silme ees õnnistushelendust!