Jutlused ja mõtisklused

5.01.2020, kolmekuningapäeva eel

1Sm 3:1–10: „Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et ta enam ei näinud, magas oma asemel, kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud, ja Saamuel magas Issanda templis, seal, kus oli Jumala laegas, hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: „Siin ma olen!“ Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“ Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi, heida magama!“ Ja ta läks ning heitis magama. Aga Issand hüüdis jälle: „Saamuel!“ Ja Saamuel tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“ Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida magama!“ Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud temale veel ilmutatud. Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“ Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi. Ja Eeli ütles Saamuelile: „Mine heida magama, ja kui sind hüütakse, siis ütle: „Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!““ Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: „Saamuel! Saamuel!“ Ja Saamuel vastas: „Räägi, sest su sulane kuuleb!“

Mt 2:1–12: „Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: „Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.“ Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.“ Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.“

Rm 12:1–6A: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande.“ Aamen.

Kolm tarka on teel. Üheskoos. Neid ühendab igatsus jõuda ühe erilise vastsündinu juurde. Nad vaatavad tähistaevasse. Nad on sinna ka varem sageli vaadanud, uskudes et Looja kirjutab taevasse endeid oluliste muutuste kohta maal. Kuid kõik taevasse vaatajad ei oska taevast lugeda. On lihtsamatki, mille lugemisega on paljudel raskusi. Tuleb meelde üks hetk eelmise sajandi 80-ndate teisest poolest. Tallinna lennujaamas käskis piirivalvur mul avada koti ja selle sisu tema ette lauale laduda. Uuris raamatuid. Heebreakeelset Vana Testamenti ja kreekakeelset Uut Testamenti ja muidki raamatuid. Küllap ei öelnud talle palju vana-heebreakeelsed kummalised tähed, kuid vana-kreekakeelse Uue Testamendi esimestelt lehekülgedelt leidis ta sõna, millest sai aru – ja ta teatas mulle, et Nõukogude kodanikul ei tohi olla Zürichis välja antud raamatut. Ta ei saanud aru, mis raamat see oli, aga ta sai aru, kus see on välja antud. Linna nimi oli kirjutatud, nii nagu ta ütles, saksa tähtedega. Õnneks oli tema ülemus targem ja mind lasti koos raamatutega lennukile.

Tähistaevas võib olla paljudele kui helendavate tähtedega hiigelsuur must lehekülg, millelt nad tunnevad ehk ära Põhjanaela, Suure ja Väikese Vankri. Muud tähed nendega ei kõnele. Tähetarkadega kõnelevad ka paljud teised tähed ja nende paiknemine taevalaotuses.

DORIS KAREVA on väitnud:

Inimene vajab imevähe selleks, et ta hingel hakkaks soe.

Kes on ära tundnud ühe tähe – taevast salasõnumina loeb.

Reedel möödus sada aastat Vabadussõja olulisest pöördest. Õnneks olid paljud eestlased ja mitmete teiste riikide kodanikud selle sõja puhkedes taibanud, millega see võib hiljuti oma riikliku iseseisvuse saanud Eesti Vabariigile lõppeda. Nad läksid habrast iseseisvust kaitsma. Nad teadsid, et võivad kaotada tervise ja isegi elu, kuid nad ei tahtnud, et nende ükskõiksuse pärast kaob Eesti riik. Nad julgesid lugeda tulevikku. Nad ei petnud end oma argusest, ükskõiksusest sündivate vabandustega.

Ligi kaks tuhat aastat tagasi kirjutab muutunud mees Paulus Roomas elavatele kristlastele väga võimsa kirja. Kuuleme veel kord mõnda rida sellest kirjast: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“

Kas oleme mõelnud, milline on meie mõistlik Jumala teenistus? Küsimus pole selles, millised on need jumalateenistused, millel me osaleme, vaid see, kuidas teenime Jumalat, elades oma igapäevast elu, tehes tööd, täites oma kohustusi oma pere ja oma riigi ja rahva ja Jumala ees. 1500 aastat pärast Paulust kordab Martin Luther ikka ja jälle, et ristiinimene peab teenima Jumalat kogu oma elu ja tööga. Ta kõrvutab ka lihtsaid igapäevaseid töid, kohustuste täitmisi missade läbiviimisega ja rõhutab, et see kõik on ühtviisi oluline ja Jumala teenimine või Talle selja keeramine. Paulus alustab oma üleskutset tõdemusega, et kui me taipame, kuidas on Jumal meid armastanud, meile halastanud, siis ei peaks meil olema raske Teda armastuses tões ja vaimus teenida. Nii nagu sooja südamega inimesel pole raske aidata oma väetiks jäänud ema või isa, kui ta on nendelt palju armastust vastu võtnud. Häbiväärne oleks selga keerata, südant külmaks muuta, kui taipad, mida on nemad kord Sinu heaks teinud.

Paulus ei kärgi Rooma kogudusega. Ta anub neid, palub, kutsub üles muutma oma suhtumist, elama Jumalale meelepärast elu. Kuid selle aluseks ei peaks tema arvates olema hirm või kellegi range käsk, vaid taipamine, kui suur on Jumala armastus ja halastus meie vastu. Tema arvates on loomulik, et seda taipavatel on lihtne muutuda, armastavat ja halastavat Jumalat usaldades muutuda.

Paulus kirjutab suure impeeriumi pealinna hiljuti kristlaseks saanute kogudusele: „Ja ärge muganduge praeguse ajaga.“ Taas tuleb meelde ühe meie koguduse kauaaegse liikme, sügavalt uskliku kaluri hoiatus. Ta kordas seda sageli. Kui te olete elupaadis arvamas, et te seisate paigal, kui te edasi ei sõua, siis te eksite. Isegi siis, kui tundub, et ilm on tuulevaikne, kui näete, et merepind on peegelsile, liigub paat silmale nähtamatute allhoovuste tõttu edasi. Ja kui te kaua midagi omalt poolt ei tee, võib siis, kui te märkate, kuhu teie elupaat on vaikselt triivinud, olla väga raske või lausa võimatu enne pimeduse saabumist sadamasse sõuda. Nii on ka kristlaseks olemisega. Kui me sellesse jätkuvalt ei panusta, triivib meie elulaev Jumalast ja kodusadamast kaugemale ja ühel hetkel, kui ärkame, ei pruugi me suuta sellesse sadamasse sõuda.

Kolm tarka vaatasid taevasse, uurisid tähistaevast, olid ärkvel, valvasid ja lõpuks nad nägid, märkasid üliolulist – ja nad ei jäänud selle üle vaid mõmisema, filosofeerima. Nad asusid üheskoos teele, ületasid üheskoos kõik raskused ega löönud käega. Nad jõudsid kohale, kinkisid Talle, kellest nad uskusid imelist, kalleid kingitusi, parimat, mida neil oli anda.

Tähelepanelik ja regulaarne Piibli lugemine, palvetamine, jumalateenistustel osalemine, patutunnistuse südamest kaasa palumine, armukuulutuse ja armulaua imeliste andide usus vastuvõtmine aitab meil olla kui need kolm tarka, kes jõudsid Jeesuseni, ja kui need, kelle usk, lootus ja armastus aitasid noorel Eesti riigil jääda ligi kahekümneks aastaks iseseisvaks ja kinkisid lootuse ka oma järeltulevatele põlvedele, et Eesti riik ja vaba rahvas on võimalikud.

Praeguse ajaga on lihtne muganduda. Kuulasin kord, kuidas teoloogiadoktor TOOMAS PAUL ühes laulatuskõnes võrdles abielu paadisõiduga elumerel ja lisas, et kõige ohtlikum on tuulevaikus. Jah, kui tundub, et kõik on niigi hästi, et pingutada pole vaja. Isegi suhelda pole palju vaja. Igaüks teeb oma asja, oma tööd. Abiellu omalt poolt panustada pole vaja, kõik on niigi hea ... Ja vaikselt ja üsna märkamatult triivib ühine paat karidele ... Kui tuul tõuseb ja vesi paati lööb, siis asuvad paljud üheskoos ühist paati päästma, aerutama, vett paadist välja viskama. Ja kui torm raugeb või on suudetud tormivarju sõuda, siis tunnevad paljud, et koos suudetakse kõigega hakkama saada.

Paulus palub hiljuti kristlaseks saanuid: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“

Kuidas seda meelt uuendada? „Meel uinus mägede taha.“ Nii lauldakse ühes ilusas laulus. Meeled võivadki uinuda, kuid meeled võivad ka rikki minna. Norra teadlane KAJA NORDENGEN kirjutab raamatus „Ainulaadne aju“ sellest, kui keeruline ja ainulaadne on inimese aju. Igal aju osal on oma funktsioonid ja näiteks otsmikusagara vigastuse järel võib inimene muutuda tundekülmaks, kaotada kontrolli enese üle, kaotada võime mõista, kuidas teised end tunnevad, ega suuda aktsepteerida reeglite muutumist. Muide, paljud tõendid näitavad, et otsused, mida me enda arvates ise teeme, langetatakse meie ajus peaaegu sekundi jagu enne, kui me sellest ise teadlikuks saame. Aju nii-öelda teeb meie eest töö ära ja kasutab selleks kõike, mis seal ees on – ka seda, mis me temasse varem asetanud oleme. Seepärast on muutused meie meeltes nii rasked tulema. Meil tuleb oma mõtlemise, motiivide, tegude suurteks muutusteks teha sageli väga suurt ja pikaajalist ja pidevat tööd. Mida vanemaks, seda enam on ajusse asetatud ja seda keerulisem on seal midagi muuta. On ka erandeid. Paljud ajuteadlased on jõudnud järele, et inimesed saavad ise ennast ja oma harjumusi muuta, kuid vaid pisut.

Paulus ütleb, et kristlased lähtuksid muutumise teel Jumala halastusest ja armastusest. Taas see Lutheri lihtne lause: „Päikese käes olevale kivile pole vaja anda käsku: „Ole soe!“ Ta on.“ Kuid inimene pole kivi. Kivil pole aju. Inimesel on ja selle ajuga võib ta teha head ja halba. Paljudega vesteldes olen imestanud, kuidas suudab mõni inimene ennast üliõnnetuks mõelda. Ta ei märka enam midagi head. Loetleb vaid kõike seda, mis on halvasti, ja kuhjab end halva hunniku alla. Keskendub vaid halvale ... Paljud lahkuvad rõõmsatena. Ma ei pea tihti tegema midagi muud, kui juhatama nad kõige selle juurde, mis on nende elus veel head. Sageli saab tähelepanelikul kuulamisel nende end-õnnetuks-mõelnute ja sageli ka põhjusega õnnetute jutust ridade vahelt üles leida siiski hea.

Muutuda meele uuendamise teel? Paljud teavad, et ka väga võimsad arvutid võivad muutuda üliaeglasteks või lausa rikki minna. Põhjuseks võib olla viirus või ka see, et sinna kogutakse kõike – ka mahukat rämpsu. Ei kustutata seda, ei puhastata kõvaketast, ei kasutata viirusetõrjet, ei blokeerita rämpsusaatjaid. Ka meie aju ja isegi mälu kõvakettad vajavad pidevat puhastamist ja viirusliku negatiivsega pidev tegelemine võib meid kanda eemale nii inimestest kui ka Jumalast.

Muide, kas teadsite, et 65% muidu pealtnäha tublidest inimestest on valmis kaasinimestele haiget tegema, kui nad selleks korralduse saavad – seda eriti siis, kui teised selle haigettegemise nende eest ära teevad. Suuremas osas inimestest on peidus kuri loom, kes on valmis põhjustama teistele valu. Oleme huntidest hullemad ja oleme aeg-ajalt ehk liiga arad, et oma turvalisena tunduvast mugavustsoonist välja tulla ja kaitsta neid, kellele haiget tehakse. Me isegi ei mõtle, et kui meie täna ei sekku, kellegi kaitseks välja ei astu, võime homme olla me ise ohvrid.

Paulus palub, et me „katsuksime läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“.

See tähendab, et tehes mingeid otsuseid, valikuid, ei lähtuks me sellest, mida teised inimesed meist mõtelda võivad, vaid mida võiks arvata meie otsustest, valikutest, sõnadest, tegudest, tegematajätmistest meid armastav, meile halastav Jumal. See ei tähenda vaid mõne Piibli kuldsalmiga kõige kõrvutamist, vaid palves pühakirja lugemist, jutluste ja pihikõnede kuulamist, vaimuliku kirjanduse lugemist. See on pidev, lakkamatu protsess.

Paulus jätkab: „Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande.“

Me oleme erinevad. Jumal jagab kõigile. Ta ei loo meid koopiamasinaga. Me oleme ainulaadsed. Sarnased, kuid siiski ainulaadsed. Me vajame üksteist – nii maailmas, oma riigis, oma suguvõsas, oma perekonnas, oma koguduses. Üks hea dirigent tahab alustada koguduse meeskooriga. Ta vajab sinna mehi, kellele Jumal on kinkinud palju musikaalsust. Tööd on alustanud koguduse gospelkoor. Sinna oodatakse musikaalseid noori. Naiskoor ja segakoor ootavad lauljaid. Igareedesed kiriku puhtakstegijad ootavad enda keskele uusi tublisid. Seal on vaja muid oskusi. Lauluoskus pole vajalik.

Mitte ühtegi meist pole armuline Jumal loonud selliseks, kes ei suudaks teha midagi head, täita mõnd vajalikku ülesannet. Kui paljude inimeste juures haiglates, hooldekodudes, kodudes külas käies olen alguses kuulnud juttu, et „Ma olen nüüd täiesti kasutu!“. Tasapisi tuleb jutu käigus välja, kuidas paljud nendest end kasututeks pidavatest pidevalt palvetavad oma koguduse ja selle töötegijate eest. Kasutud seda ei teeks. Meil kõigil on oma roll. Jumalariigis pole ühtegi, keda Jumal oleks kasutuks loonud. Me võime end ise selleks muuta. Võime negatiivsele keskendudes, kirudes, virisedes, süüdistades enda ümbert tasapisi kõik inimesed eemale peletada ja triivida aina kaugemale ka Jumalast. Võime aga koos teiste paatidega inimmerel sõuda Jumala armastuse hõlma, Jumalalt saadud ilusaid ande kasutades muuta seda maailmagi paljudele elamisväärsemaks paigaks. Kogudustki muuta enam selliseks, kuhu paljud tahavad kuuluda. Kiriku muuta selliseks, kuhu paljud tahavad tulla.

Lõpetuseks. Kas mäletate veel seda Vana Testamendi lugu, mida meile altarist loeti? Seda, kuidas hiljem üheks Iisraeli suurimaks prohvetiks saav Saamuel noore mehena kolm korda ühel ööl ärkab, sest ta kuuleb, et keegi hüüab teda. Alles neljandal korral ta taipab, et teda ei hüüa mitte inimene, vaid Jumal, ja ta ütleb lõpuks: „Räägi, sest su sulane kuuleb!“

Üks naine helistas oma mehele ja küsis alustuseks: „Kas sa rääkida saad?“ Mees vastas, et saab. Seepeale teatas naine: „Kuula siis, mida ma sulle nüüd ütlen!“ Ja siis see, kes oli teiselt küsinud, kas too rääkida saab, muudkui rääkis, laskmata teisel sõnagi ütelda. Kas sellised on ka meie vestlused Jumalaga? Ehk tasuks täna anda endale veel üks uue aasta lubadus: kuulata senisest enam seda, mida Jumal meile räägib, uurida enam, mis on Tema tahe, ja püüda selles tahtes elada. Siis tuleb meile õnnistatud aasta, olenemata sellest, mis sünnib selles rahutus maailmas. Koos Jumalaga ja ka koos oma kogudusega ja oma lähedastega saame me kõige vajalikuga hakkama. Olge hoitud! Õnnistatud uut aastat! Aamen.

PALVE: Issand Jeesus, imeline Koidutäht, me täname Sind, et oleme koos idamaa tarkadega võinud tulla Sinu valguse juurde. Valgusta meie südameid, nii et me Sinu kirkuse ära tunneme ning Sinu sõna ja sakramendi abil usus kasvame ja viimaks Sinu Taevase Kuningriigi valgusse jõuame. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.