Jer 6:16–19, V Moosese 28:1–8
Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead! Nii kord laulsid – tegelikult ju palvetasid – sajad tuhanded siin, meie väikesel maal. Looja hoidis ja andestas – kinkis kõigele sellele lisaks, mida paluti, veel hämmastava kingituse – vabaduse. See oli ime!
Midagi sellist oli kord juba sündinud. Vabadussõja ajal olid Maarjamaa pühakojad täis palvetajaid. Palvetati ka kaevikutes ja kodudes ning sündis midagi hämmastavat. Väikese rahva ääretult viletsalt relvastatud sõjavägi sai suurte riikide sõjavägede üle ühe võidu teise järel, kuni Venemaa kirjutas alla Tartu rahu lepingule, lubades, et ei ründa enam mitte kunagi Eesti vabariiki. Imed on võimalikud. Nii nagu kord noor karjapoiss Taavet lingu ja kiviga täissõjavarustuses suurekasvulise ja seni võitmatu Koljati vastu minnes võitluses peale jäi. Ta julges minna, sest teadis, et läheb koos oma Jumalaga – kõigeväelise taevaste ja maa loojaga.
Selle pühapäeva juhtsalmis ütleb psalmist: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks. Kuid selle pühapäeva teemaks on „Soosinguajad“. Kas pole kummaline, et just selliste sõnumitega pühapäevale on sel aastal langenud ka taasiseseivumispäev? Miks? Kas seepärast, et meile meelde tuletada, kes on vabaduse kinkija, kellele peaksime olema tänulikud, ja sedagi, et kõik võib muutuda – soosinguajad võivad lõppeda? See ime, mis kingitakse soosinguajal, võib kaduda, kui rahvas kõigeväelisele kinkijale selja keerab, tänulikkuse unustab, oma nina nipsakalt püsti ajab, hädasolijatele ja Jumalale selja keerab.
Jeesus lahkus kord kurjusest kobrutavate kaaslinlaste keskelt, kes ei suutnud välja kannatada, et Ta rääkis neile Jumalast, kes aeg-ajalt kuuleb siiraid võõraid enam kui oma väljavalitud, kuid ärataganenud, heaga harjunud tänamatut rahvast. Ta rääkis Jumalast, kes ei allu inimlikele reeglitele, keda inimesed ei saa oma pilli järgi tantsima panna, omale hoida ega teistele keelata. Juudid olid oma pika ajaloo jooksul korduvalt kogenud, et Jumala väljavalitus ei tähenda ainult erilist õnnistust, vaid ka erilist vastutust. Tuletame taas meelde eelmise pühapäeva juhtsalmi, milles Jeesus ütles: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“
Me võime õnnistuse maha mängida, üksikinimesena, perena, suguvõsana, kuid ka rahvana. See oli vist Erich Fromm, kes kord väitis, et on uurinud maailma paljude rahvaste lugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma jumalata. Ta lisas, et kui mõni selline on olnud, pole temast praeguseks enam lõhnagi järele jäänud.
Meie vanem ajalugu räägib sellest, kuidas pärast Põhjasõja ja katku laastavat hävingut jäi meid siia maale järele alla saja tuhande ja kuidas seejärel pööras Jumal hädas Tema poole hüüdva ja kahetseva rahvajäägi õnnetuse õnneks. Meist sai raamaturahvas. Saime omakeelse Piibli, kirik kinkis korraliku kirjakeele, rahvakoolid ja lõpuks sai see väikene rahvas ka eestikeelse ülikooli. Meie rahvas ehitas üles sõjas laastatud pühakojad ning ehitas juurde ka uusi. Meie rahvaarv kasvas 200 aastaga ligi 20 korda. Me olime ristirahvas, kes elas Jeesuse emale Maarjale pühitsetud maal. Looja on hoidnud ja õnnistanud Maarjamaad.
Prohvet soovitab rahval seisatuda ja vaadata minevikku, küsida muistsete radade kohta, milline kord käidud tee on hea, ja käia sellel. Ta tõotab, et kui me seda teeme, siis leiame oma hingele hingamispaiga. Prohvet näeb, kuidas rahvas keeldub seda tegemast. Nad tormavad edasi hukatusse viival teel. Jumal annab veel võimsamalt rahvale teada oma tahet, kuid rahvas ei kuula. Prohvet näeb, et rahvas valib õnnetuse.
Mida valime meie? Kas meie rahvas õpib midagi minevikust ja olevikust? Kui kaua võrdleme ennast mõne oma naaberrahvaga, naerame neid ja kiitleme oma paremusega? Kui kaua püüame olla liberaalsematest liberaalsemad? Kui kaua vannub suurem osa meie meestest kuradeid ja joob end segaseks ja surnuks? Kui kaua kiitleme oma töökusega, ilma et selle erilisi tulemusi oleks kusagilt väga näha? Kui kaua kanname kõige ilmalikuma EL riigi tiitlit? Kui kaua kannatab kannatlik Jumal ühe väikese rahva tänamatust ja rumalust? Kardan, et kuigi kaua see ei kesta. Kardan, et juhtub see, mis kord Naatsaretis – linnas, milles Jeesus oli noorena elanud. Mäletate, kuidas lõppes altarist loetud kirjakoht? Jeesus läks aga nende keskelt läbi ja kõndis oma teed.
Olime mõned aastad tagasi väikse seltskonnaga Naatsaretis. Kohati tundub, et see Jeesus, kes sellest linnast kord läks, ei olegi sinna enam tagasi tulnud. Jah, turistide jaoks on sinna püstitatud kirik, kuid selle kiriku ette olid linnas suure enamuse moodustavad muhameedlased püstitanud hiigelsuure plakati, millel teatati, et kui sa pole muhameedlane, oled sa luuser – mõttetu inimene. Pidime seal linnas veetma mitu päeva, aga millegipärast otsustasime sealt järgmise päeva hommikul lahkuda.
Kummaline, ka Eestist lahkutakse. Liiga paljud lähevad ära. Põhjuseid on mitmeid. Peamiselt räägitakse sellest, kuidas mujal on võimalik rohkem raha teenida. Peamine põhjus pole selles. Usun, et peamise põhjuse juured on juuretuses, oma esivanemate usu hülgamises. Juuretute keskel pole lihtne elada. Liiga palju komplekse, mida kompenseeritakse kõrgendatud kriitikameelega, teiste mahategemisega, halvastiütlemise ja kurjalt kirjutamisega. Osundades Helmut Thielicket: Üksnes see, kes võtab tõsiselt Jumalat, saab võtta tõsiselt ka inimest.
Üks meie luuletaja on kord öelnud: Ma mõtlen üha ja üha, et miski peab olema püha. Peaks tõesti, sest pühaduseta pöördub meie õnn.
Kuid küllalt kurbadest, murelikest mõtetest. Täna on meil põhjust tänulikkuseks. Täna on meil mõistlik vaadata aega, mil võimatu muutus võimalikuks, mil Jumal kinkis vabadused. Sündis see, mida Jumal kord tõotas oma rahvale, kui see rahvas kuuleb Tema häält, elab Tema tahtes. Õnnistatud olime me tulles ja minnes. Issand pani vaenlased, kes kippusid meile kallale, me ette kaotust kandma: ühte teed nad tulid meie vastu, aga seitset teed nad põgenesid meie eest. Issand käskis seda õnnistust olla meiega kõiges, mille külge me oma käe panime, ja ta õnnistas meid maal, mille Issand, meie Jumal, meile kord andis.
Usun, et meie rahvale ja paljudele teiselegi rahvastele oli see ime siis otsekui avanss. Meile öeldakse, et ka sellise ime jätkumine on võimalik. Ilus jutt, aga kuidas? Mida meie selleks teha saame? Saame võtta oma usku, oma kirikusse kuulumist, oma kristlust tõsiselt. Kuidas ütles kord ema Teresa? Et kui me kõik ei saa teha suuri asju, siis saame me kõik teha väikeseid asju suure armastusega. Mäletate, mida tõotas kord Jumal, kui Aabraham Temaga kauples? Ta lubas, et hävitamisele määratud linn jääb alles, kui selles on vähemalt kümme õiget. Kui hoiame ennast Kristuse lähedusse, püüame elada oma elu Jumala tahtes, võime saada nendeks, kes aitavad Jumala soosingul jääda ka meie maa ja rahva üle.
Looja, hoia Maarjamaad …
