„Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:1–13).
„Kord tuli üks mees targa juurde nõu saama: „Meil naisega pole enam ammu teineteise vastu endisi tundeid. Ilmselt ma ei armasta teda enam ja kardan, et ka tema mind mitte. Mida teha?“ „Armasta teda,“ ütles tark. „Ma ju ütlesin, et mingeid tundeid pole enam jäänud!“ ütles mees. „See ongi põhjus teda armastada,“ ütles tark. „Kuidas armastada, kui enam ei armasta?“ „Siis tuleb teda teenida, teda kuulata, teda hinnata, talle kaasa elada, ohverdada ennast tema jaoks. Tõeline armastus ei tunne piire! Tegusõna „armastama“ ei tähenda tunnet, vaid tegevust,“ ütles tark.“
On sõnu, on mõisted, millel võib olla väga mitmeid tähendusi ja tähendusvarjundeid. Nii on see ka sõnadega „armastus“ ja „armastama“. Tõepoolest – kui kõneldakse armastusest, siis seostatakse seda esmalt ja eelkõige just ühe väga erilise ja meeldiva tundega, mida tuntakse teise inimese vastu. Tundega, mis paneb „kõhus liblikad lendama“, nagu öeldakse. Kuid paraku näitab elu, et isegi võimsad ja ilusad tunded võivad aja jooksul väsida ja lõpuks kaduda. Halvimal juhul võivad need isegi moonduda armastuse vastandtundeks – vihkamiseks. Nõnda võib juhtuda isegi nende inimeste suhetes, kes on üksteist väga armastanud, kelle tunded on olnud väga sügavad ja tugevad, inimeste suhetes, kes on võimaluse nimel käia oma eluteed koos ületanud raskusi ja ohte. Küsimuse, mille meie loos mees esitas targale, on juba esitanud või tahaksid esitada väga paljud inimesed. See küsimus on läbi aegade väga aktuaalne. Ehk oleme meiegi selle kunagi esitanud või esitamas? Mida teha, kui armastus kaob? Kuid kas tõeline armastus saab üldse kaduda? Mis on armastus? Milline ta olema peaks?
Apostel Johannes on kirjutanud: „Jumal on armastus“(1Jh 4:16). Kui Jumal on armastus, siis armastus ei saa ju olla tunne või vähemalt mitte peamiselt tundlemine. Jumal ei saa olla tunne, mis täna on ja homme kuhugi kaob. Jumal on keegi, kes on olnud ja jääb kestma igavesti, kes jääb püsima üle heitlike tunnete, üle välistest asjadest sõltuvate meeleolude. Jumal igatseb armastussuhet inimesega, kelle ta on loonud oma näo järgi ja omale abiliseks maistes asjades. Ta armastab inimest. Pühakirjas on ta seda korduvalt ka ise otse välja ütelnud. Prohvet Jeremija on näiteks kirjutanud: „Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga“ (Jr 31:3). Prohvet Malakia aga edastab: „„Mina olen teid armastanud,“ ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas sa meid oled armastanud?“ (Ml 1:2).
Tõepoolest, kuidas siis kõigeväeline Jumal armastab? Milles see väljendub?
Jumal räägib oma armastusest üpris vähe. Ta teab, et sõnad on väga heljuv ja ebakindel substants, mis inimesel enamasti ühest kõrvast sisse läheb ja teisest jälle välja tuleb. Tema näitab oma armastust tegudega. Tegudega, mida ta on teinud isegi aegadel, mil inimeste armastus Jumala vastu on kadunud, aegadel, mil inimesed ei ole Jumala armastusele vastanud omapoolse armastusega, nad on teadlikult astunud Jumala vastu, on teda oma sõnakuulmatusega kurvastanud ja vihastanud.
Jah, Jumal on käitunud, on tegutsenud armastusena, täpselt nii, nagu kirjeldas meie jutlusesõnas apostel Paulus: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“ Proovige Armastuse ülemlaulus asendada sõna „armastus“ nimega Jumal. Kõlab fantastiliselt: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks Jumalat, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks Jumalat, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks Jumalat, siis ma ei saavutaks midagi.“
Jumala, meie Looja armastus väljendub selles, et Ta on meile kinkinud võimaluse eksisteerida. Ta on kinkinud meile elu ja meie eluteekonna läbimiseks viljaka maa, kust saame ammutada kõik eluks vajaliku ja mis on lisaks täis kõiksugust ilusat ja imelist. Jumala armastus väljendub selles, et me pole oma eluteekonda läbides kunagi üksi: me saame ja tohime oma Jumalaga palves kõnelda: Ta kuulab meid, vastab meile, juhendab ja aitab. Jumala armastus väljendub selles, et Ta elab kaasa inimese muredele: Ta mitte ainult ei mõista neid, ei tunne sõnades kaasa, ei haletse, vaid Ta on selles suhtes ka midagi ette võtnud. Evangelist Johannes on kirjutanud: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).
Möödunud pühapäeva teemaks oli „Jumala armastuse ohvritee“. Kuulsime altarist Jumala Poja, Jeesuse sõnu oma õpilastele: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles“ (Lk 18:31–33).
Jeesus, Jumala Poeg, Jumala poolt inimestele saadetud Kuningas ja päästja, asus teele Jeruusalemma poole, valides teadlikult armastuse tee, tee, mis viis läbi kannatuste ja surma, selleks, et päästa iga inimene, kes igatseb kuuluda Tema rahva hulka, päästa ta surmahirmust ja kaduvusest ning juhtida ta ellu, mis iial otsa ei lõpe.
Jeesus suutis teadlikult valida armastuse tee, mis kurjuse meelevalla alla sattunud patuste inimeste tõttu muutus kannatuste teeks, ristiteeks, sest oli Ta ju ise osake armastusest. Ta oli Jumala, Ülima Armastuse ja noore, veel vihkamisest ja kurjusest moonutamata armastava naise Maarja laps. Tema oli lihaks saanud, inimkujul maailma tulnud Armastus. Tema armastus ei olnud ainult ilus tunne heade, ilusate ja õnnelike inimeste vastu, vaid midagi palju enamat, see miski, mis aitas tal hoolida ka kurjadest, inetutest, õnnetutest. Aitas ennast ohverdada ka nende eest, kes seda ohvrit oma elu ja tegemistega kuidagi väärt ega ära teeninud ei olnud. Ka oma vaenlaste ja tagakiusajate eest. Kui loeme evangeeliume, siis näeme, et Jeesuse Armastus tõmbas ligi ka tema vaenlasi: nad vihkasid teda, aga ometi tulid ja kuulasid Teda, tahtsid olla Tema läheduses.
Johannes on toonud ära Jeesuse sõnad oma õpilastele: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin“ (Jh 15:12–14).
Jumala Poja armastus meie vastu, igaühe vastu meist, on ilmsiks saanud teenimises ja enda ohverdamises meie jaoks. Aga see ongi ju seesama, millest meie loos kõneles tark, see, mida ta soovitas mehel teha, kui tolle armastus kadus. „Armastama“ on tegusõna ja see ei tähenda tunnet, vaid tegevust. Tegevust, mille tulemusena võib inimenegi muutuda armastuseks – elavaks armastuseks. Armastuseks, mis ei hääbu kunagi. Armastuseks, mis ainsana loeb Jumala silmis, kui me ükskord maise teekonna lõpetanutena Tema ette astume oma elust aru andma. Armastus on see vägi, mis võidab isegi surma, võidab selle mitte suuri sõnu tehes ja oma mina kõrgemale upitades, vaid end teiste heaolu nimel ohverdades ja vahel ka alandades. Tunne võib väsida, võib kaduda, aga see ei tähenda, et peaks lõppema armastus, et peaksid lõppema teod – armastuse teod. Neid saab teha ka ilma sügavate tunneteta. Ka nende heaks, kes inimestena lihtsalt ei meeldi. Armastusega tehtud tegude viljad jäävad püsima. Ja kuni need ei lõpe, jääb võimalus, et ka väsinud tunne saab uue jõu ja süttib uuesti. Ainult armastus saab luua uut armastust.
Kust aga peaksime meie, nõdrad inimesed, sellise võimsa armastuse seemne saama ja kuidas suutma olla sellise armastuse kandjateks?
Apostel Paulus kirjutab: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20). Kristus, kõigeväelise Jumala Poeg, elav armastus, elab inimeses: surelikus, nõdras, ekslikus ja patuses inimeses. Uskumatu, aga tõsi. Ta elab ka meis. Me oleme selle saanud ristimises Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Oleme saanud Püha Vaimu anni, mille kaudu elab ja tegutseb meis Armastus, elavad ja tegutsevad meis Jumal ja Tema Poeg Jeesus Kristus, kelle tõotuse „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20) me ristimisel julgustuseks oma ristiinimese teele kaasa saame.
Jumal on armastus. Ta ootab, et meiegi, kes me oleme Tema lapsed, muutuksime armastuseks, teenivaks armastuseks, armastuseks, mis iial otsa ei lõpe. Armastuseks, mis loob enda ümber uut, elu imeliselt muutvat, seda imeliseks muutvat armastust. Armastust, mis on surmastki tugevam ja mis on viimselt ainus, mille omamine laseb meil pärida igavese elu taevases kuningriigis Me suudame seda, kui me hoiame end Jumala ligi, kui me püsime Jumalas, kes on armastus, ja Jumal püsib meis. Aamen.
(Foto: Meeli Küttim)
