Koguduse lood

KIRIKUTEENIJATE TÖÖ ON NAGU PAEL, MIS EI TOHI KUNAGI KATKEDA

Tallinna Jaani kirikus on viimastel aastatel koordineerinud kirikuteenijate tööd Anu Lust. Just tema on õige inimene rääkima sellest, mida kirikuteenija töö endast üldse kujutab. Ühtlasi kutsub ta kõiki soovijaid – tulge julgesti kirikuteenijaiks!

Kas kirikuteenijad on nagu ministeeriumiametnikud, et kui minister ees vahetub, siis sellest hoolimata ametkond töötab nagu kellavärk edasi ja kõik toimib?

Absoluutselt. Kas õpetajaid on kohal või mitte – kirikulised on ikka kohal. Ega me ole siin üksnes õpetajate jaoks, me oleme ikka selleks, et kirik funktsioneeriks.

Kirikuteenija kohustus on olla hea perenaine, et kirik oleks korras ja nii vaimulikel kui kirikulistel oleks teenistustel ja üldse pidevalt kõik vajalik õigel ajal ja õiges kohas olemas. Kohustusi on väga palju. Kirikuteenija on hommikul kirikus esimene ja õhtul viimane.

Milline inimene sobib kirikuteenijaks?

Mõni vaatab, et kirikuteenija ainult koristab, peseb ja teeb uksi lahti, kuid suur osa tööst on ka see, et tuleb inimestega suhelda. See ei olegi kõige kergem. Kirikuteenija vaatab, kas kõik on teenistuse jaoks korras ja valmis: kas küünlad põlevad, mikrofon ja võimendus on sees, lauluraamatud kohal, Piibel avatud jms. Samal ajal tuleb kirikuline uksest sisse ja hakkab rääkima: „Tulin täna, kuigi oli nii libe, aga ma ikka tahtsin nii väga tulla ...“ Siis sa mõtled, et oot-oot, kas ma olen ikka kõik nüüd korda teinud. Aga samas pead ju temaga ka rääkima. See on keeruline moment meil kõigil olnud, kõik kirikuteenijad ütlevad, et suhtlemine on ka väga tähtis.

Kirikuteenija on nagu väravas, võtab tulijaid vastu. Osa on kirikule väga tuntud inimesed, kes iga kord käivad, nemad tulevad hoogsa sammuga, võtavad lauluraamatu ja lähevad oma kohale, kus nad on harjunud istuma. Aga kui siseneb uus inimene, siis ta seisab uksel ja vaatab, mida teha, kuhu minna. Teda tuleb juhatada.

Turistid on veel eraldi klass, eriti suvel. Nemad tulevad ja hakkavad uudistama, mis ja kus. Põhiline, mida küsitakse, on see, kas oleme luterlik või katoliiklik kirik. Uuritakse ka, kui vana kirik on. Lääneseinal on meil pildid ka üleval, kuidas kirikut on restaureeritud. Räägime turistidega põhiliselt inglise ja vene keeles. Soomlasi käib palju, nii et ka soome keeles räägime natuke. Kui Ukraina sõda algas, siis tuli palju rääkida vene keeles. Algul jõudis siia palju ukrainlasi, nüüd nad on võib-olla leidnud teised kohad, kus käia, enam nii palju pole. Vanemad sakslased ei räägi sõnagi inglise keelt, nendega me oleme küll hädas olnud, käte ja jalgadega üritanud üht-teist näidata.

Nii et see on väga oluline, et oskad inimestega suhelda. Suhtlemisoskus ja töö korrektselt tegemine on tähtsad, kõik asjad peavad saama väga õigel ajal tehtud.

Kui midagi jääb tegemata, kas siis tuleb õpetajalt peapesu?

No märkus vähemalt.

Kui palju on kirikuteenijal õpetajatega suhtlemist?

Kui sa tuled kirikuteenijana tööle, oled uus, siis on muidugi rohkem suhtlemist, lähed ise tihtipeale küsima, kuidas nüüd on või mida teha. Aga kui sa oled rohkem kogenud, siis juba tead, mida tuleb teha ja mis valmis panna. Teenistused on erinevad. Kui on ristimised, matused, laulatused, siis need on iga kord erinevad ja tuleb muidugi õpetajaga suhelda. Pühapäev, kolmapäev ja neljapäev on enam-vähem standardsed, teame, mida tuleb enne ja pärast teenistust teha, ja oskame ilma küsimata tegutseda. Laulunumbrid on küll iga kord erinevad, aga need saadab õpetaja sekretär Aili Paasile meili teel, Aili kirjutab ilusti välja ja annab meile. Selle järgi me panemegi numbrid postidel paika.

Milliseid hullusid olukordi on kirikuteenijate töös ette tulnud? Aeg-ajalt ikka satub kirikusse ka purjus või väga ebastabiilseid inimesi ...

Jaa, neid inimesi me juba teame. Nendega peab olema ettevaatlik ja rahulik, aga teisest küljest ei tohi lasta neil teenistust segada. Mul tuleb meelde, et üks hästi suur ja pikk mees käib siin, paneb teenistuse ajal küünlaid hoolega põlema. Meie väike Helgi (kirikuteenija Helgi Tiik – toim.), pisikene, temast kolm korda väiksem, läks ja võttis tal käe alt kinni ja talutas ta kenasti uksest välja ja sai hakkama.

Eks on igasuguseid olnud. Selliseid, kes oleks lõhkuma hakanud, nii et oleks tulnud lausa politsei välja kutsuda, ei ole minu ajal olnud. Aga ma tean, et suvel oli õpetaja Eve Kruus valves ja siis oli küll ühel korral ka politseid vaja.

Kord oli teenistuse ajal kirikus noor naine, ilusti riides, aga tõenäoliselt vist narkomaan. Ta tuli, ladus džinnipudelid ja mingid pirukad vaiba peale, tõstis käed üles ja hüüdis midagi. Ma läksin ja panin käe talle õlale ja nägin, et silmad olid tal täiesti pahupidi. Siis ta läks välja, ei muutunud agressiivseks. Pühapäevane teenistus hakkas õnneks just lõppema ja pärast oli ta Vabaduse väljakul siis samamoodi. Kahju noorest inimesest. Aga teenistust ta muidugi segas, kui ta hõiskas seal maas hüüdlauseid.

Üks naine on küll olnud agressiivne, see, kes armastab siin hirmus palju küünlaid süüdata. Kõik juba teavad teda. Kui talle läheneda, siis hakkab ta ennast kohe pooma, riidest kott on tal käes ja tõmbab sangad ümber kaela. Aga meil oli sel korral üks kontsert olnud ja helitehnik talutas ta karmikäeliselt välja. Nüüd, kui see naiskodanik jälle tuleb ja hakkab hulganisti küünlaid süütama, ma lähen tema kõrvale ja lihtsalt seisan seal. Parem on talle mitte midagi ütelda.

Kuidas on kõrvalt näha võõraste inimeste rõõmsaid ja kurbi hetki, nagu on ristimistel-laulatustel ja matustel? Tahes-tahtmata tuleb neist osa saada.

Jaa, need ikka mõjuvad. Laste ristimised on imetoredad ja laulatused väga pidulikud. Siis veel kuulad seda, mida õpetaja räägib, saad nendest inimestest ilusa pildi. Need jäävad meelde, silma ette: ahah, see oli see paar, keda laulatati, või et see oli see lapsuke, keda ristiti. Ka matused jäävad meelde. Eaka inimese matusel on rahu, aga kui on ootamatud õnnetused olnud, siis kõik jääb meelde, tuleb kaasa. Noore inimese matus on eriti kurb.

Kas on juhtunud, et ka endal läheb silm märjaks?

Oo jaa! Mul võib praegugi silm märjaks minna, kui ma meenutan. Eks iga inimene on ka ise elus matnud kedagi ja kõik see võimendub siin.

Kas sinu ajal on juhtunud, et keegi on kirikus surnud? Kiirabi käib ju ikka aeg-ajalt kohal ...

Ei, kõik on ellu jäänud. On viidud küll kiirabiautosse ja auto on kaua aega seisnud ukse ees. Miks, ma ei tea. Võib-olla on autos surnud? Võib-olla mitte. Aga kuulnud sellest küll ei ole.

Vanade inimestega on veel see lugu, et varem käidi palju vähem armulaual, võib-olla kord-kaks aastas. Siis oli armulauale minek hoopis teistmoodi. Enne seda tuli palvetada, paastuda, andeks anda ja saada. Vanad inimesed tulid kirikusse söömata-joomata. Siis juhtus küll, et nad vajusid kokku, minestasid. Nii on vahel mõnega ka veel nüüd. Kunagi ma isegi õpetaja Jaanile (õp Jaan Tammsalu – toim.) ütlesin, et seda peaks kantslist kuulutama, et ei tuldaks söömata-joomata siia. Seda peab õpetaja ütlema, seda ei saa kirikuteenija ütelda, armulaud on nii püha toiming, et mis ütleja mina olen ... Nuuskpiiritus muidugi on meil olemas – ega meil muud tohigi siin olla.

Kas vahel kirikuteenijaid ka tänatakse või jääb nende töö täiesti märkamatuks?

Ikka tänatakse, tänatakse ilmaasjatagi, lähevad uksest välja ja tänavad. Vahel tuleb anda inimestele kõrvaklappe ja lauluraamatuid, siis tänatakse. Tõesti paljud tänavad. Eriti jõuluajal soovitakse kogu aeg häid pühi. Muidugi kui sa oled jõuluajal hommikust peale siin ja kõht on tühi, tahaks süüa saada, aga vahepeal koju ei jõua, siis on see päris omapärane. Aga nii peabki olema.

Millised on kirikuteenija töö plussid ja miinused?

Plussisid on väga palju. Ma olen nii palju kontserte saanud siin kuulata! Ise ma laulan ka kooris ja kõige rohkem tunnengi ma siin muusikuid. Igasuguseid muusikuid on siin nähtud ja mul on selle üle väga hea meel. Nemad tunnevad juba meid ka ära, hästi tore.

Kui sa oled kirikuteenija, siis sa võtad kõigist teenistustest paratamatult osa, teed kõik kaasa. See osa jääks ära, kui sa oleksid lihtsalt kirikus käija, siis sa ei käiks siin nii palju ega kuuleks nii palju jumalasõna.

Kahju on see, et ära on jäänud piiblitunnid, need olid toredad. Aga äkki ikka tulevad jälle. Kui leeritunnid on olnud kirikusaalis, siis neid on ka olnud nii tore kuulata.

Rasked on väga pikad tööpäevad. Kui väljas on palju lund, siis on kirikuteenijail ikka väga palju tööd, kõik tuleb puhtaks rookida. Täna (räägitud jaanuaris, kui oli palju lund – toim.) ma olin juba kell 7.15 siin ja ma arvan, et on hästi, kui ma 19.15 minema saan.

Sageli on ka ettenägematuid asju, tuleb tulla graafikuväliselt kohale, kui saabuvad mingid elektrimehed vm töötajad. Planeerida oma päevi eriti ei saa.

Aga kirikuteenijad omavahel on väga hoolivad ja arvestavad. See on suur pluss. Ma olen elu jooksul pika tööpõlve ära teinud, aga niisugust üksteise mõistmist ja abistamist ja jooksuga kohale tulekut pole mujal olnud.

Kui palju aastaid sa oled kirikuteenija siin olnud?

Viiendat aastat olen. Algus oli ajutine. EPP SULG oli siin kirikuteenija ja tema tahtis puhkust saada ametlikult. Ta kutsus mind ennast asendama ja siis ma muudkui asendasin ja asendasin, niikaua kui Epp läks lõpuks minema. Siis asendasin edasi ja võib-olla nüüd ka veel teen seda, sest ikka meenutatakse siin veel Eppu: „Epu ajal tehti nii ja nüüd teeme naa.“ Epp oli väga konkreetne ja isegi võib-olla liiga korralik, mina vaatan asjadele natuke teistmoodi. Kuid üks viga on meil mõlemal: Epp tegi ise väga palju asju ära, väsis ja siis tal oli raske. Mina kipun sedasama viga kordama. Aga vahel ma lasen ikka lõdvemalt ka, me saame kõik vanemaks ja ega me kõike jõua.

Ükskõik kui palju sa ei pinguta ja korralikult ei tee, siis järgmisel päeval tuleb ikka otsast peale hakata.

Kas sul on juhtunud, et midagi läheb väga valesti?

Jaa, on juhtunud. Minu jaoks oli väga kohutav päev 1. september, kus lapsed laulsid. Tuli panna palju mikrofone: olid nii käsimikrofonid kui ka juhtmega mikrofonid. See kuidagi ei õnnestunud mul, olin hilja teada saanud, et need tuleb panna. Lapsed juba harjutasid ja dirigent hüüab üle õla: „Ei kosta!“ No muidugi ei kosta, ma tean ise ka. Ja nii vähe oli aega, juba teenistus hakkas peale. Siis ma läksin ukse juurde ja vaatasin, et aa, ühed tuled jäid põlema panemata. Laulu ajal panin need vaikselt põlema. Järgmise laulu ajal nägin, et veel ühed tuled olid jäänud põlema panemata. Panin ka need. Siis näitas abiline Tarmo, kes meil ikka käib ukse juures lauluraamatuid jagamas, posti peale, et seal on märgitud kuues salm, aga sellel koraalil ei olegi kuut salmi! Need numbrid olid eelmisel päeval pandud ja olid meile valesti antud. Siis ma mõtlesin küll, et nüüd ma pean emigreeruma, sest mina ei julge enam siia kirikusse tulla. Kõik, mis pidi minema õigesti, läks sellel päeval valesti.

Kirikuteenijate töö koordineerijana pead sa leidma ka uusi kirikuteenijaid, kui mõni ära läheb. Kust sa leiad uusi inimesi?

Uute leidmine on ka praegu väga aktuaalne. Praeguste kirikuteenijate jõud kahanevad, minul endalgi. Me töötame osalise koormusega, muidu ei jaksaks. Kirikuteenijaid leida on tõesti raske.

Ühel hetkel oli ka hetk, kui oli vaja uut inimest leida. Õpetaja Jaan kantslist teatas siis. Ja tuligi meile üks noor inimene! Ta oli nii kiire, väga viisakas ja korrektne! Üks Aleks, meie koguduse liige, väga kõrgelt haritud, ta on vandetõlk. Ütles, et ta tahab pühenduda kirikule. Aga muidugi selge see, et noored inimesed kaua siin ei püsi. Ta oli meil natuke üle aasta tööl.

Ootaksin tõesti uusi kirikuteenijaid. Meil on niivõrd toredad inimesed ja väga üksteisega arvestavad. Me ei jäta sellele, kes homme tuleb, midagi tänast teha. Meil käib nagu üks liin, üks lõpetab, teine alustab. See peab olema nagu pael, mis ei tohi katkeda.

Mina pean pidevalt tegema töögraafikuid ja leidma ka neid vabatahtlikke, kes siin suvel istuvad. See on jälle omamoodi graafik. Ma olen suutnud ka kontsertidele leida abiks vabatahtlikke ja nad juba oskavad siin kirikus kontserdiinimesi juhatada. Nii et lõputu graafikute tegemine on olnud.

Kui keegi tahaks tutvuda kirikuteenija tööga töövarjuna, siis kas ta oleks teretulnud?

Oo jaa! Väga ootaks! Me oleme kutsunud siia reedeti koristama, aga kui reedel ei saa, siis tulgu töövarjuks. Kui on tahtmine kirikuteenijaks hakata, siis miinimum kaks nädalat peaks töövarjuna vaatamas käima, muidu on väga raske kohe ise hakkama saada.

(Fotod: Tarmo Tilsen)

Kalender

E T K N R L P
1
4
7
8
10
11
15
18
21
22
24
28
29

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net