Pühapäeval pühitses peapiiskop URMAS VIILMA Tallinna Jaani kiriku restaureeritud kontsertklaveri – valge ja uhke. 14. detsembri hardushetkel mängis sellel pianist JOHAN RANDVERE.
„Tunne on praegu hea, väga-väga hea oli mängida,“ on Johan Randverel esimene emotsioon hardushetke järel. Tunnustavalt arvab ta, et hardushetk sobib muusikaga imehästi, seal ei pea kiirustama pausidega, vaid saab lasta erilisel akustikal kõlada. „Helisid saab siis justkui võluda. Suur ruum kutsub esile ka seda, et tahaks mängida aeglasemalt ja hästi ilusaid lugusid.“
Randvere kiidab klaveri potentsiaali, pill on suur ja seda on mõnus mängida. Praegu on klaver veel muidugi sisse mängimata ja mõni koht tuleb üle vaadata. „Midagi natuke ka tinises seal. Passaažid ei tule kohe lihtsasti kaasa – kui nüüd klaverimängija juttu natuke ajada,“ nimetab ta mõnd puudujääki, aga lisab siis kohe: „Kokkuvõttes mina olen väga elevil selle peale, see on täiesti korralik klaver. Nüüd tuleb teda vaid tõesti palju mängida, palju ka häälestada. Minu meelest on tal kõik eeldused selleks, et siin saaks väga hästi teha klaveriga sündmusi.“
Tähelepanelikult kõrvalt kuulanud õpetaja Jaan Tammsalu kergendusohe seepeale: „Väga hea. Kivi langes südamelt.“
Hardushetkel mängis Johan Randvere kõigepealt Ferenc Liszti „Jõulupuu süiti“, mille Liszt oli omal ajal kinkinud lapselapsele jõulukingiks. „Mängisin sealt kolm lugu või õigemini laulu: üks vana psalm, siis „Püha öö“ (mitte see kuulus, vaid üks vanem „Püha öö“) ja lõpuks „Adeste fideles“ ehk „Kõik usklikud, tulge“. Ma tahtsin neid siin proovida, kuna need on niivõrd pausirohked ja huvitavad. Liszt on kirjutanud jõuludeks loo ... See on kuidagi väga eriline.“
Edasi hakkasid mängimisotsuseid mõjutama suur kirikuruum ja suur klaver. „Teisena mängisin Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonide“ teemal. Mul ei olnud plaanis seda mängida, aga pärast esimest väikest setti tahtsin väga proovida, kuidas need ühe- ja kahe- ja kolmehäälsed asjad seal kõlavad – kõlasid päris hästi,“ ütleb pianist.
Muusikalise osa lõpus mängis Johan Randvere Richard Straussi ooperist „Roosikavaler“ lugu, millele seade on teinud Percy Grainger – „Armastuse duett“.
Pärast hardushetke astus mikrofoni juurde õpetaja Tammsalu:
„Kui me aastate eest saime selle Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli klaveri, siis ma ütlesin direktor Aarne Saluveerile, et me ei ole nõus ainult klaveriga, vaid tahame ka esinejaid. Nii algasid Otsa kooli igakuised lõunamuusika kontserdid. Sellest on saanud aastatepikkune traditsioon, mis tuli vana klaveriga kaasa.
Nüüd teen ma rahva ees ettepaneku Johanile. Johannese kirik on sinu jaoks väga õige koht – nimi ju selline. Astu aastas vähemalt ühel hardushetkel ka edaspidi selle klaveri taha – pea ise meeles.“
Johan Randvere vastas: „Jah.“
