Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

SUUR VITRAAŽIPILDISTAMINE ON LÕPPENUD. INTERVJUU FOTOGRAAF TOOMAS TUULEGA

Fotograaf TOOMAS TUUL on viimaste aastate jooksul pildistanud üles kõik Tallinna Jaani kiriku vitraažid ja lisaks fotografeerinud DOLORES HOFFMANNI vitraaže õige mitmes teises kirikus üle Eesti. Need fotod on jõudnud õp JAAN TAMMSALU ja Dolores Hoffmanni raamatusse „Vaimulikud mõtisklused 4“, 2022. aasta seinakalendrisse ja olid näha ka Stockmannis näitusel. Toomas Tuule vähendatud resolutsiooniga vitraažifotod on ka Tallinna Jaani kiriku FB lehe lugejaid juba õige mitu kuud rõõmustanud.

KUIDAS SU TEED RISTUSID DOLORES HOFFMANNI OMADEGA?

„Eks ma olen üksjagu kirikuid pildistanud postkaartide jaoks. Dolores Hoffmanni vitraažide pildistamise töö pakkus välja Katrin Kaev, kes oli Johannes Esto Kirjastuses välja antud Jaan Tammsalu ja Dolores Hoffmanni raamatu „Vaimulikud mõtisklused 4“ kujundaja. Katrin teab mind minu tööde kaudu, kuna ta on kujundanud ajakirjade jaoks mu fotodega tehtud artikleid. Sealt tal tekkis tunne, et mina võiksin neid vitraaže pildistada.“

MILLISEKS KUJUNES KOOSTÖÖ DOLORES HOFFMANNIGA?

„Esimene pildistamine Jaani kirikus oli niimoodi, et ma ei olnud Doloresega veel kokku saanud. Pildistasin esimese raksu vitraaže ära. Mõtlesin oma fotograafi-ajuga, et prooviks teha pilti, kus oleks näha kiriku sisemus ja vitraaž tuleks ka kenasti välja. Fototehniliselt on seda keeruline saavutada, sest heleduste-tumeduste vahed on nii suured, et ühe klõpsuga seda kätte ei saa. Siis ma nägin pilditöötlusprogrammis palju vaeva, et kiriku aknaraame ja seinu ja seina peal olevaid asju niipalju heledaks saada, et ise rahule jääksin. Mulle tundus, et lõpuks saingi päris head pildid. Aga siis kohtusin Doloresega ja ta ütles mulle, et ma teen sellesama vea, nagu teevad kõik fotograafid: jätan kiriku sisemuse heledaks. Vitraaž heleda kirikuseina taustal tundub liiga tume. Kui kirikus vitraaži vaadata vastu valgust, siis kõik näib seal ümber kas tume või peaaegu must. Vitraaž on mõeldud selleks, et ta oleks nagu mustas raamis.

Eks siis oli väga lihtne, ma ei pidanud ümber pildistama, vaid viskasin oma suure arvutitöö prügikasti ja tegin märksa lihtsamalt need asjad ära. Ja tõepoolest, see toimibki väga hästi. Värvilised klaasid mängivad ise, seal on kogu lugu sees. Kõik see, mis on kirikus ... seda võib kajastada mõne teise pildi peal.“

MIS VAHE ON LOODUSE JA KIRIKUVITRAAŽI PILDISTAMISEL?

„Looduse pildistamine on lihtne – fotograaf peab olema õigel hetkel õiges kohas ja tabama ära õige valguse. Vitraažiga on sama lugu, tuleb ette teada, mis valgusega seda pildistama minna. Peab valima ilma ja aastaaega. Ei ole sugugi nii, et sõidad kohale ja teed plõksti! pildi valmis. Vitraaži pildistamisel on tähtis, et mängiksid vitraaži enda õiged värvid. Aga kui vitraažis on läbipaistev klaas ja selle taga sinine taevas, siis tuleb klaas fotol sinine. Kui läbipaistva klaasi taga on roheline puu, siis tuleb klaas roheline. Ideaalis peaks klaas olema valge.

Dolores Hoffmannilt ongi tulnud juhtnöörid, et kõige parem aeg vitraaži pildistamiseks on talvel, sest siis on väga vähe värve, ja kõige mõistlikum on valida tiheda lumesajuga päev, sest siis ei paista ükski vitraaži taga olev objekt sellest läbi. Selliseid tingimusi kokku saada on väga keeruline. Nii et kõige lihtsam on vitraaži pildistada talvel pilves ilmaga.“

KAS SUL OLI JAANI KIRIKU VITRAAŽIDE PILDISTAMISEL IDEAALTINGIMUSI?

„Ei, ideaalset hetke, kus oleks paks lumesadu olnud, ei olnud. Pealegi hakkaks siis omakorda tuisk pildistamistulemust rikkuma. Kui ühel pool kirikut olevad aknad on kenasti lumevabad, siis teiselt poolt mätsib lumi raamide külge kinni. Mul oli ka nüüd vaja Photoshopis väikseid lumehangi aknaraami pealt eemaldada. Selliste nüanssidega tuli pisut eraldi tööd teha.

Need pildid ei ole kunst-, vaid tootefotod. Toote autor on Dolores Hoffmann, tema teeb kunsti. Mina pidin selle lihtsalt võimalikult hästi üles võtma, et inimesed võiksid pilti vaadates näha Dolorese väga peent kunsti: kuidas ta on mõtestanud loo lahti, millise faktuuriga klaasi kasutanud ja kuidas tehniliselt on klaasikillud sobitatud.

Kui inimene läheb kirikusse, siis aknad asuvad päris kõrgel, kõik vaatavad vitraaže alt üles. Mina tekitasin omale nii kõrge statiivi, et ma sain kaamera upitada aknaga peaaegu õigesse tasapinda. Nii et mu fotodel on vaatenurk natuke teine, kui inimene tavaliselt näeb.

Valdaval osal kirikutel on ka topeltaknaraamid. Välisakna raam hakkab pildistamist segama, vitraažil tekivad topeltraamid. Nendega ma olin päris hädas ja mõne fotoga tuli pilditöötlusprogramm tugevalt appi võtta, Dolorese vitraaži tuli seal kildhaaval uuesti üles ehitada. Ja kui kuskil kirikus mõni vitraažiruut oli katki, siis ma pildil tegin selle terveks. Maakirikutes on vitraažid olnud 10, 15, 20 aastat ees ... Loomulikult seal on linnupesad ja ämblikuvõrgud. Nende puhastamine piltidelt nõuab ka aega. Aga on võimalik.“

IGAÜKS, KELLEL ON NUTITELEFON, TUNNEB JAANI KIRIKUS KIUSATUST HAKATA VITRAAŽE SELLEGA JÄÄDVUSTAMA. MILLISEID NÕUANDEID SA NEILE VÕIKSID ANDA?

„Ega seal olegi midagi muud, kui vajuta nupu peale ja pilt tulebki. Nutitelefonid on nii nutikad, et teevad igal juhul selle pildi ära. Nutitelefoniga pildi sa teed iseendale jäädvustamiseks, et kui sa 10 või 20 aasta pärast neid vaatad, siis tuleb kogu kirikukülastus väga hästi meelde.

Kui ma vaatan oma vanu negatiive ja proovin neid skannida, siis 30–40 aasta vanused lood hakkavad sealt niimoodi lahti hargnema, et kõik tuleb täpselt meelde: kuidas sa läksid kellegi juurde, tegid seal pilte. Mul tuleb isegi selle supi lõhn meelde, mis potiga lauale tõsteti. Aga seda ilma piltideta ei mäletaks – mõni inimene mäletab, aga mina kindlasti mitte. Kui ma vaatan pilti, kus käisin 15 aastat tagasi Kakerdaja rabas varahommikul, siis tuleb meelde sääsepinin, hommikune udu ja miks mitte ka sookailu lõhn. Muidu seda emotsiooni uuesti ei tekiks. Aga pilti vaadates elad sa seda hetke uuesti läbi.“

MILLISEID JAANI KIRIKU VITRAAŽE OLI KÕIGE HUVITAVAM PILDISTADA JA KAS TEKKISID KA OMA LEMMIKUD?

„Lemmikuid vast ei tekkinud, kuna ikkagi oli tegemist tootepildistamisega. Mõnda akent oli lihtsam, mõnda keerulisem pildistada. Mõne akna peaks võib-olla uuesti pildistama, sest viimased aknad pandi üles siis, kui puud olid juba rohelised – valge klaasi taga paistis roheline puu. See ei ole päris õige ja vajaks talvel uuesti pildistamist.

Nelja viimase vitraaži pildistamise tegi keeruliseks see, et vitraažid asusid rõdu taga: pool vitraaži tuli pildistada rõdu pealt ja teine pool rõdu alt ja need tuli arvutis kokku panna.

Nüüd ei ole enam puitpiirdeid ees, aga ka pleksiklaas on pildistamiseks tehniliselt halb, tekitab optilisi moonutusi, lisapeegeldusi. Kui on talvel vaja uuesti pildistada, siis tuleb need klaasid selleks ajaks maha võtta.“

MIKS EI OLE JAANI KIRIKU GALERIIS OLNUD SU VITRAAŽIPILTIDE NÄITUST?

„Eksponeerida odavamat koopiat, kui originaal on sealsamas ...? Aga võib-olla see annab praegu idee teha Dolores Hoffmanni vitraažide piltidest tõepoolest kas näitus või raamat. Sel juhul pildistaks üles kõik Dolorese vitraažid, mis on Eesti kirikutes. Kindlat plaani praegu ei ole. Materjali on üksjagu, saaks kokku panna küll. Aga raamatud ei ole enam väga populaarsed, võib-olla tuleb sellele leida mingi teine vorm.

Kui hakata raamatuga tegelema, siis kuluks sinna viis-kuus-seitse aastat. See nõuab süvenemist. Pildistamiseks sobib ainult talvine aeg ja päevaga jõuab pildistada ühe kiriku. Kirikud asuvad üle Eesti, nii et ainuüksi läbisõitmine võtaks tohutult aega.

Kirikute pildistamine on põnev. Iga kord, kui lähen kuhugi kirikusse, avastan enda jaoks midagi uut. Ma olen kirikuid tõesti päris palju nii seest kui väljast pildistanud. Me alustasime Kaido Haageniga 1988. aastal postkaardikomplektide tegemisega. Selle projekti taga oli Sergei Sverdlik Paberkunsti-nimelisest postkaardifirmast. Hakkasime luterlikke kirikuid praostkondade kaupa üles pildistama: sisevaade, välisvaade ja postkaart. Saime õige mitme praostkonnaga hakkama, enne kui jaks lõppes – mitte küll fotograafidel, vaid väljaandjatel.

Omast arust olen ma igasuguste asjadega kursis. Aga kui ma eelmisel aastal käisin Põltsamaa kirikus vitraaže pildistama, siis see tore inimene, kes mind sisse lasi, näitas sealset pöörlevat altarimaali: aasta läbi on maalil Kristus ristil, aga ülestõusmispühade ajal on altarimaaliks „Naised haual“. Neid maale saab suhteliselt hõlpsasti vahetada. Minu jaoks oli see suur üllatus.

Peaaegu igast kirikust tuleb selliseid ajaloo noppeid. Nõva kirikus on ju pärgamendi peale maalitud vitraažid. Neid ma pildistasin esimest korda kas 1989. või 1990. aastal filmi peale. Kolm-neli aastat tagasi sattusin ka sinna ja neid eksponeeriti mulle taas väga lahkelt ja võisin neid uuesti pildistada. Unikaalsed.

Ilumäe kirikus on talupoegade vapid eksponeeritud. Need ei ole originaalid, originaalid on Virumaa Muuseumis.“

******

KELLENA SA END MÄÄRATLED? KAS ESMAJOONES LOODUSFOTOGRAAFINA?

„Kust on tekkinud väärarusaam, et ma olen loodusfotograaf? Ma ei pildista peaaegu üldse loodust. Ma sattusin möödunud nädalavahetusel sel aastal esimest korda metsa, mõtlesin, et lähen vaatan, kas murakad on valmis. Ei ole veel valmis. Aga sattusin öösorri pesa peale, kaks poega oli ka sees. See on tõeline vedamine.

Räägin natuke oma tausta lahti. Lapsepõlves oli mul kõva loodushuvi ja ega see ole kuhugi kadunud. Sattusin siis 3. Keskkooli, kus oli bioloogia eriklass, ma Viimsist sõitsin igal hommikul Mustamäele kooli. Tol ajal oli looduse pildistamine põhirõõm. Kuid ma jõudsin kiiresti arusaamani, et ajusid mul ei ole piisavalt selleks, et teadlaseks hakata. Pedagoogiks ei tahtnud õppida. Siis ma jõudsin järelduseni, et järgmine huvi on fotograafia. Õppisin kutseliseks fotograafiks.

Loodusfotoga mind ainult niipalju seob, et koos paari sõbraga – eesotsas Jaan Riis – me tegime aastaid „Aasta loodusfoto“ konkurssi. Praegu ma olen ka sellest kõrvale tõmbunud. Tõenäoliselt sellest ettevõtmisest tulebki arvamus, et „Tuul on kõva loodusfotograaf“. Õige loodusfotograaf peab aasta jooksul olema kolmsada päeva metsas ja muudkui pildistama. Ülejäänud päevad töötleb pilte. Kui mina käin kolmel päeval aastas metsas, siis ei ole ma mingi loodusfotograaf.

Mu põhiline tegevus on kas stuudiolavastused või arhitektuuri pildistamine. Hästi palju fotosid on läinud raamatutesse ja ajakirjadesse, maksimum on vist olnud seitse minu tehtud piltidega raamatut aastas. Ka reklaamiagentuuridele olen teinud päris palju tööd.

Nüüd on kõikidel mobiilitelefonid, kõik oskavad pilti teha. Nii et kes on fotograaf? Mulle meeldib, kui mind nimetatakse päevapiltnikuks.“

(Foto: Maire Tuul)

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30