Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

TALLINNA LINNAPEA MIHHAIL KÕLVART: „PÕHJUSI, MIKS OLLA EMOTSIONAALNE, EI OLE VÄGA PALJU“

7.02.2022

Veebruari „Loodud sõna õhtul“ oli õhtujuhi rollis õpetaja JAAN TAMMSALU ja tema vestluskaaslaseks Tallinna linnapea MIHHAIL KÕLVART.

Katkend õhtu jooksul kõneldust:

Õp JAAN TAMMSALU: Ma ei mäleta ühtegi korda, et te oleksite ära öelnud, kui mina või peapiiskop oleme Teid kirikusse kutsunud või on Teid Kaarli kirikusse kutsutud. Kas Teile meeldib kirikus käia? Või Te lihtsalt peate seda tegema?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Kui mind kutsutakse, siis ma püüan tulla. Tõepoolest on üritusi, sündmusi väga palju ja peab tunnistama, et mitte just iga kord ma ei lähe sellepärast, et mul oleks suur soov, vaid tihti ka sellepärast, et see on minu kohustus. Aga kirikute puhul mulle tundub, et kui kutsutakse, siis kutsuvad sõbrad. See on hoopis teistmoodi tunne. Ja isegi siis, kui mu ajagraafik on tõepoolest tihe, ma püüan kirikusse tulla ja teen seda hea meelega.

Inimese elukvaliteet sõltub väga palju sellest, kellega ta suhtleb. Iga inimene, kellega sa suhtled, on mõnes mõttes sinu õpetaja. Iga inimene seda ka väga vajab: et oleks rohkem võimalusi suhelda nende inimestega, kelle käest on võimalik õppida ja saada positiivset toetust. See toetus ei tähenda alati ilusaid sõnu, rääkimata sellest, et oleks materiaalne toetus, vaid seisneb äratundmises, et sa suhtled hea inimesega, ning tunned, et saad sellest toetust. Ja kirik on selleks õige koht.

Õp JAAN TAMMSALU: Kuidas Te olete ennast nii kurssi viinud sellega, mis on kiriku roll olnud Eesti või ka Tallinna ajaloos? Millest see Teil tuleb?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Igaüks meist püüab iga päev vastata küsimusele, mida me siin maailmas teeme, mis on meie eesmärk, mis on meie saatus, roll. Meie elu ongi sellele küsimusele vastamine – iga päev. Aga selleks, et vastata, peab olema baas. Mina ei räägi ainult teadmistest, vaid sisemisest tundest, mis on õige ja mis vale. Seda nimetatakse väärtuste süsteemiks. Kuid minu arvates on see palju suurem. See on hinge, vaimu küsimus.

Mitte ainult ühe inimese elutee, vaid terve linna, terve riigi, isegi tsivilisatsiooni areng sõltub sellest, kuidas me sellele küsimusele vastame. Vastame nii suuremas plaanis kui ka igapäevases elus.

Kui me vaatame kristluse ajalugu, siis me näeme, kuidas kristlus on mõjutanud maailma ja Euroopa arengut, sh majanduslikku arengut, nendes Euroopa riikides, kuhu tuli luterlik kirik.

Rääkimata sellest, et igal religioonil on ka kultuuriline mõju. Sel on sakraalne, aga ka kultuuriline ja sotsiaalne mõju. On väga tähtis näha neid seoseid ja seaduspärasusi. Need tulevad ajaloost, aga samas tekivad siin, igapäevaelus.

On väga tähtis, et meie ühiskonnas oleksid natuke sügavamad arusaamad nii ajaloost kui ka kultuurist. Väga tihti me räägime sellest, et meil on Euroopa väärtuste süsteem. Kahjuks mitte kõik ei saa aru, et Euroopa väärtused ongi kristlus. Ja osaliselt ka Vana-Kreeka – kui me räägime kultuurist. Aga suuremas plaanis tõesti on Euroopa väärtuste aluseks kristlus.

Miks sellest on vaja aru saada? Väärtuste süsteem on iga ühiskonna vundament. Kui me hakkame ehitama vundamenti ja sinna peale hoonet, siis meil peab olema väga kindel arusaam, mida see vundament tähendab. Meie ühiskonna probleem ei seisne ainult selles, et me tihtilugu ei saa aru, mis on meie vundament, vaid sageli seda vundamenti lihtsalt ei olegi.

Luterlik kirik tõi meile võimaluse suhelda Jumalaga emakeeles. See tähendab enda kultuuri, enda haridust, eestikeelseid raamatuid, eestikeelset jumalateenistust.

Kui me räägime riigi või linna juhtimisest, siis see arusaam, kust tulevad juured, kus on vundament, annab mõnikord loodetavasti võimaluse teha õigeid otsuseid.

Õp JAAN TAMMSALU: Kui Te vaatate kirikute peale siin Tallinna linnas, siis võib öelda, et enam need ei olegi kõige kõrgemad ehitised – kuigi vanalinnas see siiski endiselt on nii. Mida Te linnapeana ootate kirikutelt? Milline võiks olla kirikute ja kristlike koolide roll selles linnas?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Kahjuks või õnneks on nii, et inimesed leiavad tee kirikusse raskel ajal. Meil on praegu raske aeg. Võib-olla küll mitte kõige raskem, võrreldes sellega, mida meie rahvas on üle elanud, aga lihtne praegune aeg ei ole – võib-olla eelkõige sellepärast, et inimesed ei leia vastuseid põhiküsimustele. Pinged ja konfliktid ühiskonna sees on tihti seetõttu tekkimas, et inimestel puudub kindlus, vundament, arusaam sellest, mis on õige.

Igal inimesel peab olema paigas sisetunne, see annab kindlustunnet. Inimesed tulevad kirikusse selleks, et leida vastuseid oma küsimustele. Aga leides neid, suudavad nad leida veel tähtsama eesmärgi – tee Jumala juurde. See on läbi aegade olnud kiriku roll. Praegu on see roll vähemalt sama tähtis kui keskajal. Jah, võib-olla kiriku mõju on väiksem, aga roll ei ole kindlasti muutunud.

Kõiki neid suundi ja meetmeid, mida annab kultuur, tuleb kasutada selleks, et olla inimeste jaoks olemas. Ma arvan, et kõige tähtsam viis selleks on haridus. Võib-olla sellepärast me püüame kristlikke koole toetada. Ma näen, et need on kohad, kus inimesed ei saa mitte ainult teadmisi, vaid ka väärtusi ja arusaamu, kuidas maailmas tekivad seosed eri nähtuste vahel.

Ja veel üks aspekt, mis on üldine, aga mis kunagi ei kaota tähtsust – see on üksteise toetamine, kokkuhoidmine. Meie ühiskonnas on seda kahjuks vähe – eriti raskel ajal. Kui algas koroonakriis, siis esimestel kuudel oli tunne, et inimesed unustasid ära, et keegi on rikkam, keegi vaesem, kellelgi üks rahvus, kellelgi teine. Ees oli ühine probleem ja võib-olla ka ühine hirm, mis koroonaga juhtuma hakkab. Siis oli tunda, et inimesed toetavad üksteist. Aga kahjuks see tunne lõppes väga kiiresti. Siis me hakkasime omavahel vaidlema, kes kannab maski ja kes ei kanna maski; kes on vaktsineeritud ja kes ei ole. Hakkasime otsima süüdlasi ja lahterdama inimesi, et kes teeb õiget asja ja kes valet või usub üht või teist teooriat.

Asi polegi üldse selles, kes on lõppude lõpuks see õige, asi on selles, et meil oli ühine probleem ja selle probleemi ees seistes me ei suutnud üksteist toetada.

Õp JAAN TAMMSALU: Kuidas Teile meeldib linnapeaks olemine? Niisugune tunne on, et Te naudite seda nagu midagi, mida naudib inimene, kes tunneb, et ta on omal kohal ja suudab midagi olulist korda saata. Kuidas on võimalik linnapeaks olemist nautida? Seda meeletut vastutust, kriitikat ja paljut muud ... Kas mulle tundub, et nii ongi, või Te teete ainult nägu, et see on üks vahva amet?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Muidugi vahva amet, sest linnapeal on ju suur palk! (Naerab – toim.)

Minult on viimasel ajal tihti küsitud, mis on minu ambitsioon. Kas mul on plaan saada erakonna esimeheks, tulevikus ka peaministriks? Ma olen sellele alati väga siiralt ja ausalt vastanud, et võib-olla kunagi selline ambitsioon ja soov tekib, aga praegu seda ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et mul ei ole selleks visiooni. Ma ei tea, mida inimestele laiemas plaanis pakkuda. Erinevates valdkondades mul loomulikult on mõtteid ja projekte, aga ma ei saa öelda, et mul oleks läbi mõeldud visioon, kuidas meie riiki arendada 20 või 50 aasta perspektiivis. Ma arvan, et inimestel, kes asuvad riiki juhtima, peab olema see visioon. Võib-olla nad ei suuda seda ellu viia või ei saa kõiki mõtteid rakendada, aga üldine pilt peab olema. Soov midagi suurelt ära teha peab kindlasti olema kaasas, kui tahaks üldse unistada riigijuhiks saamisest. Mul ei ole seda visiooni ega ka mitte sellist unistust praegu.

Mis puudutab linnapea ametit, siis tean, et mul on olemas visioon. Ma tean, mis võiksid olla need plaanid. Mitte ainult neljaks aastaks, milleks mind on valitud, vaid mulle tundub, et tean ka seda, mis võiksid olla pikaajalised suunad, mida praegu oleks vaja algatada. Ja isegi kui ma ei näe, mis nendest algatustest saab, siis ma ikkagi saan aru, et need on tähtsad ja vaeva väärt.

Veel üks aspekt: linnapea ametikoht annab ka võimaluse näha, mida sa oled unistanud ja seadnud eesmärgiks ning millega sa oled tegelenud, ja siis sa näed ka lõplikku tulemust – see on väga tähtis. Sul kindlasti peab olema pikaajaline visioon ja sa pead tegema neid samme, mida on vaja siin ja praegu, kuigi tulemused on näha võib-olla alles 20 aasta pärast. Aga igal inimesel on vaja tunda, et sa suudad saavutada midagi, mida saab käega katsuda. See on see, mis igapäevaselt motiveerib.

Õp JAAN TAMMSALU: Te räägite alati peast, mitte ei loe kõnesid maha. Te kasutate arve, sukeldute ajaloo sügavustesse ... Mis „tablette“ Te sööte, et Teil kõik mälus püsib?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Probleem on selles, et minu jaoks on mahalugemine probleem. (Muigab – toim.)

Mõnes mõttes aitab elukogemus, ma töötasin palju aastaid treenerina ja õpetajana kahes eraülikoolis. Juba siis ma püüdsin loenguid peast lugeda, sellepärast et muidu tudengid jäävad magama. Kui sa suudad otsekontakti hoida ja peast rääkida, siis näed, et inimesed ka kuulavad sind. See ei tähenda, et ma ette ei valmistaks. Minu ema, kes oli pikaajaline õppejõud, alati rääkis mulle, et kui ma valmistan loengut ette ja tuleb rääkida poolteist tundi, siis materjali peab peas olema kolm korda rohkem. Siis saab sellest valikust tuua välja kõige huvitavamaid aspekte ja luua huvitavaid seoseid. Ma olen püüdnud seda teha. Tol ajal veel noore õppejõuna, aga kindlasti see oli hea kogemus, mis aitab ka praegu.

Õp JAAN TAMMSALU: Mulle meeldib üks tarkade inimeste nõuanne, et me peaksime oma päeva 24 tundi jagama kolmeks võrdseks osaks: kaheksa tundi tööle, kaheksa puhkamisele ja kaheksa vaimsete asjade jaoks: Jumal ja kaasinimesed. Ma olen kuulnud legende sellest, kui varakult algab linnapea tööpäev linnavalitsuses, ja ka sellest, kui pikalt on linnapea tööl. Kuidas Teil on aja jaotamisega? Kas jääb aega ka millekski muuks kui linna juhtimiseks? Näiteks kas sporti on aega teha?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Kui päris aus olla – ärge seda muidugi kellelegi öelge! –, siis mulle meeldib magada. Aga kuna tööpäev on nii lühike, ainult kaheksa tundi, siis tuleb iga päev sinna ikka natuke juurde panna.

Linna juhtimine ei ole kella kaheksast viieni töö, see on iga päev 24 tundi ja niimoodi peabki olema. Kui sa sellise kohustuse enda peale oled võtnud, siis peadki seda kandma. Aga kui inimene on motiveeritud, siis ta töötunde ei loe. Kuid olen nõus, et peavad olema ka sellised perioodid, millal ei ole operatiivset rutiini. Muidu sa ei suuda mõelda suuremate asjade peale, uued ideed ei tule ega tule ka lahendusi. Sellist aega on vaja leida ja võtta selleks, et tekiks areng.

Teine võimalus on suhtlus heade inimestega, kellelt saab õppida. See annab lisaressursse ja uusi mõtteid.

Aga spordiga on mul lihtsalt harjumus. Spordiga tegelen peaaegu iga päev – niipalju, kui võimalust on: kas varahommikul või hilisõhtul. See harjumus kunagi lõi ka mu elustiili: et asju tuleb planeerida, etappideks jagada, nii nagu on treeningusüsteemgi. See on vajalik tulemuse saavutamiseks ja on ka distsipliini küsimus. Kui sa unustad, et sul on keha olemas, siis mingil hetkel ka vaim ei ole enam nii jõuline. Tuleb ennast heas füüsilises vormis hoida, kui sa soovid 12–14 tundi päevas töötada.

Õp JAAN TAMMSALU: Kuidas Te suudate olla nii rahulik? Ka siis, kui teised muutuvad rahutuks ja kipuvad ründama. Kust see rahu ja kindlus tuleb?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Tegelikult ma olen emotsionaalne inimene. Lihtsalt põhjusi, miks peaks olema emotsionaalne, ei ole minu arvates väga palju. Ükski intervjuu, sõltumata sellest, kes seda võtab ja mis kanal see on, ei ole kindlasti mitte koht, kus oleks vaja emotsioone näidata, ja tegelikult ei peaks siis emotsioone tekkimagi. Aga muidu ma olen nagu iga inimene päris emotsionaalne. Meie, eestlased, üldse oleme väga emotsionaalsed! (Naerab – toim.)

Emotsioon on energia. Kui sa annad kellelegi võimaluse tekitada negatiivseid emotsioone, siis sa kaotad energiat, annad seda ära. Kui sa ise kingid kellelegi positiivseid emotsioone, siis sellega saad endale energiat. Ma täitsa usun seda. Lähtuvalt sellest on võimalik valida õiget käitumisviisi.

Aga mul nagu igal teiselgi inimesel võivad tekkida ka ootamatud emotsioonid – see on normaalne.

Õp JAAN TAMMSALU: Kunagi küsis peapiiskop Urmas Viilma siinsamas kantslis, kas kuulajad teavad, mis sarnasus on inimesel ja kärbsel. Mina küll ei teadnud, ühtki sarnasust ei tulnud pähe. Ja siis ta ütles, et mõlemat on võimalik ajalehega maha lüüa. Kuidas Te saate hakkama katsetega, kui ajakirjandus üritab Teid maha lüüa? Kas see on nagu hane selga vesi? Ja kuidas edasi elada pärast seda, kui tunnete, et jälle on ülekohut tehtud, solvatud? Jälle on kuskil öeldud, et Te pole mitte midagi nelja aasta jooksul teinud siin linnas ... Mida on ilmne rumalus väita. Kuidas sellega on? Mida Te siis teete?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Ma mäletan, kui rohkem kui kümne aasta eest ilmus esimene kriitiline artikkel. Mulle tundus see solvav. Ma olin töötanud linna süsteemis nädal aega ja kohe see tuli. Ma mäletan neid emotsioone, see tõepoolest oli väga valus.

Nüüd ma ei saa öelda, et emotsiooni ei teki, aga minu suhtumine on pragmaatiline. Ma püüan aru saada, mis on sisuline, konstruktiivne, ja mis on poliitiline. Ja mis ongi mõeldud selleks, et rünnata – tihti see on sisuvaba. Kui sa sellise analüüsi teed, siis on võimalik õigeid järeldusi teha. Ei ole õige olla ajakirjanduse peale pahane, sest see on sama, kui olla halva ilma peale pahane. See lihtsalt on ja tuleb. Eriti poliitikute suhtes on see normaalne.

Tavaliste inimeste, st mittepoliitikute puhul minu meelest ei ole mõnikord aktsepteeritav, kui ajakirjandus ründab. Kui poliitikuid rünnatakse, siis see on osa ametikohustustest. Seda tuleb vastu võtta nii, et see on normaalsuse osa.

Seejuures tuleb tähelepanelik olla, et ei tekiks ükskõiksust ja sa kaotad üldse emotsioonid – sellega sa kaotaksid ka adekvaatsuse. Närv peab ikkagi säilima. Kriitilised, aga ka solvavad ja valet sisaldavad artiklid peavad sul emotsiooni tekitama, natuke tuleb reageerida. Kui mingil hetkel see kaob, siis on aeg mõelda, et üldse poliitikast ära minna.

Kristlus õpetab ebaõiglust kannatlikult vastu võtma. Aga jällegi – see on nii ja naa. Nahk peab olema piisavalt paks, aga kui see läheb liiga paksuks, siis on ka halb.

Muidugi trenn aitab. Aga poliitikat ma spordiga siiski ei võrdleks. Spordis on reeglid paigas. Isegi kui tuleb ootamatu löök, siis tavaliselt ikkagi kogemata. Aga poliitikas reegleid ei ole, lööke võib tulla igalt poolt ja sellega tuleb arvestada.

Õp JAAN TAMMSALU: Kui poliitika oleks nagu sport, siis, ma arvan, kõik kardaksid Teid.

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Ma mäletan, et kord intervjueeris lugupeetud Mihkel Raud mind päris pikalt ja huvitaval viisil. Üheks tema küsimuseks oli: „Teil on must vöö ...“ Oli kohe aru saada, mis on küsimuse kontekst. Siis ma küsisin tema käest: „Aga miks see mul on?“ Seesama must vöö õpetabki just seda, et mitte keegi ei peaks sind kartma.

Õp JAAN TAMMSALU: Eesti asub Ida ja Lääne piiril. Mida võiks siit ja sealt omaks võtta?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Tegelikult see ajaloos niimoodi „ei tööta“, et üks rahvas otsustaks teiselt midagi üle võtta ja hakkaks sellega ise tegelema. Territooriumi saab küll üle võtta, aga rahva omadused tulevad läbi põlvkondade ja see võtab väga palju aega.

Me kõik teame, mis on meie ajalugu. Iga rahvas, kes on siin käinud, on mingi jälje jätnud. Tihti oli see valus, verine jälg, aga siia on jäetud ka mingi kultuuri osa. Meie kultuur on võib-olla kõige sarnasem sakslaste omaga, aga kindlasti ei saa öelda, et meil oleks nendega ühine kultuur – see on ka hea. See on hea, et me ei saa öelda ega peagi ütlema, et oleme kellegagi väga sarnased. Me oleme unikaalsed ja selles seisnebki meie väärtus. Me ei pea midagi üle võtma, vaid õppima, tegema koostööd, vajadusel kaitsma enda positsioone. Aga midagi üle võtta ... ma ei näe selleks mingit vajadust.

Arvestades meie ajalugu, siis vaatamata paljudele probleemidele – nagu on igas ühiskonnas, igas riigis –, me oleme väga palju saavutanud.

Inimene võiks olla rohkem väärtus.

Õp JAAN TAMMSALU: Mis Teid meie riigis ja siin linnas kõige rohkem häirib?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Lund on liiga palju! (Muigab – toim.)

Mulle tundub, et meil tihti puudub pikaajalisem visioon sellest, kuhu me riigina soovime jõuda, kuhu liigume suuremas plaanis. Ma arvan, et rahval peaks olema suur ühine eesmärk. Me kõik teame, mis oli suur narratiiv 30 aastat tagasi – see oli vabadus. Aga kui ma küsin meie inimeste käest, mis on praegu meie suur eesmärk ... Mina vist ei oskaks sellele küsimusele vastata ...

Tihti ma näen, ja see ei ole etteheide, sest ma olen samamoodi osa süsteemist, et meie riigijuhid ei suuda pakkuda suurt eesmärki – selleks, et inimesi ühendada ja luua pikka plaani. Ja siis jäävadki plaanid parimal juhul neljaks aastaks: kuidas valimisi võita, pärast valimisi võimul püsida ja siis jälle valimisi võita.

Ja veel. Mina lähtun sellest, et kõik inimesed on head. Võib-olla mõnikord keegi meist kipub seda unustama ja siis me otsime rohkem puudusi ja probleeme. Tihti on inimene meie jaoks probleem, mitte väärtus või lahendus.

Õp JAAN TAMMSALU: Aga mis on siin riigis ja linnas head?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: See on vastamiseks lihtne küsimus – inimesed.

Õp JAAN TAMMSALU: Detsembris, Tallinna Jaani koguduse 154. aastapäeval andsime me Teile koguduse tänuristi. See oli paljudele üllatus. Kirikus kõlas seepeale tugev aplaus, mis oli ka minu jaoks täiesti hämmastav. See ei olnud pugemine, vaid üllatus ja tänulikkus üheskoos. See oli siiras.

Ma ei küsi nii, et andke mõni retsept, kuidas on võimalik olla linnapea, kuuluda ühte kindlasse erakonda, aga võita oma sõnavõttude ja tegevusega ka nende inimeste südamed, kes seda erakonda tavaliselt ei vali. Kas selleks on mingi reegel? Kas Te teete seda läbimõeldult? Kuidas Te nii palju hääli saate valimistel ja selliseid aplause välja tõmbate – nagu mustkunstnik kübarast?

Linnapea MIHHAIL KÕLVART: Kõik selles maailmas on ajutine. Ka populaarsus, inimeste toetus on ajutine. Mina ei unusta kunagi seda, et minu roll on igal juhul ajutine. Ka linnapea ametikoht on ajutine.

Poliitikute kõige suurem viga on see, et nad hakkavad arvama, et poliitika ei ole vahend midagi ära teha, vaid poliitika on eesmärk ja ametikoht on eesmärk.

Mul sellist illusiooni ei ole tekkinud ja loodetavasti ei tekigi. Kui täna inimesed toetavad mind (muidugi mitte kõik – mul on päris palju kriitikuid ja see on normaalne), siis see ei tähenda, et nüüd ma saan rahulikult lihtsalt olla. Ma arvan, et kõik peaksid sellest lähtuma.

Ajaloos on inimesi, keda mäletatakse. Mitte väga suur osa nendest on poliitikud – tegelikult nad ei olegi poliitikud, vaid need, keda mäletatakse, on riigitegelased. See on hoopis teine tase. Kui ma kunagi jõuan nii kaugele, et keegi saaks minu kohta niimoodi öelda, siis ma oleksin väga õnnelik. Aga ma saan aru, et selleks on vaja veel väga palju tööd teha ja vaeva näha.

 (Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
6
16
20