Tallinna praostkonna muusikatöö sekretär EVE PADAR jõudis pisut enam kui aasta eest kauge kaarega tagasi Tallinna Jaani kiriku segakoori juhtima. Omalegi üllatusena avastas ta sel suvel vanu dokumente sirvides, et tema esimene tööleping sõlmiti 30 aasta eest Jaani kirikus. Nüüd on paras aeg uurida, kuidas kõik on kulgenud ja kuidas meie kiriku segakoori igapäevaelu sujub.
Vastab Eve Padar:
Kuidas segakooril praegustel segastel aegadel läheb?
Jaani kiriku segakoor on praegu 13 lauljaga. Käib täitsa tavaline kirikukoori töö, nii nagu see peakski olema – viimaste aegade piirangutele vaatamata. Mulle tundub, et segakoori laulja on tugeva vaimuga, murdumatu.
Ühtepidi on loomulikult koroonaettevaatlikkust, aga meil on ikkagi soov säilitada igal juhul kooskäimine ja laulmine. Muidugi kui olid piirangud, siis ei saanud ka meie proove teha. Aga niipea kui võimalused taastusid, hakkasime kohe jälle koos käima ja laulma. Näiteks eelmisel aastal me tegime kuni jõuluni välja proove ja laulsime ka jõuluõhtu jumalateenistusel.
Milline on Jaani koguduse segakoor? Mis märksõnadega seda saab iseloomustada?
Enamik segakoori liikmeid on pensioniealised, kuid on ka nooremaid. Nad on väga kohusetundlikud, vaatamata ettetulevatele vintsutustele ja kannatustele. Mõtlen sellega just praegust epideemia leviku aega, paljud on koroonat põdenud, kõik on saanud vaktsiini. Lauljates on väga palju heatahtlikkust ja elutervet suhtumist.
Mind see on hästi innustanud. Igapäevaselt oma töös olen muusika poole pealt igal tasandil elu sees: alates kõige väiksematest lastest kuni kõige eakamateni. Ma tean väga täpselt, kui raske on praegu teha muusikatööd. Jaani kiriku segakoor eristub kuidagi just suhtumisega, et „me saame hakkama“, „me teeme – igal moel ja igas vormis“.
Te jõudsite aasta eest ringiga tagasi Jaani kiriku segakoori ette. Milline see kaar on olnud?
Minul on Jaani koguduse segakooriga väga isiklik suhe, see oli üleüldse minu muusikukarjääri ja tööpõllu kõige esimene koor. Kui ma õppisin konservatooriumis koorijuhtimise erialal, siis samal ajal käisin Jaani kirikus leeris. Mul oli siin tuttavaid inimesi, kes kohe haarasid käest, et oskajana appi tuleksin.
Segakoor oli tol ajal – 1989 – kammerkoor. Koori looja ja dirigent HELJU ROOD oli mitu aega üritanud otsi kokku tõmmata, tal olid perekondlikud põhjused, tahtis hakata „täiskohaga vanaemaks“. Kui tema nägi ja ka lauljad, kellega ma seal juba mõnda aega olin seltsinud, taipasid, et nüüd on õige aeg vahetus teha, siis sain selle koori täiesti üksinda enda kätte. See oli väga eriline moment, sest nii Usuteaduse Instituudi õppekoori kui ka siinsamas Jaani kirikus noortekoori juures ma olin abidirigendiks, kuid kammerkoori ette tuli asuda täiesti üksinda.
Helju Rood suri selle aasta alguses 95 aasta vanuselt, saatsime teda kooriga ära. Nagu teist korda ... Olen selle peale mõelnud, et Helju justkui ootas, et ma tagasi tuleksin!
Kammerkoori puhul oli eriline see, et tol ajal laulsid nad igal neljapäeval toimuval vesperil. Kui muidu koorilaulja vahel mõtleb, et kas ta ikka tuleb proovi või mitte, siis see kell 18.00 algav vesper ehk muusikaline õhtupalvus nii palju kohustas inimest, et ta püüdis igal juhul jõuda kohale. Sest ta teadis, et vesperil on üks lõik ainult koori kanda – neljahäälselt! Kui vesper lõppes, siis me jätkasime kooriprooviga.
See on väga ideaalne kooritöö variant: inimesed tulevad välja laulma õhtupalvusele, vastutavad, et nende hääled oleksid olemas, ja siis seesama koor jätkab proovi. See oli mulle, noorele inimesele, nii vaimselt kui ka muusikalises mõttes väga haruldane algus ja lauljate kohusetunne osaleda vesperil tagas proovides osalemise peaaegu 100%.
Ja vaat seesama koor tegi mulle ukse lahti nüüd aasta tagasi!
Aga miks ma vahepeal eemal olin? Ma n-ö abiellusin sellesse koori, abikaasa laulis tenori häälerühmas. Tuli lapse sünd ja eemalolek – siis oli juba nagunii vaja kedagi asendama koori etteotsa. Ma tulin küll tagasi, aga 1993. aasta kevadel taastati Peeteli kogudus Pelgulinnas ja selle eesotsas olid mitmed inimesed, kellega me olime koos olnud Jaani kiriku noored: MARKO TIITUS, NELLI VAHTER, KRISTEL SARAPUU (nüüd on ta ABEL), ANNELY SÜVARI (nüüd NEAME), ja Peeteli koguduse õpetajaks sai Kaarli kirikust noor JAAK AUS. Noored hakkasid tol ajal kohutavas seisus Peeteli kirikus korraldama Taizé palveõhtuid. Kui Jaani kirikusse tagasi tulin ja siin kõik kenasti toimis, siis ütles mulle Marko Tiitus, kes oli saanud Peeteli koguduse esimeseks juhatuse esimeheks (varasem Jaani koguduse kirikumees ehk vöörmünder!), et Peetelisse oleks vaja püsivat muusikut. Ma kaua ei mõelnud, väikese lapse kõrvalt oligi seal lihtsam käia. 1996. aasta jaanuaris oli alustanud Peeteli koguduse teenimisega õpetaja AVO ÜPRUS ja minu töö hakkas sama aasta 1. oktoobril. Möödunud suvel leidsin ühe karbi dokumentidega, mille olin maale viinud, hakkasin neid sorteerima ja endalegi üllatusena leidsin kaks olulist paberit – olin täitsa unustanud selle, et minu elu esimene tööleping sõlmiti just Jaani koguduses 1991. aastal ja teine Peeteli koguduses 1996. aasta 1. oktoobril. Kirikumuusikuna olen 30 aastat töötanud!
Ja see teekond algas Jaani koguduse kammerkoorist, mis nüüd on saanud segakooriks. Kui neil aasta tagasi jäi dirigendiga side hapramaks, siis nad kutsusid, et tuleksin taas koori ette. Ja mis mu tulemist innustas, on see, et tänasest 13 lauljast on kuus kooris samast ajast – me alustasime kunagi koos ja see on ju suur asi. Siis, kui ma nende ees seisin, oli minu elus niivõrd ilus aeg. Ma olin nagu kuskil hällis kiigutada vaimsel pinnasel: inimesed käisid proovis, kõik olid kohal. Proov algas ja lõppes palvega ja tänase päevani on täpselt nii. Kooril oli koorivanem, kõik dirigenti abistavad tegevused olid toetatud. Praegu on koorivanem MALL SUME.
Olen saanud elu jooksul palju kogemusi, aga mitte kuskil ei ole olnud sellist kui Jaanis!
Peeteli kammerkooris, mille dirigent olen olnud juba üle 20 aasta, teen erinevaid organisatoorseid töid ise. Samas hindan just elupõliste kirikukooride juures väga seda kindlat rollide jaotust ja vaimse kultuuri hoidmist. On väga austusväärne, kui see toimib. Jaani kiriku kammerkoorist sain selle kooli, mida olen muidugi püüdnud ka Peeteli kammerkooris juurutada, see on väga eriline.
Kuidas nii väikesest ja suhteliselt eakatega koorist saada kätte nii hea hääl, nagu meil hiljaaegu oli jumalateenistusel võimalik kuulda ja on peagi veelgi?
Seal on omad nõksud ja Jaani koguduse segakoor on ka haruldaselt tore seltskond, millest ma olen ise kõva kooli saanud ja kellega nüüd rõõmuga tegelen. Miks nad nii ilusa häälega helisevad? Nad on võimelised ennast kokku võtma suurteks väljakutseteks.
Seda, mida algusajal ei osanud, oskan ma nüüd ehk paremini. Me peame väikese kirikukoorina oma segakoori nime kaitsma! 13 lauljaga kasutama ära kõiki neid akustilisi boonuseid, mida kirik meile pakub. Nagu ma alati olen öelnud: kirikukooril on hea laulda koori peal, seal seisad näoga altari poole – ja kust mujalt meie jõud ja hääl ikka tulevad kui Jumalalt!
„Teate, pange endale kõige mugavamad riided ja jalanõud ja võtke omale kõige mugavam laulmispositsioon, mis ihule ja hingele sobib,“ ütlen ma koorile ikka. Koorirõdul on siiski teatud privaatsus. Minu meelest on väga tähtis see, et lauljal oleks mugav. Ta ei tohiks pabistada pühapäevast laulmist ja selle ma olen Jaani segakooriga saanud nüüd küll täiesti selgeks.
Olen noote paljundanud suuremaks, et tekst oleks laulja silme ees selgem. Ja kui suur abi sellest on! Inimesel tuleb endalegi üllatusena: „Ah, kui hästi ma näen!“ Nii et ka selline pisiasi loeb. Kuid alati ei tulegi selle peale. Vahel on mõni noot veel kollakama paberi peal ka ja mina muudkui ütlen: „Noh, tempo, tempo! Mis siis nüüd – järgmine kord on sõnade etteütlemine, kui silmad on ainult noodis. Sõnad pähe!“ Muidugi ma teen seda alati läbi huumori. Ja tegelikult ei ole asi neis, vaid ikkagi minus. Mina pean lauljatele sellised tingimused looma, et neil oleks hea laulda ja nad tunneksid tõesti rõõmu.
Teine asi on see, et kuna akustika niivõrd palju aitab, kaja kannab, siis me saame hingata ja kujundada fraase, me ei pea seal täie jõuga pingutama kartuses, et eluõhk saab äkki otsa. Kirik ise annab juurde!
Koorilaulja tahab ka hääleseadet saada, nad on selle koha pealt hästi tublid, ütlevad: „Tee meiega hääleharjutusi.“ Elu jooksul olen endale selekteerinud harjutusi, mis aitavad erinevas eas lauljat, kindlasti peab arvestama laulja vanusega. Tenorid mul kurdavad: „Ei ole enam seda või toda kõrgust, hääl ei võta kõrget nooti välja.“ Sellega peab väga arvestama ja repertuaari vastavalt valima, sopranitel on vahel sama mure, ehkki olen kuulnud ilusaid kõrgeid noote, need on neil olemas, eriti kui on ikka hulk sopraneid koos – siis on ansamblitunnetus ja julgus lasta häälel kõlada. Dirigendil peab olema oskust luua koorile head tingimused. Kui need on täidetud – lauljad saavad mugavalt fraasi kujundada, rahulikult hingata, ei pea kuulajaga olema silm silma vastas, ees on hea formaadiga noot –, siis jääbki üle vaid see: laulame!
Muidugi on ka esinemisi, kus inimeste ees ollakse, esimesel advendil ja koguduse aastapäeval ikka paneme kõik oma ilusad sallid kaela ja küll me siis hakkama saame, lehvime kaunilt!
Mis laule koguduse segakoor laulab?
Igal sügisel, hooaja alguses on meil siinsamas kirikus laua taga kõigi koorijuhtide koosolek, kus me paneme paika laulmiskorrad: kes millisel kirikupühal laulab või lisaks veel mõnel pühapäeval. Pühapäeva või kirikupüha teema järgi valib dirigent koori repertuaari. Vaimulikku, eestikeelset koorimuusikat on palju.
Segakoorile kindlaks väljalaulmiseks laule valides võtan proovi kaasa mitu laulu, pakun välja, mängin ette, vahel isegi hakkame harjutama rohkemaid laule kui vaja ja üheskoos otsustame, millega jätkame, et kuidas lugu n-ö jooksma hakkab. Kooris on nii staažikad lauljad, et nad sageli ka ise pakuvad laule välja: „Kas sa mäletad või oled seda laulu kuulnud ...?“ Teinekord nad toovad mõne noodi mulle, et „Proovime!“. Ma ise väga armastan eesti muusikat, eriti hingelähedased on vaimulike rahvakoraalide seaded: KADRI HUNT on meisterlikult seadnud, PIRET RIPS-LAUL, TUULIKI JÜRJO ... Kõikide nende originaalloomingut hindan samuti väga. Ilusaid laule on palju ja tahaks neid rohkem laulda! Kahjuks ootab 2020. aasta suvel toimuma pidanud vaimulik laulupäev oma aega, seal repertuaariski on ilusaid laule, ERKKI-SVEN TÜÜRI „Kui vaikivad õhtused tuuled“ ...
Ma olen öelnud, et ei saa praegu pühenduda suurte kooriteoste õppimisele. Jaani koguduse aastapäeval juba teist aastat järjest peame muutma suurteose ettekandmise traditsiooni – ühendkoor ei saa teha proove, koroonaviiruse tõttu ei tohi erinevaid kollektiive koorirõdule ühtekokku suruda, JOHANNES HIOBI kantaat „Hüüdja hääl“ on ootama pandud ... See on ka üks probleem, miks paljud ilmalikud koorid on võtnud täitsa stopi – sest nemad ei käi lihtsalt koos harjutamas oma kahte-kolme pühapäevaks mõeldud laulu. Neil on aasta tööplaanid suuremad, pikad kontserdikavad, ühisteosed orkestriga jms. Aga neid ei saa praegu täita.
Me oleme segakooriga töökorralduse täpselt läbi mõelnud, tuleb koroonaviirusest tulenevaid piiranguid jälgida ja sellest on tingitud teatav rangus. Kui vaja, teeme proovi hajutatult – kirikusaal annab selleks häid võimalusi. Tavalistes tööoludes on proovis ikka palju tööd: harjutame laule, mis tulevad esitamisele kaugemas perspektiivis (vaimulik laulupäev, ühendkoori teosed erinevateks kirikupühadeks), ja laule, mis on vaja konkreetselt lähimal ajal laulda. Piirangute tõttu olen kõik üleliigse välja lülitanud, õpime ja harjutame ainult neid laule, mida meie koor sel hooajal on lubanud laulda, näiteks usupuhastuspühal laulsime kaks laulu, nüüd esimeseks advendiks õpime neli laulu, kiriku aastapäevaks kaks laulu. Sel aastal on segakoor laulmas teisel jõulupühal, sinna tuleb vähemalt kolm laulu. Ja ma töötangi ainult nende lauludega – kindla plaani alusel, veidi lühema prooviajaga. Peaasi on hoida kooskäimise võimalust ja kokkuhoidmistunnet, samas kellegi tervist ohtu seadmata. Praegu harjutame proovis ilma maskideta, aga eelmisel aastal enne jõule olid ka proovid maskides.
Millised lauluvõimalused on Tallinna praostkonna kirikukooridel?
Tallinna praostkonna muusikasekretäri tööga seoses hoian end pidevalt meie kirikukooride eluga kursis ja suhtlen kõigi dirigentidega. Praostkonna traditsioonilised üritused on kevadine laulupäev Nõmme Rahu kiriku aias, esimese advendi kontsertpalvus siin, Jaani kirikus, ja advendiküünla süütamine Raekoja platsil, mis on avalik, koos linnarahvaga üritus, kus juba pikaajalise traditsioonina laulavad kirikute koorid. Kirikukontserdi olen ümber sõnastanud pigem tänupalvuseks, sest oleme tõesti tänulikud, et on võimalus esimest advendipüha tähistada, kuulutada lauldes: „Vaata, sulle tuleb Kuningas!“ Palvetada üheskoos. Iga osalev koor istub omaette, sel korral ei saa häälerühmade kaupa lauljaid erinevatest kooridest kokku paigutada. Naiskoorid ühel pool, segakoorid teisel pool altarit küljepinkides.
Tallinna kirikutes on aastatepikkused muusikatraditsioonid ja -üritused. Koguduste koore saab täitsa palju kuulda, paari nädala eest laulsid toomkoguduse koor Laudate Dominum ja Viimsi koguduse kammerkoor laupäevasel orelipooltunnil toomkirikus, Kaarli koguduse kontserdikoor laulis oma kirikus traditsioonilisel teisipäevasel muusikaõhtul just läinud nädalal, tähistati kirikumuusik LEA GABRALI sünnipäeva. 29. novembril Püha Vaimu kirikus õhtuses muusikatunnis laulab koguduse kammerkoor. Praostkonna koorid on suvel ja sügisel hoolega käinud laulmas kirikutes üle Eesti. Peeteli kammerkooriga käisime laulmas Hageris vennastekoguduse palvemaja aastapäeval.
Kirikukoorid ootavad oma ridadesse uusi lauljaid, see on küll tõsine palve! Hea meel on, et PEETER PERENS alustas meeskoori loomist Jaani kirikus, märkimisväärne hulk mehi on juba koos ja paar väljalaulmist jumalateenistustel on tehtud. Loodame, et Jumal meie palveid kuuleb ja head algatused saavad õnnistuse!
(Foto: Heidi Tooming)
