Oktoobri viimasel tööpäeval istusid üheskoos maha ning arutasid kirikust ja selles toimuvast Tallinna Jaani koguduse õpetaja JAAN TAMMSALU ja juhatuse esimees PEETER RAUDSEPP. Jutuajamine sai pikk, aga väärib süvenenult lugemist.
Mis on tänapäeval kiriku ülesanne?
Õp JAAN TAMMSALU: Hambaarsti juurde minnes teavad inimesed selgelt, miks nad sinna lähevad ja mida ootavad. Ma ei usu, et nad ootaksid sealt ka kommi, humanitaarabi ja võib-olla mõnd kontserdi- või teatripiletit. Nad lähevad sinna oma hambaid korda tegema. Ka teatrisse minnakse selgete ootustega ning me täiesti jahmume, kui meile seal midagi muud pakutakse või kui meid endid näitlema pannakse. Väga paljude asjadega on kõik vägagi selge. Kuid me elame maailmas, kus kõik käänatakse vaikselt pea peale ja öeldakse, et normaalsus on ebanormaalsus ja ebanormaalsus omakorda normaalsus.
Läbi viimaste aegade on tekkinud inimesi või isegi gruppe, kes pakuvad kirikule mingeid funktsioone, mille kohta võiks küsida, kas need ikka peaksid olema kiriku funktsioonid.
Martin Luther ütleb, et kirik on seal, kus kuulutatakse jumalasõna ja jagatakse sakramente. Ta ei lisa sinna mitte midagi muud. Jumalasõna ei saa kuulutada ega sakramenti pakkuda teater ega ka mitte haridus- või sotsiaalministeerium oma n-ö käepikendustega. Kirik on selles suhtes täiesti asendamatu. Kui me kirikule riputame külge veel erinevaid ja väga tõsiseid funktsioone, mida teevad ka teised ja mille neil teha lubamiseks maksumaksjatelt palju makse võetakse, siis võib ühel hetkel juhtuda nii, et kiriku põhifunktsioon hakkab kannatama ja inimene ei saa aru, miks ta on siia tulnud.
Osa inimesi mäletab veel väga hästi neid aegu, kui kirikule suruti peale sotsiaal- või humanitaarabi jagamise funktsioon. Minul on sellest ajast ainult üks kohutav „unenägu“ meeles: „Võta ja söö, jaa, see mu käes on Snickers.“ Ma pidin tuhandeid šokolaadibatoone paari nädala jooksul ära jagama, sest nende best before hakkas lõppema ja ajakirjandus juba süüdistas, et me söödame inimestele sisse mingit välismaalt saadud aegunud šokolaadi. Me saime küll kasutada ka kaubaladusid, aga ikka tuli hästi kiiresti tegutseda. Lõpuks oligi nii, et kuskil kirikunurkades vedelesid tohutud hunnikud jahu, šokolaadi ja mida kõike veel. Teiste kirikute nurkades oli pintsakuid, lühikesi pükse ja pikki seelikuid. Inimesed ootasid kärsitult, millal ometi see pikk jutlus lõpeb, et siis joosta oma suurte kottidega kaubahunnikute juurde ja neid oma koju hakata vedama.
See näide oli aastakümnete tagant, oma vaimulikutöö algusest. Aga mul on ka praegu kohutavalt kurb, kui kirik kaotab oma põhifunktsiooni, kuna temalt nõutakse midagi muud ja kellelgi on selge arusaam, et kiriku funktsioon peaks olema hoopis midagi muud. Isegi hakatakse süüdistama, et kirik on ühe või teise funktsiooni kõrvale heitnud.
PEETER RAUDSEPP: Jumalasõna kuulutamine ja sakramendi vastuvõtmine on koguduseliikmete absoluutne ühisosa. See on midagi niisugust, kus ei tule mängu arvamused ega maitse-eelistused ega teki vajadust pooli valida. Kui nüüd tekib idee teha midagi veel, siis kohemaid kerkivad küsimused ja väitlused sellest, mida teha, kas jagada pintsakuid ja Snickerseid või midagi hoopis muud. See on siis kohe võimalik lahkarvamuste koht, kuigi just lahkarvamuste eest varju me kirikusse ju tulemegi meie avatud ühiskonnas.
Õp JAAN TAMMSALU: Kui kirik täidab oma ülesande ja jagab just seda, mida tal tõesti on jagada ja milles ta on ainujagaja, siis sealt edasi saavad kõik koguduseliikmed – neid on tohutult palju ja nad töötavad erinevates töökohtades ministeeriumidest kõige muuni – siit jõudu teha kõiki oma tegevusi ja teha neid valgustunult, sooja südamega, armastusega, jõuga. Meie peaksime nendele inimestele jagama seda, mida suudame jagada – et nemad suudaksid teha oma tööd suure armastuse ja hoolimisega ning õiglaselt.
Ma mäletan, kuidas kunagi rääkis tollane sotsiaalminister riigi ja luterliku kiriku ühisel konverentsil, kuidas kirik peaks hakkama tegelema asjadega, millega tegeleb sotsiaalministeerium. Keesin seda kuuldes üle ja arvasin, et kui me oma katused suudame parandada ehk muinsuskaitseliste asjadega tegeleda, siis juba seegi on meil väga suur koormus. Aga kui me hakkame vaestele abi jagama, inimesi järjele aitama, juriidilist abi andma ja mida kõike veel tasuta pakkuma, siis me paneksime „oma poed“ varsti kinni, me ei jagaks siis varsti ei sakramenti ega jumalasõna. Siis jagaksime ainult oigeid ja ohkeid, mitte midagi muud.
PEETER RAUDSEPP: Lisan sellele loetelule, mida sa nimetasid sellest, kuidas kirik võiks tegutseda, veel ühe sõna – „isetult“.
See on huvitav, et sa nimetasid toonast sotsiaalministeeriumi ootust. Oh õudust, missugune see ootus võiks sel juhul tänapäeval olla! Siis me tooksime vaktsineerimisteemalise „tapatallermaa“ sealt platsilt küll siia kirikusse sisse ja ei kostaks ainult oiged ja hala, vaid ka karjed ja röögatused. Hea, et me sellist poolt ei pea võtma.
Õp JAAN TAMMSALU: Kirikult võiks siis tõesti oodata seda, et me teeksime enda juurde koroonahaigla osakonnad: head suured ja kõrged ruumid, palju õhku. Mis see kirik ajab seal oma juttu mingisugusest Kristusest, vend on juba kaks tuhat aastat surnud, kaua tast ikka rääkida! (Nii nagu keegi kunagi helistas ja küsis, miks Suurel Reedel ei tohi laulatust teha. Lõpuks käratas: „See mees on juba kaks tuhat aastat tagasi surnud – tulge mõistusele ja tulge inimeste reaalsetele soovidele vastu!“) Nõukogude ajal nägimegi, kuidas kirikuid muudeti poksisaalideks, ujulateks, kaubaladudeks. Funktsioonid said täiesti ümber pööratud.
Aga me liigume praegu liiga kaugele. Võiksime küsida hoopis seda, et kui kirikul oleks jaksu, kas tal võiksid siis olla ka käed. Et kui suu ja süda on olemas, kas siis võiksid olla ka käed, et kuidagi aidata. Jah, selleks on oma koht. Aga kõigepealt tuleb olulised asjad ära teha, need, milles mitte keegi teine ei saa kirikut asendada. Kui sellelt baasilt tekib mõnel inimesel tohutu tahe hakata koguduses ka midagi muud tegema, nt laialdasemat diakooniatööd, siis miks mitte, anname õnnistuse kaasa ja eraldame ka neid vahendeid, mida on võimalik eraldada. Aga üht ei saa teha teise arvelt.
Kui Soome kirik on läbi aegade saanud meeletuid summasid oma liikmeannetajatelt ja ka firmadelt, kellel oli kindel ja suur kirikumaks, siis nad pidevalt on otsinud, mida saaksid ühiskonna heaks teha, kuna nii tohutud annetusrahad tulid sisse. Selle kasutamiseks otsiti variante lasteaedade, lastehoiu ja laiahaardelise diakooniatöö näol, hoiti korras surnuaedu, ehitati võimsaid leerikeskusi jms. Meil seda muret ei ole, et rahaga poleks midagi teha ja peaks omale veel töötegijaid muretsema, kes siis võtaksid enda peale veel ühe, teise või kolmanda asja. Meil on piiratud võimalused.
Mõned kogudused küll on omale võtnud suuri funktsioone, omal ajal on seda teinud Peeteli kogudus ja teeb seda mingil määral veel praegugi. Ka Harkujärve ja Mustamäe kogudus on sellised. Aga siin ongi see, et kogudused n-ö spetsialiseeruvad. Tallinnas on vähemalt kolm luterlikku kirikut, kes on oma peale võtnud rohkem diakoonilist poolt kui teised, ja teised, kes on südameasjaks võtnud näiteks koolitöö: Kaarli ja toomkogudus. Kogudused spetsialiseeruvad vastavalt võimalustele.
Iga Tallinna praostkonna kirik ja kogudus on oma nägu. Milline on Jaani kirik ja kogudus?
Õp JAAN TAMMSALU: Läbi aegade on Jaani kirik olnud sõnakirik, inimesed on siia tulnud teadmisega, et jutlused on väga hästi ette valmistatud, suur rõhk on pandud jutluste piibellikule alusele. Siin on alati olnud kõrge teoloogiline tase ja väga tugev rõhk heale ettevalmistusele. Mitte et mujal aetaks jama, aga siin on latt teadlikult tõstetud kõrgeks ja on nii olnud vähemalt Albert Soosaare ajast ja sealt edasigi, kui õpetajaks oli Jaan Kiivit seenior, kellest hiljem sai peapiiskop. Toomas Paulist rääkimata. See on olnud justkui Jaani kiriku firmamärk. Kõrge teoloogiline tase, kindla peale minek selles, et kui inimene kuuleb jutlust, siis on see väga korralikult ette valmistatud.
Pikka aega ei olnud armulaud siin niivõrd tähtis, seda said inimesed harva ja armulaualisi oli vähe – umbes üks laudkond pühapäevasel jumalateenistusel. Kaks korda nädalas armulaua jagamine on hilisem asi. Nii et peamiselt on Jaani kirik läbi pika aja olnud sõnakirik, kuhu armulaua tähtsus on rõhutatult juurde tulnud hiljem. Kusjuures ei saa siiski öelda, et varem armulauda ei tähtsustatud – võib-olla oli hoopis vastupidi, nad tähtsustasid nii tugevalt, et arvasid, et seda püha asja tuleb võimalikult harva tarvitada.
Lisaks on Jaani kirikus olnud traditsioonist kinnihoidmine, ei joosta kiiruga asju muutma. Kui kusagilt on tehtud ettepanek liturgiat muuta, siis siin pole sellega kaasa mindud. Just täna arutasin oma Turu sõbraga, emeriitvaimulikuga, et inimesed ei tule kirikusse otsima muutusi. Vastupidi – suuremal osal inimestest on muutustest kõrini. Kirikust tullakse otsima traditsiooni ja asjade kestvust. Nii on jumalateenistusel hea ja turvaline olla, mitte ei pea pidevalt ringi vaatama: „Äkki ma jälle eksin!“ Inimene ei taha siin eksida, vaid soovib ennast kindlalt tunda.
PEETER RAUDSEPP: Ma võin Jaani sõnu kinnitada, nii olin Jaani kirikust ja kogudusest ka mina kuulnud enne seda, kui ma siia tulin. Nüüd olen seda siin ka isiklikult kogenud.
Võib-olla ei tulekski mõelda nii, et ideaalne kirik on see, kus on hästi palju erinevaid asju ja tegevusi. Kristlasi on nii vähe, et kirikust ei saa midagi ära võtta või seda liiga paljude funktsioonidega killustada, muidu see ei oleks enam kirik. Tähtis on olemasolevates asjades hästi sügavuti minna. Näiteks Jaani koguduses on küll kuus koori, aga tegemist on sama asjaga – kirikulaulude laulmine, kiriklik koorilaul. See ongi sügavuti minek, meil ei ole siin ühekorraga laulmine, tantsimine ja kandlemäng, vaid põhjalik laulmine.
Ja isegi kui üht-teist tekib juurde, „Loodud sõna õhtud“ või kirjandusklubi, siis sõnakirikus tähendab ka see sügavuti minekut.
JAAN TAMMSALU: Kummalisel kombel on teised tegevused siin tühja jooksnud, isegi kui mõni leerilaps on algul väga innustunud olnud: savivoolimisring vms. Aga tegijate elevus on väga kiiresti tühjaks jooksnud. See ei kehti küll alati, aga paljude inimeste puhul on nii. Sellesama skulptuuriringi plaaniga oli kena tahtmine voolimisring ja pühapäevakool kokku viia, aga nad ei saanud kordagi kokku – paljude asjadega lihtsalt ei ole jaksu mitmes suunas tegutseda. Pühapäevakoolile veel mingeid funktsioone lisada, ühel neljapäeval minna savikausse tegema, teisel reedel midagi muud ...
Jah, ka linnulaulu on pühapäevakoolilapsed Peeter Raudsepa juhendamisel Kadriorus kuulamas käinud vaid korra ...
PEETER RAUDSEPP: Midagi ei pea tegema organiseeritud korras. Milleks käiakse looduses, vaadeldakse ja kuulatakse linde? See on inimestevaheliste suhete loomine. Kui üks ütleb: „Lähme!“, siis minnaksegi. See ei pea olema organiseeritud asi, vaid oma sisult pigem spontaanne – nagu looduses kõik on spontaanne.
Toomas Paul on oma aegadest rääkides rõhutanud, et üks asi on ees olev õpetaja, aga see ei tähenda, et kogudus oleks tema nägu. Jaani kogudus on juba üle 150 aasta kindlalt oma rada läinud ja on ka praegu tugev. Aga mõnes mõttes inimesed tänapäeval üldse ei tunneta ennast siin ühe kogudusena. Kuidas Jaani koguduse ühisosa sõnastada ja kas oma koguduse tunnet oleks vaja kuidagi suurendada?
PEETER RAUDSEPP: Ma arvan, et Toomas Paul on tagasihoidlik inimene – küllap kogudus on ikka oma õpetaja nägu ka.
Õp JAAN TAMMSALU: Ma olen ikka rõhutanud, et kusagil Kaarma või Kõpu või muus väikeses koguduses, kus on 60 või 45 liiget, teab vaimulik igaühte nime- ja nägupidi ja teab ka nende võimalusi ja võimeid. Ta jõuab ka neile, kes aasta jooksul ise ei jaksa kirikusse tulla, aasta jooksul külla minna. See on täiesti võimalik ja õpetaja saab seal armulauda jagada, juttu ajada jms. Väikeses koguduses suudab õpetaja ära kasutada inimeste potentsiaali. Kuid 12 000- või 15 000-liikmelised kogudused, kus inimesed elavad väga hajutatult üle linna ja kaugemalgi ... Kuidas siin hakata tekitama massiivset oma koguduse tunnet, nii et kirikusse tuldaks tõesti meie-tundega? Keeruline. Seda enam, et siin on igal teenistusel ka palju neid inimesi, kes ei olegi meie koguduse liikmed. Siin pole sugugi mitte kõik nn omad, vaid on ka palju „võõraid“, ja hea, et nad tulevad.
Minu meelest on see tugevus, et siia tulles inimene ei tunne mingit väga tugevat meie- või „oma klubi“ tunnet, vaid saab väga lihtsasti sulanduda massi sisse ega pea kartma, et võib-olla teda ei võeta vastu, tõugatakse välja. Inimest ei sunnita, talle ei topita käsi peale, kui ta seda ei taha, teda ei tirita „klubisse“ sisse, vaid talle antakse aega. Mõni on siin seitse aastat käinud peaaegu igal kolmapäeval ja pühapäeval ja alles siis tuleb küsima, kuidas ta saaks kogudusega liituda.
Nii et suurel kogudusel on oma tugevused ja nõrkused. Aga see ei tähenda, et me ei saaks kuidagi tekitada varianti, et kui inimesed on siin aastakümneid käinud ja siis kaovad, siis neile vähemalt helistataks. Tähtis on, et inimesel oleks julgus endast teada anda. Kui ta vajab, siis ta helistab ja õpetaja tuleb. Selle julguse tekitamine on küll see, millega võiks veel tõsiselt tegeleda. Aga mitte nii, et läheme jõuliselt ja käime kõik kodud läbi. Millisesse kodusse mind sisse lastakse, millisesse mitte?
Hiljutisel Jaani koguduse aktiivi koosolemisel Pilistveres oli jutuks ka see teatav muinasjutuline 12 000, mis on Jaani koguduse liikmete arvuks. Ometi on suure osaga inimestest sidemed täiesti katkenud. Kas oleks vaja aktiivselt tegeleda sellega, et võimalikult paljud liikmed oma kogudusega siduda?
Õp JAAN TAMMSALU: Aga miks me peame teadma, kes siia kuulub?
PEETER RAUDSEPP: Kui mõelda, kuidas asjad praktiliselt on ja kuidas me neid ühel või teisel juhul näeme ... Mu kolmeaastane tütar ütleb: „Minu kirik.“ Või: „Papa kirik.“ Ta tunnetab Jaani kirikut enda omana. Mina ütlen ka, et see on minu kirik. Kui ma ütlen „minu kogudus“, siis ma mõtlen kitsamat ringi, neid inimesi, keda ma tean ja tunnen ning kellega saan suhelda. Aga mitte enamat. Linn on kõige anonüümsem elukeskkond üldse. Nagu korrusmaja: kui tahad anonüümselt elada, siis mida suurem korrusmaja, seda parem. Sinna võib nii ära kaduda, et kui liikumist pole olnud, võidakse alles mitu kuud hiljem hakata vaatama, mis on juhtunud.
Kui me räägime kogudusest, siis siin võib olla sama lugu. Missugune on meie kogudus? Kust selle koguduse tunnetuse üldse peaks saama? Täiesti võimatu, et 12 000 liikmega saadaks isiklikum kogemus. Tõesti võimatu. Nii et Jaanil on õigus, et inimesel peab olema teadmine ja julgus. Vajadusel on kirik talle olemas. Kirik ja kogudus on kogemuste põhjal koos käivad asjad, aga siiski ka erinevad.
Õp JAAN TAMMSALU: Me võime ju ütelda, et see on lihtsalt statistika, üksnes numbrid. Tõepoolest, kui ma sekretär Aili Paasi käest küsin liikmekaartidel olevate inimeste hulka, siis ta nimetab mulle selle 10 000–12 000 – igaühel on nimi taga, see hulk ei ole abstraktne. Aga ei ole ühtegi üritust, kus kas või kaheksa tuhat korraga kokku saaksid. Meil ei ole koguduses ühist laulupidu, kus võtaksime kõik kätest kinni, laulaksime üheskoos ja tunneksime suurt meie-tunnet. Nii suur kogudus ei saagi teha ühisüritusi, kus kõik saaksid kokku. Me näeme kuld- ja leeripühadestki seda: meil on kakssada potentsiaalset inimest, kes võiksid tulla, aga altari ees on neid 12. Seega on „minu koguduse“ tunne paljudel aastate jooksul kadunud.
Rõhutan veel kord, et miinimum, mida saaks teha, on võtta inimestelt see tunne, et õpetajatel on kiire, sest nad kogu aeg kirjutavad kas raamatuid, on raadios, televisioonis või annavad intervjuud – neil on kogu aeg kiire, neile ei saa helistada, neid ei tohi segada. Hea oleks, kui sellest hirmust saaks üle. Koguduseliige peab teadma, et ta võib helistada kõigile vaimulikele, kes siin täiskohaga töötavad – neid on vähemalt kolm. See oleks tohutu samm edasi. Vaimulik saab siis ütelda: „Kuule, selle asjaga äkki nüüd pöördume veel selle või teise spetsialisti poole ...“
Enda puhul ma olen öelnud, et ma panen järgmisel aastal praostiameti maha. Ma olen öelnud seda peapiiskopile ja kogu sinodi ees – nüüd ei ole tagasiteed. Ja kui ma panen mingeid ameteid maha, siis eelkõige selle jaoks, et teha kogudusetööd rohkem ja paremini. Mul on kõnetundide ajad enam-vähem täis, aga mitte pilgeni – igasse nädalasse jagub veel mõne inimese jaoks tunnine aeg. Ma ei ole ühtki korda ära öelnud, kui koguduseliige on mind kutsunud kodust armulauda jagama. 2–70 tunni jooksul olen ma igaühe juurde jõudnud, hiljuti just käisin ühes Mustamäe korteris armulauda jagamas 95-aastasele inimesele. Mitte keegi ei ole pidanud liiga kaua ootama, kui ta on vajanud. Aga ma tunnen, et mul on endal rohkem aega vaja selle ja ka iseenda jaoks.
Nii et see oleks esmane, et inimesed julgeksid pöörduda. Et nad teaksid, et see on nende oma kogudus ja oma õpetaja, kellele võib julgelt helistada, ta võtab telefoni; õpetajale võib ka e-kirja kirjutada, ta vastab. Muidugi mitte südaöösel või pärast seda helistada, aga hommikul jälle.
Kas Jaani koguduse liikmed peaksid siia kogu aeg liikmeid juurde tooma? Nn misjoneerima? Kas on põhjust hästi suurt uhkust tunda Jaani kiriku üle ja siis muidugi seda head ka teistele soovitada?
PEETER RAUDSEPP: Ongi. Siin varasemaga kaasa mõeldes: kui hea, et meil ei ole Tallinnas sarnased, nn universaalkirikud, kus kõik oleksid ühtemoodi ja eristumist poleks. Need, kes on siia tulnud, on sageli tulnud põhjusega, neid on n-ö kõnetanud see, mida siin tehakse ja millisena meie kirik välja paistab. See ei tohigi muutuda. Kui kõik kirikud muutuksid sarnasteks, siis see oleks koguduseliikmetele pettumus.
Õp JAAN TAMMSALU: Mulle meeldib ütlemine, et see, kes leiutas elektripirni, ei pidanud minema kuskile ruuporiga karjuma, et ta leiutas midagi tohutut ja vägevat, vaid tal piisas vaid pirn pessa keerata, valgus tuli – ja edasi „vaata ise juuresolevalt pildilt“.
Või kui inimene on armunud, siis võib küll küsida, et mis on juhtunud ja ta võib seepeale häma ajada. Aga lõpuks on ikkagi aru saada, et see mees või naine on endaga ikka „täiesti sees“, ta käitub teistmoodi, ta on kuidagi soojem ja võib-olla rohkem hajevil. Täpselt samuti on sellega, kui sa oled kirikust midagi erilist saanud – kuule, see peab sinust siis välja paistma! Ja kui see hakkab välja paistma, siis hakkavad inimesed küsima: „Kust sa selle said, kust sa selle rahu praegusel ajal leiad, kuidas sa saad selle kindluse, kui kõik teised on nii ebakindlad?“ Vastus on, et olemas on koht, kus käia igal pühapäeval ja teistelgi aegadel, on koht, kus saab keskenduda, ennast välja lülitada, palveid teha.
Hea on ausalt tunnistada, kui sa saad siit kogudusest, Jaani kirikust, midagi head. See on kõige parem misjonitöö. Igasugused suured staadionikoosolekud ja tulevärgid on need, kus visatakse suur hulk eurosid korraks õhku ja lendu ning siis kustub see kõik, alles on vaid tossuhais ja staadionitäis jäätisepabereid ja mõned Jeesuse pildiga kalendrid.
Kui mul on valida, siis alati ikka läbi inimeste ... Eile just rääkis üks inimene, kuidas ta kuulab iga päev Raadio 7-st Tallinna Jaani koguduse õpetaja mõtisklusi kolm korda päevas ja et ta on kõnelenud sellest, kuidas need teda aitavad, ka oma lähedastele. Kui inimesed tunnevad puudutust, siis hakkavad nad ka ise kirikusse jõudma.
Või siinsed kontsertide avamised: kui palju on neid, kes julgevad tulla, sest need avamised on inimlikud, mitte ei ole kirikukalendri järgi kümme minutit teoloolist targutamist piletiga kontsertide eel. Ei ole vaja! See ei ole see koht. Südamest südamesse.
Misjon on ääretult tähtis, aga tänapäeval, tohutul müraajastul, kus sa pead massidest läbi tungimiseks kasutama tohutult vahendeid ja kulutama meeletult raha, et jõuda kellenigi, on palju efektiivsem see, kui koguduseliikmed elavad nii, et teised inimesed tulevad ise küsima, kust see rahu, tasakaal ja kindlus on neil pärit ja mis on juhtunud, et seda on olnud võimalik saavutada. Kui vastused on seotud Jaani kogudusega, siis me varsti ei mahuta seda rahvast siia kirikusse äragi ...
PEETER RAUDSEPP: Sinu elektripirni näide on veel parem, kui sa arvata oskasid. Elektripirni tahtsid endale kõik, see oli praktiline ja loomulik, selle järele tunti vajadust. Aga palju aastakümneid hiljem konstrueeriti ideologiseeritud toode, mida nimetati „säästupirniks“. Sellele tehti korralik seaduste ja propaganda taust taha ja seda ei taha tänapäeval keegi enam meenutadagi – vabandust, et ma seda nüüd jälle meenutasin. Me oleme säästupirni nüüdseks unustanud, see ei suutnudki ellu jääda, vaid kadus.
Õp JAAN TAMMSALU: Kunstlikud asjad kaovad ja tõelised jäävad. Tõelisest asjast puudutatud inimesed on päris korralikud misjonärid.
Misjon ei tohi olla surve, vaid see peab olema tõmme. Tuleb tekitada tõmbeõhkkond, lausa vaakum, mis tõmbab ligi, endasse.
Siiski on paljudel mittekristlastel kristlastest pilt silme ees, et ah, need on mingid ullikesed, väga tugeva oma kiiksuga. Kuidas oleks Tallinna Jaani koguduse liikmel võimalik avalikult uhke olla oma staatuse, liikmesuse üle ning võib-olla ka selgeks teha, et „ei-ei, ma ei ole mingi napakas, vaid siin on õige ja hea värk“?
Õp JAAN TAMMSALU: Aga tõesta siis seda, et sa ei ole napakas. Ja pane tähele – ühel hetkel nad tulevad ja küsivad su käest mõne sisulise, usku puudutava küsimuse. Oota ära, millal nad tulevad. Kui nad ei taha kuulata, siis ei olegi vaja toppida. Kui keegi ei taha aru saada, et mõni aparaat on parem kui see tehniline jubedus, mis tal endal kodus on, siis oota ära, kuni ta agregaat vedru välja viskab ja inimene tuleb küsima, et milline see sinu oma on.
PEETER RAUDSEPP: Ma vaatan just teisipidi kogemusega – isiklikuga. Minu jaoks ei ole mingi eriline julgustükk minna rääkima seda, mida ma oma elus veel teen. Ma olen seda alati teinud ja teen päris meelsasti. Mida ma näinud olen? Olen heas mõttes üllatunud, kui palju on neid inimesi samas organisatsioonis, kes on seotud ühe või teise kogudusega erinevates konfessioonides ja kes teevad samu asju kui mina, tegutsevad kirikus sellega, mida nad oskavad ja milles leiavad, et saavad midagi tagasi anda sellest, mis kunagi nendele on antud.
Mis on efekt selle juures? Ma olen avastanud, et mul on nende inimestega väga lihtne rääkida. Me ei pea omavahel midagi „tõlkima“, meil on sarnased väärtushinnangud. See teeb suhtlemise hästi lihtsaks. Nii et see ei ole kellegi kiiks või kääks, millega me vastamisi peame harjuma või mida taluma, vaid vastupidi – meil on lihtsam üksteist mõista. Ja mõista ka niisugustes küsimustes, kus täna sunnitakse meid seisukohti võtma, poolt valima. Kas või vaktsineerimisteema. Kirikust saadud vaated lubavad mul ära kuulata mõlemad pooled ja ütelda, et on asju, kus mõlemal poolel on õigus. Neid asju tulebki tunnistada ja tunnustada, mitte vastastikku maha materdada. See on ilmselt hoidnud ka mind paljudestki rumalustest eemal ja teinud koostöö palju paremaks.
JAAN TAMMSALU: Kollektiivid ongi väga erinevad ja eks me ka inimestena oleme erinevad. Ma tean, et on ka neid ristiinimesi, kes oma kuulutustööga lähevadki liiale ja suruvad inimestele asju peale natuke vale nurga alt. Eks see sõltub ka sellest, kuidas sa inimestega muus osas läbi saad. Kui läbisaamine on soe, hea, siis talutakse ka su veidrusi natuke kergemini, aga kui suhted on nagunii pingelised ja siis sa hakkad rääkima, et oled paljude teiste kiiksude seas veel „selle kiiksuga“ ka, siis tuleb reaktsioon kõige kohta: „Ah sellepärast sa oledki niisugune!“
Mulle on paar inimest ka kurtnud, kuidas keegi neid üldse ei taha kuulata. Aga kui ma kuulen, kui käskivas vormis nad oma laste, lastelaste ja teiste lähedastega suhtlevad, siis ma saan aru, et see „kiriku värk“ ei peagi sobima, kui ema istub kogu aeg kirikus ja siis tuleb ja kamandab, kuidas minia peab kristlikult ja korralikult käituma. Nii et vorm määrab ka väga palju. Erinevad inimesed mõjuvad erinevalt – mitte ainult kristluse suhtes, vaid ka paljudes teistes asjades.
Piiblis on öeldud, et kristlane ei peakski läbi käima „nende teistega“ – suhtle ainult kristlastega, olegi omadega ...
Õp JAAN TAMMSALU: Piiblist võib leida igasuguseid kirjakohti. „Kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!“ (Gl 6:10). Jah, seal on tõepoolest korporatiivne mõte sees suhtlemise piiratusest: sa ei jõua kogu maailmale head teha, aga eelkõige tee oma kaaskristlastele head. Piiblis tõesti on selliseid soovitusi olemas. Aga samas on ka halastaja samaarlase näide (Lk 10:33). Et kui keegi on täiesti maha pekstud, siis sa ei küsi, kas ta on luterlane. Ah ei ole?! Paned jalaga veel takka ja lähed edasi ...
Suhelda sobib kõigiga, aga küsimus on pigem selles, kes kellele ära teeb või üritab seda teha. Ütleme nii, et sarivägistajaga väga palju poleks vaja suhelda, see võib halvasti lõppeda. Aga teatud tasanditel miks mitte. Mitte ainult laulupeol ei vii elu meid kokku väga erinevate inimestega, aga ometi me saame kõik oma laulud korralikult koos lauldud.
Tuleme tagasi oma koguduse juurde. Enne libises jutust läbi annetuskultuuri erinevus Eesti ja Soome vahel. Kuidas Eesti kirikutes ja sealhulgas Jaani koguduses saaks seda kaduma läinud annetamissoovi ja -vajadust taastada, nii et inimesed hakkaksid jälle mõistma, et annetamine on tõesti tähtis?
Õp JAAN TAMMSALU: Inimestes ei ole see kaduma läinud, sest enamik inimesi, kes annetavad, ei mäleta üldse aega, millal see oleks nn normaalne olnud. Näiteks enamik 60–70-aastasi inimesi teadsid ainult korjandusi rahutöö heaks ja ühtlasi ka seda, et niimoodi korjatud raha eest osteti pomme. Korjandusi tehti vale sildi all ja täiesti vastupidisele asjale. Ja nüüd me tõesti ei ole harjunud annetama.
Kanadas ligi aasta teenides sain ma aru, et sealsed inimesed on täiesti harjunud erinevate annetamistega ühiskonnas ja see on nii normaalne ka pärandis, et mingi osa antakse korporatsioonidele ja kirikule. Ei ole sugugi nii, et kõik läheb järeltulijatele, vaid kümme protsenti sinna, viis protsenti veel teise kohta ... Sest Kanadas ümberkaudne keskkond soosib seda.
PEETER RAUDSEPP: Inimeste käitumises on veel see asi juures, et nad annetades väga täpselt teavad, kuhu raha läheb, neil on usaldus selle vastu. Kui usaldust ei ole, siis nad tõmbavad oma raha tagasi ja suunavad selle mujale.
Eestis on vahepeal olnud segased ja imelikud ajad, annetamine on olnud läbipaistmatu. Mina olen üle 50-aastane ja saan seda rääkida, kuidas nõukaajal asjad toimusid. Aga ma ei arva, et annetamisteemat peaks kuidagi tagasi tooma inimeste juurde. Kellel on, sellel on. Ja kellel ei ole, seal ei ole tagasi tuua midagi – seal peab vaatama, kas see saaks tekkida.
Õp JAAN TAMMSALU: Kui me hetkeks läheme ajaloos tagasi, siis ega tegelikult ei ole Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus suurt annetuskultuuri mitte kunagi olnud. Teatud aegadel oli mõisnik see, kes jagas maid ja asju, kirikul olid oma maad. Nende maade rentimisest elas kirik oma igapäevase toimlemise ära. Vaimulik oli peaaegu et mõisniku palgal ja mõisnikud ka valisid, milline vaimulik ühte või teise kohta panna. Ühel hetkel Eesti Vabariigi ajal, kui hakati rääkima liikmeannetuse vajalikkusest, sest maad olid kogudustelt ära võetud ja nendest enam raha kiriku elushoidmiseks ei tulnud ning mõisnik oli ka Saksamaale minema pekstud, siis ma mäletan, et Põltsamaa koguduses oli olnud arutelu, kuidas kirikut edasi majandada. Üks talumees oli tõstnud käe ja öelnud, et tema meelest tuleb seda annetusasja teha „täiesti vabatahtlikult ja politsei abiga“.
See üks lause näitab hästi, et tegelikult meil annetuskultuuri ei olegi olnud siin Eestimaal. See, kuidas kirik on hakkama saanud, on olnud kuidagi teistmoodi üles ehitatud. Ja ka täna on väga paljud täiesti kindlad selles, et kirikuremondid ja õpetajate ja organistide palgad tulevad kas linnavalitsuselt või riigilt. Ei osata arvatagi, et liikmeannetajad – Tallinna Jaani kirikus 1600 inimest – hoiavad väga suurt osa meie koguduse majandusasjadest üleval ja kontsertideks kiriku üürimisega saame selle, mida vajame oma kiriku kütteks. „Ei-ei, see tuleb kuskilt mujalt, te ju saate kuskilt raha!“ Mul on leerilaste hulgas olnud küllalt palju neid, kes on julgenud öelda, et leeris oli nende jaoks üks suuremaid üllatusi arusaamine, et kirik ei majandagi ennast nii, et kuskilt riigitorust tuleb kolinal raha nagu veekeskuses vett ning Toompealt alla suunatult siia jõudes laseme meie selle kuhugi pehmesse põhja kukkuda.
Kui see teadmine inimestele rohkem kohale jõuab ja neil üldse ka huvi on selle vastu, siis muutuks ka annetamiskultuur. Kuid osal on kama kaks, kuidas me siin elame ... aga korras kirikus tahaks küll kontserdil käia. „Miks teil siin nii külm on, ainult 16 kraadi?“ No aga minge vaadake mõnda teise Tallinna kirikusse, kütet pole veel üldse sisse pandud, näpud külmuvad ära, sest turiste ei ole ja asi kukub kokku. Pühavaimu kirikus on praegu umbes kaksteist kraadi ja niiske. Sealne abiõpetaja Mårten Andersson ütles, et ta ei saanud algul aru, miks kogu kantsel väriseb – siis oli taibanud, et ta ise lõdises lühikese jutluse ajal külmast nii tugevalt, et ka kõik ta ümbergi hakkas värisema.
Kui me ühel hetkel teadvustame, et kõigis nendes vitraažakendes ja remontides on kas kogu annetus või vähemalt üks kolmandik tulnud koguduselt või üksikannetajatelt, ja kui me hakkame nautima seda, mis siin on, ja aru saama, kui palju on tehtud ja kavatsetakse veel teha, siis paraneb annetuskultuur: sa näed, et sinu poolt antu jõuab kuhugi ja teeb selle ilusa asja veel ilusamaks või soojemaks, paremaks, meeldivamaks ja sul on lastele pärandada korras kodukirik.
PEETER RAUDSEPP: Ma olen kuulnud väidet, et jumalasõna peab olema tasuta, see ei saa olla raha eest. Mis annetamisest siis saab rääkida! Kuid on vist nii, et ega selle jumalasõnaga automaatselt ei käi kaasas ka kirikuhoone, valgustatud ja köetud ja alati korras ...
Õp JAAN TAMMSALU: Muidu võiksimegi jumalasõna Vabaduse väljakul tuules ja vihmas kuulutada ning ka matuseid teha kuskil välitingimustes. Seda kõike saaks tasuta niikaua, kui õpetajad palgata vastu peavad. Aga nüüd on nii, et kirik on vaja soojaks kütta ja palju muudki teha, et kirik ja kogudus toimiksid.
Miks usaldada kirikut?
PEETER RAUDSEPP: Sest sa tead, et kirik on nähtav, läbipaistev. Eks alati ole nii, et sinna, kus on palju raha ja asjad ei ole läbipaistvad, tormab kokku palju niisuguseid inimesi, kelle tõttu kaob usaldus. Aga just seetõttu saab kirikut usaldada, et siin on kõik avalik.
Õp JAAN TAMMSALU: Usaldada saab seetõttu, et kui me võtame siin kas või kellamängu või vitraažid: mitte ühte senti ka ei lähe nendest sihtannetustest näiteks Jaan Tammsalu palgaks või administreerimistööks. Iga sent, mis läheb kellamänguks, lähebki kellamänguks. Iga sent, mis läheb vitraaži, ka jõuab sinna. Kirik on üks väheseid organisatsioone, kellel lähebki kogu annetusraha sinna, mida annetaja soovis. Me ei pea pidama konkreetsete sihtannetuste eest mitte mingit organisatsiooni üleval ja annetaja saab oma annetuselt ka hiljem riigilt tulumaksu jao tagasi.
PEETER RAUDSEPP: Need inimesed, kes selliseid suuri annetusi on teinud, on aastakümneid olnud äriinimesed ja teavad väga täpselt, mis toimub. Nendel on äris olnud igasuguseid kogemusi. Ja vaadake, millist usaldust see näitab, et kiriku tehtud selgituse peale tekib äriinimeses selline vaimustus, et ta teebki annetuse. Ja ega ta tegelikult ei tule pärast revisjonikomisjoni kaudu kontrollima või auditeerima. Talle öeldi, et annetus läheb sinna ja sinna, ta on sellega nõus ja rahul ...
Õp JAAN TAMMSALU: ... ja ta tuleb ja teeb järgmisel aastal veel 15 000-eurose sihtotstarbelise annetuse.
PEETER RAUDSEPP: Sellisest annetusest tulev tunne on selline, mida annetaja oma igapäevatöös või äritegevustes üleüldse ei saa kogeda. See on midagi täiesti ebatavalist.
Õp JAAN TAMMSALU: See on see, nagu üks kellakinkija mind katkestas, kui ma teda koguduse nimel tänasin: „Miks sa mind tänad! Mina tänan teid, et te lubasite mul panna oma nime ühele kellale, mis on Vabaduse väljakul – mina ja mu perekond heliseme siin 25 kella hulgas igal täistunnil, see on nii suur au, et meile see pakkumine tehti.“ Nii et võib ka nii võtta.
Mis saab Jaani kogudusest edasi?
Õp JAAN TAMMSALU: Ega ma ei tea, mis tast edasi saab, see on suures osas Jumala ja mingil määral ka meie kätes. Jah, tõsi, Jumal on ka meie kätesse väga palju andnud. Aga kui ma näen ja kuulen, milliseid piiranguid on kehtestatud ja mis siin kõik veel võib tulla, ja kui me samas räägime annetuskultuuri nõrkusest, siis võin ma küll julgesti öelda, et kui jõulud n-ö ära jäetakse või lakkab aastalõpu kontserditegevus, mis meid on igal aastal palju aidanud ja kassat täitnud, siis ühel aastal, kui siin paar kuud ära jäeti, olime me juba päris kõhuli, aga kui ka nüüd tegevus katkestatakse, november-detsember n-ö kinni tõmmatakse, siis võib juhtuda, et esimest aastat me jääme tõsisesse hätta. November ja detsember on ikka olnud need kuud, mis on kogudust majanduslikult väga palju edasi aidanud igal aastal. Nende kuude vahelejätmine on tõsine probleem. Alati on lahendusi, aga ma küll ütleksin, et iga koguduseliige, kellel vähegi võimalik – ja ka need, kes ei ole juba aastaid liikmeannetust teinud –: olge head, võtke ennast kokku ja tehke väikegi liikmeannetus, sest see on hädavajalik. Ka siin meie kirikuhoones on läinud elekter kallimaks ja paljud muudki asjad samamoodi. Tahaks, et kõik hästi edasi läheb, aga majanduspoole pealt ma küll kutsun üles annetuskultuuri igati edendama.
Aga mis vaimses mõttes muutub? Jälle seesama: kui traditsioonilised asjad jäävad mitmeks kuuks vahele, siis see tekitab kahte sorti liikumist. Ühed inimesed harjuvad kirikust eemal olema ja pühapäevahommikul hoopis telekat vaatama. Kui siis taas tekib võimalus kirikusse tagasi tulla, nad enam ei tulegi. Teistel on vastupidi, neis on tekkinud meeletu nälg, kui nad on pidanud kaua eemal olema. Kui tekib võimalus tagasi tulla, siis nad tulevad ja on sagedamini kui enne. Aga mul tõesti on kahju nendest inimestest, kes võõrutatakse kirikust. Loodan kogu südamest, et kirikut kinni ei pandaks.
Ja kui mõni lugeja on pahane, et ma alguses kiriku vajalikku tegevust tema arvates liiga kitsalt vaatasin, siis ütlen ma nüüd, et rääkisin täna meelega pisut reljeefselt, ja toonitan ka nüüd, et kirik peab esmajoones tegema seda, mida keegi muu ei saa tema eest teha. Kui see saab hästi tehtud ja jõudu ja vahendeid on ka muuks, siis tuleb ka muuga tegeleda, aga kõike poolikult teha pole mõtet.
