Koguduse lood

Arutleb õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Kuidas hakkama saada, kui ajad on muutunud ja nii palju on teistmoodi? Tuleb teistmoodi mõtlema hakata, asju teistmoodi järjekorda seada, teisiti planeerida. Oleme vanalt ja turvaliselt neljarealiselt või mõne jaoks kitsalt külateelt, kus suutsime pimesilmi sõita, nüüd ära. Meid on suunatud mingitele kõrvalteedele, mis pidavat ka kuskile kohale viima.

Peame hakkama saama. Peame hakkama saama ühes korteris või majas, kodukontoris, koduõppes. Peame suutma aidata neid, kes tulevad meie käest mõningaid küsimusi küsima. Ja küll on häbi, kui ei oska seitsmenda klassi matemaatikatki või ei tea, kuhu see koma panna, kui laps tuleb ja küsib. Mõned vanemad on päris hädas. Siiani olid lapsed arvanud, et nad on targad, aga nüüd ... Näed, seda ka ei oska ...

Ega hakkamasaamine praegu kerge ole – eriti siis, kui on ka hirm, et töökoht võib üldse kaduda, ja mõnel ongi kadunud, kahe palga asemel on jäänud vaid üks, eneseväärikus hakkab pudenema.

Kuidas hakkama saada? Küllap on võimalik paljude asjadega hakkama saada, kui me hoiame kokku, oleme tähelepanelikud, ei jäta neid, kes meie enda kõrvalt on libisenud ja kukkunud, kellelt on ära võetud midagi, mis nende eneseväärikust on ülal hoidnud.

Ma arvan, et lihtne saladus on selles, et me peaksime püüdma mõista. Selles ajas on kõige vähem vaja öelda: „Ma ju ütlesin sulle kohe!“ Kõige vähem on vaja tänitada. Uskuge mind, inimesed meie lähedal ei ole nii rumalad, et nad ei taipa, kui mõned paugud ära käivad, et jah, ta ütles ju küll, ta ju hoiatas ... Nad tunnevad niigi häbi, neil on niigi kurb, halb olla. Meie tänitamine ei tee asja paremaks. Lihtsalt püüda mõista, mitte targutada, tänitada, kaagutada – ärge tehke kodusid kanalateks ega saekaatriteks, kus aina kaagutatakse ja aina undab midagi.

Minge aeg-ajalt juurde, lähedale, pange käsi ümber kaela või õlgade, kallutage pead natukene, nii et puudutab teist pead. Vaadake vahetevahel silma – äkki märkate siis ka seda, mis värvi on need silmad. Selle inimese silmad, kes kunagi oli nii armas, nii kohutavalt kallis, et tegite kõik, et tema lähedusse jõuda ja jääda.

Praegu on aeg olla toeks, teha vaikselt palveid teiste pärast. Praegu on ehk ka ristiinimeste peredes aeg teha palveid üheskoos. Kui me siin koos juba oleme, koos sööme, siis äkki ei hakkaks enam sööma niisama, vaid laulaks palve koos või keegi teeks palve ja teised oleksid ka mõttega juures.

Äkki see on päris hea aeg? Äkki Jumal ongi meid kuidagi kokku lükanud selleks, et me mõistaksime, et koos on tegelikult ka väga hea ja üheskoos me saame kõigega hakkama? Ja siis veel need võimalikud koos vaatamised, koos kuulamised ja natukene ka koos arutamised selle üle, mida on kuulatud, vaadatud.

Kätte on jõudnud aeg paluda Jumalat ja olla ise halastav. Paluda Jumalalt armastust ja olla ise armastav. Aeg hoida kokku.

Mõni nüüd võib-olla mõtleb, et see on ju ilus jutt küll, aga kuidas sa seda soovitatut saavutad, kui närvid on läbi, süütenöör nii lühike, oled viimase piirini viidud. Siis on vaimulikul jälle lihtne vastus: äkki palvetaks ka omaette. Jeesus ikka ja jälle läks väga keerulistest olukordadest eemale üksindusse rääkima oma Taevase Isaga. Sealt tuli Ta välja niisugusena, et suutis isegi tormi vaigistada. Meiegi suudaksime vaigistada tormi iseendas ja oma peres, lähedaste hulgas, kui me palvetaksime rohkem, otsiksime Jumalat rohkem, tekitaksime vaikusehetki. Pole oluline, mitu nakatunut on. Palju tähtsam on see, mitu minutit sul oli aega Kõigeväelisega rääkida – kes võib KÕIKE muuta. See on palju olulisem.“

 

(Foto: Rauno Volmar)