DOLORES HOFFMANNI klaasikoda on juba 28 aastat tegutsenud vanalinnas Katariina käigus – endise surnuaia peal. Kui Jaani kirikusse minev kuues Johannese evangeeliumi looga vitraažaken oli lõppjärgus, käisime seda vaatamas. Meister JOOSEP NIITVÄGI pani vitraaži kokku, samal ajal kui kunstnik rääkis.
Dolores HoffmannSISU ON KÕIGE TÄHTSAM
„Vitraaž on väga noor kunstiliik, keskaegne tehnoloogia. Maal, skulptuur jms on olnud tuhandeid aastaid, kuid vitraaž sündis ristiusu kirikus. Kusjuures mitte Iisraelis, Kreekas, Itaalias, vaid siis, kui ristiusk hakkas liikuma põhja poole. Saksamaa ja Prantsuse piirkonnas mungad leiutasid, kuidas teha lamedat klaasi. See oli 6. sajandil pKr. Enne seda inimesed oskasid klaasi keeta, aga ei osatud lamedat klaasi teha.
Vitraaž ei ole ikoon, selle poole ei pea ristimärki tegema. Näiteks õigeusu kirikus on minu meelest 99% rituaale. Minu abikaasa, kes oli meister, oli venelane. Mina ei ole üldse venelane, vaid saksa ja eesti segu. Kui abikaasa suri ja me matsime teda Nikolai kirikus, siis mina, kes ma räägin ideaalselt vene keelt, ei saanud ühestki sõnast aru, mida seal öeldi! See oli bulgaaria keel! Ja mina ei taipa, mispärast peab tuhat aastat rääkima kirikus bulgaaria keelt – Jumal hoidku, et rahvas aru ei saaks!
Euroopa kirikutes räägiti ladina keeles. 30 aastat enne Martin Lutherit põletati inimene, kes tõlkis Piibli inglise keelde ...
Mina taotlen sisu – ükskõik kas meie jutuajamises, minu suhetes Joosepiga või kusagil mujal. Minu jaoks on sisu kõige tähtsam. Sellepärast ma pean end luterlaseks. Ma olin vene koolis käinud, olin seal kommunistlik noor. Nii et kui Joosep on oma peres kasvanud maast madalast kirikus, siis mina tulin hilja. Ma tulin oma mõistusega. Olen ikonograafia jms oma arenguteel läbi teinud ...
Aga üldiselt ma ei trambi jalgadega ... Minu meelest on luteri kirik kõige kannatlikum teiste suhtes. Peaasi, et räägitakse emakeeles ja iga inimene saab aru. Mina oma vitraažidega lihtsalt viibin seal juures ja tõstan nende vitraažidega õhku natuke kõrgemale – nagu muusika.“
VITRAAŽ JA MUUSIKA
„Ma olen ikka rääkinud, et kujutavates kunstides on vitraaž kõige lähedasem muusikale. Ja muide – sedasama arvavad ka professionaalsed muusikud, kes mitte midagi ei tea vitraažist. Aga nad räägivad sellest kui professionaalid, nad tunnetavad seda otsekohe.
Ornament on vitraažis struktureeritud, visualiseeritud muusika. Kui me vaatame trükitud pilti, siis see on peegeldatud valgus. Aga aken on päris valgus. Valgus on vitraažis kõige tähtsam – mitte värv. Iga tume joon valgusavas rütmistab valgust.
Sellest saavad muusikud hästi aru ja mul on tunne, et ka TOOMAS PAUL sai sellest aru juba viiskümmend aastat tagasi Saaremaa kirikutes. Ja nüüd JAAN TAMMSALU vist ka saab. Ilmselt ka kogudus saab aru! Vaadake, Jaani kirikus on väga palju muusikakontserte, ja see, et Jaan protežeerib seal muusikat, on väga hea! Kui sa ainult räägid, et „Kristus, Kristus, Kristus, Kristus,“ siis lõpuks inimene enam ei kuule seda. Aga tunnetus ja harmoonia otsimine käib kunsti ja muusika abil.
Vitraažid viibivad kirikuruumis samamoodi kui kirikupink, õhk. Kõik need on võrdsed. Kui sul ei ole õhku, siis sa ei saa olla. Kui sul on külm, siis sa ka ei taha seal olla – kuid Jaani kirikus on olnud tohutud remondid ja seal on hea.“
TÖÖ ALGUS JAANI KIRIKUS
„Jaani kiriku vitraažakende tellimiseks korraldati konkurss. Mina suhtun konkurssidesse väga negatiivselt, sellepärast et ma ei saa aru, kuidas oleks võimalik valida Leonardo da Vinci ja Raffaeli vahel. Ühele meeldib üks, teisele teine. Mõtlesin, et ma ei võta sellest konkursist osa, aga siis mulle helistas Erkki Juhandi ja ütles, et nad väga paluvad, et ma osa võtaksin – et konkursil oleks soliidsust. Kui kirik palub, siis loomulikult mina allun alati, sest ma olen usklik inimene.
Võitsin konkursi ja hakkasin pärast mõtlema, et ma ei võitnud sugugi mitte oma nime, vaid nõuete täitmise pärast. Kirik oli konkursi välja kuulutanud ja seal oli konkreetselt, lausa numbriliselt kirja pandud, missugused teemad ja kirjakohad peavad tulema. Mind vapustas, et peale Hoffmanni oli vaid ühes konkursitöös seda arvestatud. Tõesti vapustas! Kui minna juuksuri juurde ja juuksur hakkaks hoopis jalgu pesema ...!
Kui ma hakkan tegema tööd, siis ma kõigepealt pean tellijat vaatama ja justkui endasse neelama ja tunnetama teda. Ükskõik mis tellimuse korral. Näiteks üks proua tellis mult suure vannitoaakna, ta tahtis seda araabia ornamentidega. Ma olin rõõmus, sest araabia ornamentika on fantastiline, ainult eesti ornament võib nende omadega võistelda. Nemad väljendavad ennast ornamendis ja sama tegid vanad eestlased – eesti ornament ei ole sugugi iluasi, mingi kaunistus, vaid on terve maailm: maailma loomine jm. Näiteks romb tähendab põldu. Ma olen uurinud seda ja ka UKU MASING uuris seda tükk aega. See teema on ilma põhjata kaev. Hakkasin siis tellimuse peale ka araabia ornamentikat põhjalikult uurima.
Rääkimata kirikutest. Ka nende tahtmistest tuleb täpselt aru saada. Praegu näiteks soomlased tahavad üht väikest tellimust, et kahes kitsas aknas oleksid linnud ja ka rukkililled. Milleks? Aga nad tahavad. Sealt hakkan mina edasi tantsima.“
TANTS JAANI KIRIKUS
„Ma hakkasin tantsima Jaani kiriku programmis. Ma olen teinud tööd 30 Eesti kirikus. Jaani kirik ei ole keskaegne, ta on ainult 150 aastat vana. Seal on kogudus ja õpetajad. On olemas mõttelaad, mentaalsus, mis on kujunenud aastate viisi. Õpetaja on seal olnud Toomas Paul, kes on minu vaimne isa. Toomas Pauli kaudu ma hakkasingi usklikuks – hästi ammu, 50 aastat tagasi Saaremaal. Nii et minu jaoks on juba ainuüksi see oluline, et Toomas on Jaani kirikus. Ma TEAN, kuidas ta räägib, ta ei räägi nagu miitingul, vaid inimlikult ja rahulikult.
Niisiis – esimene punkt on programm, ideoloogia ja sisu. Teine punkt on arhitektuur. Jaani kirik ei ole keskaegne kirik, aga ka mitte super modern. Ta on 19. sajandist, aknad on gooti stiilis, ruum hästi suur ja kõrge ning peale selle seal juba oli olemas vitraaže. See, et kirikus on teised vitraažid, ei šokeeri mind absoluutselt, see on tavaline, et kirikuid ikka on sajandite jooksul tehtud ja täiendatud. Mõnes kirikus on kaasaja vitraažid ja sealsamas kõrval 12. sajandi omad – tõesti ajaloolised.
Minu jaoks hõlmavad kiriku stiil ja ajalugu sadu, mitte kümneid aastaid.“
TÄHTIS ON FÜÜSILINE SUHE AKNAGA
„Tähtis on ka see, kus aknad asuvad. Jaani kirikus ei olnud vaja teha altari-, vaid külgaknaid. Õpetaja ütles, et kogudus tahaks, et aknad ei oleks tumedad, vaid laseksid võimalikult palju valgust läbi.
Jaani kirikus on aknad ühel ja teisel pool, lõuna ja põhja poole. Aga näiteks Pühavaimu kirikus peab üles vaatama. Tähtis on inimese füüsiline suhe aknaga. Jaani kiriku aknad ei pressi ennast peale, ei tule lähedale. Kuid inimesele jäävad need ikkagi meelde.
Selle jaoks, et öelda, kas Arvo Pärdi muusika meeldib või ei meeldi, tuleb vähemalt kümme minutit kuulata. Aga visuaalse kunsti jaoks on vajalik vaid üks hetk. Jaa, pärast võid küll süveneda ja vaadata edasi, mis seal on, aga esimesest pilgust piisab, et muljet saada. Ajaga võitlus on igal pool.“
DISKREETSUSE VÕLU
„Minu kui kunstniku loosung on see, et mind absoluutselt ei huvita, mida mõtlevad kunstiajaloolased, kuhu riiulisse nad mind panevad või mida nad minust kirjutavad. Mind huvitab suhe inimesega. Ma tahan inimest puudutada. Mitte vapustada, vaid puudutada. Kergelt, mitte pealetükkivalt.
Miks nii kergelt? Kui ma teeksin näitusetöö, siis seal inimene tuleb spetsiaalselt näitusele, ta tuleb kunsti vaatama. Aga kirikusse läheb inimene oma asju ajama – see ei ole mingil juhul Hoffmanni näitus! Inimene tuleb matma, ristima või lihtsalt pühapäeval teenistusele ja siis ta kogemata tõstab pilgu ja näeb vitraaži ... Sellepärast ma pean olema diskreetne, ma ei tohi peale tükkida.“
RAHA, RAHA, RAHA ...
„Edasi läks kõik üldiselt väga kergesti, me arutasime nüansid esmalt läbi õpetaja Jaan Tammsaluga ja tema arutas siis edasi kogudusega ja selle juhatusega.
Üks raskus oli selles, et esialgu oli kirikul raha, et restaureerida raamid ja piidad. Kahe vana aknaraami ja piida restaureerimine maksab 13 000 eurot. Aknapiit, kaks raami ja vahele pannakse klaaspakett. Aga vitraaž läheb ainult sisemisse raami. Vitraaži kuus ruutmeetrit maksab 7200 eurot (pluss käibemaks). Suurem osa rahast kulub ehitusele, arhitektuurile ...
Me oleme kõige odavam vitraažidega tegelev osaühing mitte ainult Eestis ja Euroopas, vaid isegi ka Venemaaga võrreldes. Ma olen väga halb raamatupidaja ja ökonomist, sest öeldakse ju – kunstnikud on natuke „nii“ ... Aga juba hästi ammu ma järsku avastasin, et kui teed midagi odavalt, siis on see võit. Ma arvan, et meie firma on 28 aastat eksisteerinud sellepärast, et me lihtsalt teeme, teeme, teeme. See on peamine. Tegemine ja tahtmine on kõige tähtsamad. Aga muidugi on materjalid ja meistritöö hirmus kallid.“
LUGUDE JÄRJEKORD
„Mind paluti, et kõigepealt võtaksime ette lõunapoolsed aknad, kuna raamid olid juba maha võetud. Ma pidin kiiresti looma järgmise kompositsiooni. Siis tulime lääne poole, tegime järjest. Pidin tegema põhjapoolset akent, mis oli konkursis, hästi kiiresti. Altaripoolne kompositsioon oli juba olemas, ma ei pidanud seda enam välja mõtlema.
Ühe teemaga oli suur probleem – Johannese evangeeliumi algus: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumal.“ Katsu sa seda pildiks teha! Mitte midagi ei ole, tühi maailm ... Ma pidin tegema absoluutselt abstraktse kompositsiooni ja manipuleerima just sõnadega. Sellepärast on seal šrift natuke suurem kui teistes. Piiblis on kirjas, et loodud said maa, vesi, tuli ja õhk ...
Tahtsin väga ka seda kirjakohta, kus Jeesus peseb jüngrite jalgu. Jaan oli nii rõõmus! Mind vapustab see, et ta ei mängi mingit kindralit või admirali, vaid suhtleb – suhtleb kogudusega, ülemustega, kunstnike ja muusikutega.
Vastasaknas on pakutud teemaks abielurikkujast naise päästmine. Kristus ütleb, et me kõik oleme patused.
Meil on nüüd kõik aknad, mis kirikusse sisse paistavad, valmis. Aga töö käib ikka edasi.“
(Vt süžeede kohta siit: http://www.eestikirik.ee/dolores-hoffmann-ja-valguse.../.)
TÖÖ KÄIK
„Kõigepealt ma teen kavandi. See on väga raske. Ma pean tellijat võrgutama sellega. Kui tellija vaatab kavandit, siis tuleb tal tunnetada kunstnikku ja seda, kuidas kunstnik on tellijast aru saanud. Ma ei ole tellija pliiats. Mul peavad omal kujundid tekkima.
Näiteks Jaan ütles, et enne, kui ma lähen teise maailma, peame me kindlasti tegema ka need kaks akent, mis on platsi poole. Ma mõtlen nüüd kogu aeg, mida ja kuidas sinna teha. Ma ei räägi sellest veel kellelegi, see küpseb minus ja võrdub justkui rasedusega. Kui tellija ütleb, millist akent ta tahab, siis see on viljastumine. Esialgu sa ei saa veel midagi arugi. Pärastpoole hakkad natuke tundma midagi. Siis ta hakkab kasvama ja ma juba tean, et olen rase. Aga keha veel ei tunne. Siis ta läheb suuremaks. Ma ei ole platsipoolseid aknaid veel sünnitanud, kuigi kavand on peas tehtud. Kuid sünnitus on siis, kui aken ette paigutatakse. Isegi siis, kui töö juba käib, on kõik plokid siin töökojas eraldi ega ole üldse niisugused kui pärast ettepandult.
Kui kavand on kinnitatud, siis tuleb aknaraam, millesse vitraaž saab, maha võtta, klaasid sealt välja võtta ja Joosep võtab aknaavadest šabloonid. Selle järel teen mina joonistuse üks ühele millimeetri täpsusega. Joonistusest tuleb omakorda valmistada puhta joonega kalka, mille toon Joosepile. Tema oma kätega peab selle järgi tegema šabloonid. Ta lõikab nii, et vahele jääb kaks millimeetrit tina jaoks ruumi. Kui šabloonid on valmis, siis tulen mina ja teen paletivaliku: vaat selle tüki lõikame sellest klaasist, selle teise aga teisest klaasist. Üsna raske töö, sest ma pean kõike korraga peas hoidma. Värv, mis on kavandis, on vaid umbes määratud. Nüüd siis tuleb kõik täpselt paika saada. Seejärel Joosep lõikab tükid valmis.
Ma märgin kalka peale ka tinajooned, neid on jämedamaid ja peenemaid. Joosep peab täpselt niimoodi tegema. Kusjuures täpsus on niivõrd tähtis, sest kui hakata aknaraami sisse paigutama, siis ei saa enamasti midagi välja lõigata või juurde panna.
Ma olen instituudis lõpetanud maali eriala. Kui sa teed maali, siis oled täielik peremees, teed, nagu tahad: suurus, laius ... kui midagi ei meeldi, keeran, panen juurde. Vitraažiga ei ole mitte midagi niisugust, kõik peab valmistamise käigus täpselt paika saama.“
AKENDE KOMPOSITSIOONID
„Minu kohta võib ütelda, et olen väga mahajäänud kunstnik, aga tegelikult ma arvan, et olen tohutult modernne, sellepärast et ühendan realismi, ornamentalismi, abstraktse kunsti ja paigutan seda kõike arhitektuuri. Need kõik peavad omavahel kooskõlas olema. Need on minu printsiibid.
Akna kuju näitab ülespoole. Need on keskaegsed dogmad. Kunstniku tehtud kompositsioon peab klappima füüsilise aknaga. Tõmme ülespoole. Ja see tõmme tekkis Jaani kirikus kenasti. Ma hakkasin seda võtet kordama pärast esimest akent ka kõigis teistes akendes, kuigi süžeed muutuvad kogu aeg.
All on alati realistlik kompositsioon, millest peab aru saama iga mutike ja laps, kes kirikusse tuleb. Konkursil nõuti kahe akna kavandit täiesti kindlate teemadega. Mina tegin need teemad ja pärast ka järgmised, aga see, kuidas ma teen ja kuhu midagi panen, on olnud mu enda otsustada. Ma panin realistlikud stseenid kõige alla, inimene võib isegi kirikupingis istudes neid vaadata. Siis tulevad struktuurid ja faktuurid, mis paistavad nii, nagu oleks vaid ornament – tegelikult ei ole.
Ristikesed, mis seal vahel on, on täielikult meie leiutatud siin töökojas, seda ma ei ole mitte kusagil mujal näinud. Värvide poolest kasutan impressionistlikku võtet.
Figuurid on kompositsioonides akna rütmidega orgaaniliselt kokku sulatatud – vastavalt iga akna süžeele.
Vitraažides olevaid tekste võib lugeda ja võib mitte lugeda. Tähed on heledad. Tekstid on samuti osa üldkompositsioonist.
Niisiis: alumine osa on realistlik, siis on struktuurid ja faktuurid ning järgneb taevas, taevas, taevas, taevas ... Viimaks on juba see Taevas, mida me ei näe, aga millest teame, et see on olemas. Impressionismis ei värvitud taevast ainult ühe värviga, vaid selleks oli vaja kasutada mitut-mitut värvi. Nii on ka minul siin. Kõik kokku annavad kerge tõmbe ülespoole.“
EMOTSIOONID
„Mulle on kõige lähedasem ikka viimane vitraaž, kõige noorem – nagu emal on rasedusega. Aga üldiselt on nii, et kui vitraaž paigutatakse, siis nabanöör on läbi lõigatud ja ma võin vitraaži sõimata või kiita – see on juba teine „inimene“, tal on kõik oma peas olemas. Jaa, jaa, mina olen küll osa võtnud tema sünnist, aga nüüd ma ei saa enam midagi ise teha.
Ma ütlen ühe saladuse – kui mulle antakse mingi orden või mind kiidetakse, siis muidugi mul on hea meel, aga ei ole enam tunnet, et mul oleks selle tööga väga pistmist. Näiteks – minu poeg on fagotimängija. Mul on tunne, et mina ei ole mitte midagi teinud, ma ei ole muusik, ma ei ole teda õpetanud, ta on ise selleni jõudnud. Arhitektuur elab samamoodi oma elu ja see elu on absoluutselt iseseisev. Nii et momendil on mulle kõige lähedasem kuues vitraaž – sest ta on veel väike, noor.
Valmis akendest, mis juba varem said paika, on mu lemmik jüngrite jalgade pesemine. Kuid mõttes ma ikkagi juba lendan esifassaadil. Kusjuures ma üldse ei trügi peale, ei pressi. Aga lihtsalt Jaan ütles, et need tuleb ka teha. Nüüd peab mõtlema, mida me sinna teeme. Seal on fassaad, presidendid ja kõik teised käivad Vabaduse väljakul. ERKKI JUHANDI ütles, et me võib-olla isegi valgustame need aknad. Ma ei ole veel rase, aga see on nagu peikade valik – missuguses suunas hakata liikuma.
Ka need esimesed aknad tulevad Johannese evangeeliumi järgi, aga peavad olema natuke abstraktsemad. Ühtlasi peavad need olema ikka kirikuaknad, mitte vannitoa, lastekodu või teletorni omad.
Kõlab nagu loosung ja kerge on öelda, aga enne, kui ma hakkan midagi joonistama, siis ma käin ja räägin igasuguste inimestega, meenutan iseenda ja oma lähedaste biograafiaid, riikide suhteid.“
VIIMASED VALMINUD AKNAD
„Jaanile väga meeldisid need kolm meest, kes on Jeesuse ja abielurikkujast naise juures. Üks mees paneb oma kivi tagasi, sellepärast et nad ei visanud neid kive hooga, vaid poetasid vaikselt maha. Nad ei ütelnud: „Noh, poisid, lähme nüüd laiali.“ Nad olid targad, variserid, nad ei olnud lihtrahvas. Teine mees läks siis ära, aga keeras tagasi – käsi on üles tõstetud, iga žest tähendab midagi. Ta vaatab tagasi Seda, kelle juurest ta eemaldub. Kolmas mees lihtsalt seisab ja mõtleb oma pattude peale. Piiblis on üks lause, aga selle sees on väga palju nüansse.
Ma olen pilte vaadanud, uurinud, kuidas teistes kirikutes on tehtud ja filmitud. Aga kuna minul ei ole film, vaid ainult üks kaader, siis peab selle sisse mahtuma kogu pinge ja see, et Jeesusel on meestest vähem kahju kui naisest, Ta on pöördunud naise poole ja suhtleb temaga, kes pidi surma saama. Küsimus ongi selles, et sa võid teda sõnadega hukka mõista, aga sa ei tohi teda surma saata. Seal on niivõrd palju nüansse. On patune naine ja mehed, kes tahtsid kive visata. Jeesus on vitraažis mõlematest eraldatud. Pea on küll pööratud naise poole, kuid Ta ei puuduta teda, kõik on diskreetne.
Tekst, mida Ta meestega räägib, on ühes värvis tehtud, aga tekst, mida Ta naisega räägib, on teist värvi. Ta justkui räägib siin erineva hääle ja intonatsiooniga. Vaataja reageerib violetse peale teistmoodi kui oranži peale. Teine tekst on ka sama värvi nagu mantel – lähedasem.
Sellised asjad ma elan iga kord sügavalt läbi. Näiteks seal, kus Jeesus peseb jüngrite jalgu, olid jüngrid šokis, igaüks reageeris eri moodi. Mulle väga meeldis, kuidas Siimon Peetrus ütles Talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.“ Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.“
SÜMBOLID, MÄRGID, KUJUNDID
„Minul on kaks paksu kataloogi sümbolitest, ühe kinkis mulle Toomas Paul. Nendes on iga märgi kohta suured kirjad ja seletused, mida see tähendab ja miks on just niimoodi.
INGLID. Piiblis on öeldud, et iga inimese kohta on kolm tuhat inglit. Nii et praegugi on siin töökojas meie ümber vähemalt 12 000 inglit. Minu vitraažidel ei ole inglid magusad, nad lihtsalt on. Kiriku eesosas on vitraažidel musitseerivad inglid. Inglid ei pressi ennast peale, aga kompositsiooniliselt kõik korduvad aknast aknasse.
SILM. Jumala sümbol võib olla käsi või silm, rohkem ei ole mitte midagi. Jeesus Kristusel on juba tähed, aga Jumala kohta neid ei ole. See on mitusada aastat üle Euroopa niimoodi eksisteerinud. Silma on kujutatud näiteks ka Pühavaimu kirikus ja nii mõneski provintsikirikus. Ma küsisin Jaani käest, kas ma võin silma Jaani kirikus teha või mitte. Näitasin talle raamatut, kus olid ka kõik seletused näha. Jaan ütles, et jah, võib küll teha.
See, et keegi teine ka kasutab neid sümboleid ... Näiteks viisnurk ... no vabandage, kommunistlik ideoloogia on siiamaani selle sees. Aga viisnurk on inimese sümbol! Ürgne! Kaheksanurkne täht, mis on eestlastel iga kinda peal ja üldse igal pool, on üle maailma! Ma tegin selle Kaarli kirikusse Köleri fresko kõrvale kahte aknasse. Konsistooriumi komisjonis üks teadlane ütles, et see on paganlik ... Mina ei osanud vaielda, kõik olid seal võimsad habemikud, targad istusid ümber laua ... Aga siis üks inimene kaitses mind seal ja ütles, et need on üle maailma kõikidel rahvastel: Austraalias, Ameerikas, Eestis, Siberis. Igal pool! No mõtleme natuke ... 10 000 aastat tagasi inimesed ei suhelnud omavahel üle maailma nagu praegu. Aga miks on kaheksanurk kõikidel?! Ja kõikidel rahvastel tähendab see üht ja sama, kaheksanurk on universumi sümbol. Täiuslik universumi sümbol. Ole sa eestlane või austraallane, pole mingit vahet.
Või miks me teeme mandalaid? Sellepärast et need kujunesid enne, kui inimkond õppis lugema ja kirjutama. Need olid sümbolid, mida inimesed tunnetasid „kõhuga“. Sellepärast ma arvan, et kõiki neid sümboleid võis kasutada ja peabki kasutama. Mõtelge seejuures, mida tahate.“
*
Joosep NiitvägiDOLORES HOFFMANNI LOODUD VITRAAŽIDE TEOSTUS
Kunstnik DOLORES HOFFMANNI kavandid muudab vitraažiks meister JOOSEP NIITVÄGI. Tallinna Jaani kiriku kuuenda vitraažakna tegemise ajal rääkis ta oma töö iseloomust meie koguduselehe lugejatele lähemalt.
KUUS AKENT ON PEAGI VALMIS. KUIDAS TÖÖ ON LÄINUD?
Esimese akna me tegime eelmisel aastal. Mul läheb ühe Jaani kiriku aknaga umbes kuu aega, seega on töö kokku võtnud pool aastat. Kahe aasta peale jaotatult ei ole midagi hirmsat, aga kui tellimus tuleb, siis peab tavaliselt küll hästi kiiresti valmis saama, jokutada ei saa.
Töö on olnud väga huvitav, kuna tehtud on juba kuus akent ja protsess läheb ikka veel edasi. Tehnilise poole pealt minu jaoks midagi uut siiski pole – on tehtud ...
Tehniliselt on see nagu pusle kokkupanek. Kõige olulisem on klaasilõikamine. Kui klaas on täpselt lõigatud, siis läheb kokku ka täpselt nagu pusle – ega siin muud olegi.
KUIDAS KAVANDIS NÄIDATUD VÄRVE LEIDA JA PAIKA SAADA?
Õnneks langeb kogu see koorem Dolorese õlgadele. Käime koos klaasi ostmas, Doloresel on siis juba visioon olemas. Ta kasutab teatud klaasitüüpe. Kuigi variatsioone on tõesti väga palju, kuid mingid klaasid meeldivad talle rohkem ja ta võtab neid. Mulle isiklikult meeldivad punased ja roosakad toonid – need on ka kallimad, kuna neid on kallim toota. Käsitööklaasid on veel huvitavamad. Foonile minevad klaasid on tavalisemad.
KUIDAS KÄIB KLAASILÕIKAMINE?
Tehniline töö on konkreetne, mingit loomingulist poolt mul siin pole, mina teen nii, nagu Dolores näitab. Ma küll joonistan selle mitu korda läbi. Dolores joonistab esmalt paberile ja siis kalkale. Mina joonistan selle järgi paksust paberist šabloonid, lõikan need kääridega läbi ja viimaks nendesamade tükkide järgi lõikan noaga klaasist välja.
Kasutusel on tangid ja nuga. Noa sees on teemantketas ja natuke voolab ka õli peale, et oleks sujuvam. Šabloon läheb klaasi peale ja lõikan šablooni järgi tüki välja ning murran tangidega välja. Klaasilõikamine ja eelkõige murdmine on kõige suuremat meisterlikkust nõudev osa vitraaži valmistamisel.
KUIDAS TEHAKSE TINATÖÖD?
Tinatöö ongi pusle kokkupanek. Tina on noaga hästi lõigatav, esialgu on see nagu plastiliin. Aga kui kokku panna ja üle joota, siis muutub tina tahkeks ja püsib – kui just üks klaasitükk liiga suur ei ole, siis peab hakkama tugevdust sinna mõtlema. Tina on suhteliselt inimsõbralik materjal, klaas on terav.
Klaase raami sisse pannes kasutame hobuste kabjanaelu, need on kõige paremad. Panen umbes kolme naelaga klaasid kokku ja joodan.
KUI OHTLIK ON TINA JA KLAASIGA TEGELEDA, KAS SEE TÖÖ HAKKAB TERVISE PEALE?
Tõenäoliselt hakkab küll, aga tingimused on nüüd oluliselt paremad kui siis, kui ma siia kümne aasta eest tulin. Teised olid siin olnud 20–25 aastat ja polnud ka mitte miskit häda. Nii et ega tinaga tegelemine vist nii hull siiski ole, kui väidetakse. Siin on nüüd ka korralik ventilatsioon ja vitraaži kokkupanekul kasutan ma kindaid. Mul on küll käed katki ka, ma ei tea, millest.
Klaasilõikamisel mul on klaasitükid mõnel korral silma läinud. Alati peaksid prillid ees olema, aga kui ma siia tulin, siis keegi ei kasutanud neid ja neil ka midagi ei juhtunud. Kuid minul läks kohe algul kaks korda silma. Pärast seda ma olen kandnud klaasilõikamisel prille, kuigi mulle ei meeldi see.
KAS SUURTE KIRIKUVITRAAŽIDE LOOMINE MÕJUTAB KUIDAGI KA VAIMU?
Kui on religioosne teema, siis on ka vaimu poolest väike vahe muude töödega. Kuid üldiselt see on ikka käsitöö. Kui sa selle oled juba käppa saanud, siis saad tegeleda oma mõtetes ja peas juba teiste asjadega, töö on nagu taustamuusika. Kunstniku jaoks on aken üks asi, meistri jaoks teine. Ma olen käsitööline ja mulle meeldib see olla. Minu jaoks on vitraaživalmistamine rahustav tegevus.
DOLORES KÕRVALT: „JOOSEP, KA MUL ON SULLE KÜSIMUS – EGA SEE TÖÖ EI PIINA SIND?“
Ei piina. Absoluutselt ei piina. See on rahulik ja piisavalt varieeruv käsitöö heades tingimustes. Klaasilõikamine, kokkupanek, jootmine on kõik eri etapid ja keha on eri asendites, ei ole kogu aeg ühtemoodi. Kuid klaasi ei tohi karta, siis läheks klaas katki.
DOLORES LÕPETUSEKS (JOOSEPI POOLE NÄIDATES): „Need on minu käed. Mina ei saa mitte ühtegi klaasi lõigata, sellepärast et kunstnikul peavad käed olema lõdvad, natukene huligaanitsevad. Aga meistri käed peavad olema nagu hambaarstil. Väga täpsed! Paistab küll, et no mis seal ikka. Aga katsu lõigata üks jalakene! Joosep lõikab nii hoolega, et mõnikord on tal isegi väike sõrmeke seejuures püsti. See ei ole tisleritöö, vaid siin peavad olema hoopis teised žestid, teised anded. Iga inimene ei kõlba seda tööd tegema, siin peab olema eriline täpsus.“
*
JAANI KOGUDUS VITRAAŽAKENDE TELLIJANA
Jaan Tammsalu avamiselÕp JAAN TAMMSALU räägib, kuidas Tallinna Jaani koguduses tekkis mõte vitraažaknad tellida ja kuidas kuus akent on tublide annetajate abil saanudki ootamatult ruttu valmis ja vääristavad nüüd pühakoda.
Õp Tammsalu:
MÕTTE SÜND
„Tallinna Jaani kiriku suurtesse vitraažideta akendesse vitraažide tellimise mõte oli mitmetes peades juba aastaid mõlkunud. Kunagi rääkisin seda meie kiriku galeristi ERKKI JUHANDIGA ja aasta hiljem tuli ta mu juurde ja ütles, et äkki prooviksime alustada.
Panime kokku komisjoni. Töötasime välja konkursi tingimused. ARNE HIOB pakkus välja lood, mida võiksime Johannese evangeeliumist Johannesele pühitsetud kiriku akendes edaspidi näha. Nii et meil oli juba enne konkursi väljakuulatamist selgelt paigas, milliseid lugusid me tahame, ja ka see, et uued aknad peavad olema võimalikult palju valgust kirikusse laskvad. Kui oleksime jätkanud samas stiilis, nagu on idaakende vitraažid, oleksime saanud üsna hämara kiriku.“
TÖÖDE ALGUS
„Alustasime esmalt kolme altaritaguse akna välisraamide ja piitade restaureerimisega, sest olime saanud Tallinna Tehnikaülikooli spetsialistidelt uuringu tulemuse, mis näitas, et läbi meie vanade akende lahkub kirikust ääretult palju soojust ja aknad on väga viletsas seisus. Kõige hullemad olid need kolm akent, mis altari taga. Kui kogudus sai ühe päranduse, lasime kolm akent väljastpoolt korda teha ja vanade raamide vahele ka pakettaknad panna.
Seejärel palusime DOLORES HOFFMANNIL, kes oli oma kavanditega vitraažikonkursi võitnud, alustada kahe esimese lõunapoolse akna vitraažidega. Ühele neist oli ta juba konkursil osaledes kavandi teinud.“
IMEDE AEG
„Lootsime, et suudame teha kaks akent aastas. Esimesel aastal suutsimegi. Sel aastal juhtus aga ime. Kui olime kaks akent restaureerida lasknud ja nendesse said ka vitraažid paika, hakkas kunstnik mulle rääkima, et tema vitraažikoda võib uksed kinni panna, kui tööd enam ei tellita. Ja siis äkki hakkasid laekuma uued annetused akende jaoks. Tellisime veel ühe vitraažakna, kuid pidime ka selle akna siseraami laskma maha võtta ja korda teha. Ei julgenud aga tellida pakettakent ega lasta restaureerida välisakent, sest neid töid ei olnud planeeritud selle aasta eelarvesse ja ajad olid keerulised.
Kui aga selle aasta kolmas vitraaž sai paika, tuli üks perekond ja ütles, et ka nemad tahaksid kinkida oma kodukirikule vitraažakna. Tellisime siis ka selle.
Tasapisi laekus veel annetusi ja ühel hommikul oli mees, keda oli hingedepäeva kontsertmõtisklus meie kirikus väga puudutanud, teinud kogudusele suure annetuse ja ütles, et tahab sellega toetada meie kiriku akende projekti.
Esialgu lootsime ka viimase akna välisosad korda teha, aga kuna ilmad on läinud jahedaks, tuleb tööd kevadesse lükata. Neli uut vitraaži sel aastal on tõeline ime. Aeg on keeruline, aga just sellel keerulisel ajal on paljude inimeste südamed olnud väga avatud.
Neid ridu kirjutades märkasin ühe kirja saabumist. Raamatupidaja teatas, et üks meie koguduse liige on just teinud akendele keskmisest suurema annetuse. Korda tehtud akendest on valminud neli vitraažakent ja nende ümber olevad raamid ja piidaosad restaureeritud kolme suurannetaja abil. Ülejäänud kolmel aknal on kokku ligi sada annetajat.
Kuue uue vitraaži ja üheksa vana akna kordategemise eest oleme tänaseks tasunud tegijatele enam, kui on tulnud sihtannetusi. Seega vajame veel annetusi. Peagi plaanime iga akna alla panna ka pisikese plaadi, millel on kirjas nende annetajate nimed, kes on toetanud vastavate akende kordategemist vähemalt saja euroga.“
TULEVIKUPLAANID
„Kas nüüd on kõik? Ei. Kaks altarist kahel pool olevat ja kaks viimase uue vitraažiga akent vajavad välisraamide ja piitade restaureerimist ning pakettaknaid ja raame. Täiesti tegemata on veel neli kirikutorni läheduses olevat akent. Seega on meil akendega veel pikk tee minna, aga kui tuleb annetusi, liigume edasi.
Viimased neli akent on täisulatuses korraga näha vaid väljast ja kui neid hämarpimedal ajal seestpoolt valgustada, muudavad need Vabaduse väljaku palju kaunimaks. Iga akna kordategemine muudab kirikut kaunimaks. Samas vähendab see kirikusse tungivat välismüra ja aitab hoida kirikus külmadel kuudel sooja. Pärast esimeste akende restaureerimist ei põle altariküünlad tõmbetuules enam kahe tunniga ära.
13. detsembril, kui peaksime tähistama oma kiriku 153. aastapäeva, tahame anda koguduse hõbedast tänuristid ja kotkamärgid viiele inimesele. Sel korral on enamik neist seotud kahe kirikus olnud suure projektiga: aknad ja torni kellamäng.
Peagi valmib ka suur plaat, millel on näha tornis olevate ja igal päevasel täistunnil meloodiaid helistava kellamängu kelladel olevad tekstid. Plaat paigaldatakse kiriku eeskotta torni alla. Oleme väga tänulikud kõigile, kes on kinkinud oma ilusa osa, et meie kirik võiks muutuda aina kaunimaks ja heliseda paljude südametes!“
KOOSTÖÖ KUNSTNIKUGA
„Olen lõpmata tänulik vanameister Dolores Hoffmannile, kes on teinud väga ilusad ja põhjalikult läbi mõeldud kavandid, kasutanud uutes vitraažides väga väärtuslikku klaasi ja kohati ka maailmas ainulaadset tehnikat.
Temaga on lõpmata lihtne suhelda. Tal on väga suur kogemus ja nii palju ilusaid ideid, vahvaid mõtteid. Ta süveneb väga põhjalikult ja kui ta tuleb oma valmissaanud kavandeid kirikusse näitama, on ta nagu kartlik laps, kes arvab, et tema kavand kindlasti ei sobi. Küllap tal on ka selliseid kogemusi.
Meie koostöö tema ja Erkki Juhandiga on sujunud imehästi. Oleme vaid kolme pisidetaili palunud kunstnikul kavandites muuta. Palusime tõsta Kaana pulma veinianumad pisut kõrgemale, jaotada kümne käsu numbrid kahe tahvli vahel pisut teisiti ja ja muuta ühte sõna ühe vitraaži tekstis. Kõik muu on algusest otsani kunstniku mõtete ja töö ilus vili.
Dolores Hoffmann on väga hea kunstnik, kes teab väga palju nii klaasidest kui kirikust. Ta on alandlik ja jõuline – suur meister – ja tema töökojas töötavad tõelised meistrid.
Ka meie akende restaureerijad on teinud väga suurt ja ilusat tööd. Paljud aknaraamid on pisikesteks pulkadeks lahti võetud, asendatud pudedad osad, liimitud kogu raam kokku, lisatud mantliosa ehk see osa, mis üle piida äärte läheb. See töö tundub olevat kallis, aga vaid vähesed taipavad, kui palju lihtsam oleks teha uued raamid ja piidad kui plommida, parandada, tuult ja soojust pidavaks muuta vanu.
Meil on vedanud. Meie aknaid on restaureerinud ja pakettakendega varustanud väga head meistrid ja meie kiriku vitraažaknad on väga võimsaid ja olulisi lugusid väga kaunis vormis jutustavad meistriteosed. Tänan kõiki, kes on teinud selle ime võimalikuks!“
*
KAUNIS KAUNIMAKS. GALERIST ERKKI JUHANDI TAGASIVAADE KAHELE AASTALE, MIL KIRIKUSSE JÕUDIS KUUS UUT VITRAAŽAKENT
Erkki Juhandi ja Jaan TammsaluKogudusel ja õp JAAN TAMMSALUL oli vitraažakende kirikusse planeerimisel ja jõudmisel suureks abiliseks Jaani kiriku galerist ERKKI JUHANDI. Tema pilguheit tehtule:
„Kui 2007. aastal lõppes Jaani kiriku kapitaalremont ja kogudus naasis oma pühakotta, olid paljud hämmingus – nii palju oli kõik muutunud, kirik oli taas särama hakanud, palju helgust ja valgust oli pikkade aastate jooksul tuhmunud kirikus taas esile toodud! See oli nagu uuestisünd.
Kuid alati pole kõik nii hästi läinud. Eelmisel aastal lugesin koguduse juhatuse palvekirja Tallinna linnavalitsusele aastast 1944 – kogudus palus aknaklaasi, kuna kõik kirikuhoone aknad olid 9. märtsi pommitamises purunenud.
Möödunud aastal leitud Jaani kiriku välisfassaadi foto järgi teame kindlalt, et kirikul olid vitraažaknad, ainult see on selgusetu, kas need olid monokroomsed või osaliselt polükroomsed.
Mäletan hästi, kui kunstnik EVA JÄNESE kavandatud esimesed vitraažaknad Jaani kiriku idaseina paigaldati, see oli 1991. aastal. Tol korral said vitraažid ette viiele suuraknale ja võidukaare kohal olevale kuuendale aknale. Õpetaja TOOMAS PAUL kutsus avamise tunnistajaks ka VILLEM RAAMI, kes andis tookord põhjaliku ja kirglikult esitatud ülevaate sakraalarhitektuurist ja vitraažidest kirikutes.
Tean, et Eva Jänesel olid valmis joonistatud ka põhja- ja lõunaseina vitraažakende kavandid, kuid need läksid hiljem kahjuks kaduma.
Märgiline oli 2019. aasta, kui õpetaja Jaan Tammsaluga eesotsas sai otsustatud, et on aeg alustada ülejäänud kirikuakende vitraažide kavandite loomise ja raamide restaureerimisega.
Ainuõige otsus oli korraldada avalik konkurss vitraažakende kavandite loomiseks. Koos Eesti Kunstiakadeemia õppejõu EVE KOHAGA said koostatud avaliku konkursi tingimused ja 2019. aasta alguses kuulutati konkurss välja.
Konkursile laekusid kavandid üheksalt professionaalselt kunstnikult. Žüriisse kuulusid Eve Koha, MARJU RAABE, KATRIN OIDJÄRV, Jaan Tammsalu ja Erkki Juhandi. Kinnist ümbrikku avades selgus, et võitja on DOLORES HOFFMANN.
Seejärel algaski tihe koostöö vanameister Dolores Hoffmanniga. Imekombel on selle tulemusel valminud nüüdseks juba kuus suurt vitraažakent.
Iga aken jutustab vaatajale kindla loo, mille aluseks on Johannese evangeeliumi kirjakohad. Vitraažide kompositsioon lähtub kindlast ülesehitusest, milles akende allosas on figuraalne grupp koos tekstilise pühakirjaviitega. Tasakaaluks on ülaosas taevased väed – inglid. Kõigi akende gooti tipul on ka Kristuse monogramm. Värvilahenduselt on kunstnik arvestanud nii põhja-lõunaseina telge kui ka võimalikku valguse, heleduse murdumisprintsiipi läbi vitraaži vaataja silmade.
Kunstnik on arvestanud kogu kirikuruumi läbiva polükroomiaga, mis arvestab senise interjööri tagasihoidliku värvilahendusega, kasutades pigem heledaid külmi pooltoone, rõhutades neid tugevamate ja kirkamate värvidega akende alaosas domineeriva figuraalgrupi kujutistel. Üldjuhul on tsentraalosa võimalikult heledatooniline, kuid igal vitraažil varieerub üldrütm erinevate klaasi lõikekujundite kompositsioonis.
*
Väidetavalt on vitraažaknad hoone arhitektuurne osa – seega on uute vitraažidega kaasnenud muutused Jaani kirikus tõesti väga suured. Kogu kirikusaalile olemuslik interjöör on väga kiiresti muutunud.
Kas muutused on vältimatud? Muidugi on, teisiti pole mõeldavgi. See on tõeline ime, et kuus vitraažakent on nii kiiresti ette saanud.
Kindlasti peavad paljud veel harjuma oma kodukiriku uue ilmega, kuid palju on ka neid, kes on kogenud, justkui oleksid vitraažaknad juba ammu siin olnud. Kuid üks on kindel, Jaani kirik on saanud uue ilme ning mõtisklemist ja mõtestamist jätkub uuendatud kirikus kõigile.
Nelja suuraknaga töö jätkub – see saab olema tõeline väljakutse nii kunstnikule kui kogudusele. Dolores Hoffmann ütles juba mulle ja õpetaja Jaan Tammsalule: „Poisid, pange nüüd pead tööle.“ Tõesti – kuidas lahendada need suured aknad, mida seestpoolt pole võimalik tervikuna näha, kuid mis väljastpoolt moodustavad olulise osa kogu Jaani kiriku välisilmest, kui aknad on hämaral ajal seestpoolt välja valgustatud? Mõtteainet jätkub.
Suur tänu kunstnikule, tema meistrile JOOSEP NIITVÄGILE ja assistendile KÜLLI REINUPILE, Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialistile EERO KANGORILE, akende restaureerijatele ning kõikidele senistele ja tulevastele annetajatele!
