Advendiaja esimesel pühapäeval esitleti Viljandi Jaani koguduses trükisooja raamatukest „Orelihelidega taevani. Organistide ja orelimeistrite töö Eesti luterlikes kirikutes“. EELK välja antud trükise sisekaaned on vürtsitatud lugudega sellest, mis on organistidel juhtunud nende igapäevatöös. Tallinna Jaani kiriku organistidest sai sõna MARIS OIDEKIVI. Tema räägitust selgub seegi, mis põhjusel oli üks ja ainus tüli TIIA TENNO ja Marise vahel või keda kardab õpetaja TOOMAS PAUL. Mõnusat lugemist!
(Fotod: Urmas Roos)
Tallinna Jaani kiriku organist MARIS OIDEKIVI:
„Jaani kirikusse tulin ma 25-aastaselt noore plikana tööle Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia interpretatsiooni-, mitte kirikumuusika osakonnast ja ega ma kirikumuusikast ega talitustest teadnud siis eriti midagi. Mulle öeldi: „Ära sa seal väga nalja tee, see on tõsine koht.“ Ma tardusin hetkeks ja mõtlesin, et huvitav, milline ma seal kirikus siis pean olema ... Aga otsustasin, et olen, nagu olen, ma lihtsalt ei oska teisiti. Ja siis tuli välja, millised naljamehed seal kõik olid – eesotsas Toomas Pauliga, kes on tõeline vimkamees!“
*
„Esimestel aastatel ma pidin kord õhtul kirikusse harjutama minema. Siis selgus, et järgmisel päeval tuleb matus ja kadunuke oli tahtnud olla oma viimase öö kirikus kirstus. Nii oligi. TOOMAS PAUL ütles mulle: „Mine jah harjutama, aga kas sa tead, seal ukse vahel on kirst koos surnuga.“ Ma ehmatasin: „Ei iialgi! Mitte eluilmaski! Ma ei lähe ühtegi sammu sealt!“ Mäletan seda pilku, kuidas Toomas Paul mind vaatas ja ütles: „Mina kardan küll rohkem elavaid.“ Aga ma ikkagi muidugi ei läinud siis harjutama.“
*
„Kui Tallinna Jaani kirikus harjutama minna, siis on tunne, et keegi on seal pimedas. Pingid kogu aeg naksuvad. Kogu aeg on tunne, et keegi tõuseb nüüd püsti. Alguses oli päris häiriv, aga enam ei pane tähelegi, olen harjunud. Pühitsetud paik, seal ei saa midagi halba olla.“
*
„Kord oli mul n-ö täiskuuduo. Kui on täiskuu, siis kiriku hullukesed aktiveeruvad. Mina mängisin all ristimist. Vaatasin, et mingi võõras tüüp oli ka sinna tulnud. Ta oli niikaua vagane, kuni ma ristimise ära mängisin. Aga siis, kui mina hakkasin õnnitlemist mängima, võttis tema suupilli välja ja üritas mulle kaasa mängida! See ei õnnestunud tal, läks kogu aeg untsu. Aga ta püüdis ikka ja jälle! Vaatasin ja mõtlesin: „Ja siin me siis nüüd musitseerime. Täiskuuduo ...““
*
„Varem orelirõdu uks ei käinud lukus. Läksin teenistust mängima ja kuulen, et mingi asi undab, tiiskant on kogu aeg kuskil vahel. Mõtlesin, et midagi on orelis täiesti nässus. Mängisin veel, ikka tiiskant käis. Siis kuulsin, et hääl ei tulegi üldse pillist, vaid keegi laulis orelirõdu tagumises otsas. Hästi kõrgelt ja mingil oma meloodial. Üks tädikene oli ennast rõdule ära peitnud ja undas sealt orelile kaasa! Lihtsalt kohutav.“
*
„Olin veel algaja organist, kuid juba nii, et koraalides enam naljalt ikka ei mänginud mööda. Kolmekuningapäeva teenistusel järsku vaatasin, et laululehel on laul „Oh, mis hõiskamist ja rõõmu!“. Seda koraali ma küll ei teadnud. Teenistus käis ja ma mõtlesin, kust saada viis teada. Helistasin TIIA TENNOLE. Ütlesin: „Laula RUTTU see viis!“ Ta siis laulis. Mul polnud noodipaberit seal ka, pidin kirjutama: „Fis, fis, a, fis ...“ Panin ka mingid taktijooned vahele. Lõpetasin kirjapaneku täpselt siis, kui pidin mängima hakkama. See oli väga napp pääsemine!“
*
„Kui ma Jaani kirikusse läksin, siis oli orel kapis, sinna oli putka ümber ehitatud. Jaani kirik oli KOHUTAVALT külm, aga kapp oli omakorda häiriv element, selles oli küll soojem olla, kuid ega sealt väga ei kuulnud ega näinud. Peeglid ja mingi plärisev kell ja mis seal kõik olid, et teada, millal mängima hakata. Tiia Tenno oli siis ja on siiamaani minu kolleeg. Me oleme tohutult hästi läbi saanud ja ainus tüli, mis meil elu jooksul on olnud, oli sellesama orelikapi pärast. Tiia ütles, et see tuleb ära korjata. Mina vastasin: „Kui sina selle ära korjad, siis mina suren külma kätte.“ Me kütsime ennast nii üles, et mõlemad nutsime seal kapi kõrval. Toomas Paul seisis siis nõutu näoga meie vahel ega teadnud, mida peale hakata. Meie mõlemad muudkui töinasime ... Asi lahenes lõpuks sellega, et orel saadeti remonti, kirik läks soojaks ja kapp võeti ära.“
*
„Ükskord varastati mul orelirõdu pealt rahakott. Tuli üks mees, kes küsis, kas ta võib natuke vaadata. Muidugi lubasin. Ta vaatas ära ja pärast selgus, et ta oli ära „vaadanud“ ka mu rahakoti pingi pealt kotist. Tagasi seda ei saanud. Teinekord mängisin matuseteenistust ja sama mees tuli tagasi! Tal oli üks tüdruk ka kaasas ja nad läksid orelirõdu alumisse osasse, kus on seina ääres maalid. Mina mängisin parasjagu ärasaatmist. Kirstu hakati just kinni panema. Situatsioonikoomika oli aga see, et kui mina nägin neid, siis röögatasin: „Välja!“ Ja ma ei tea siiamaani, kas see kostis ka alla – et organist on eriti tige ja hüsteeriline ning käratab matuse välja! Igatahes need tüübid panid kablutades minema ja maale nad kaasa ei võtnud. Pärast seda ma värisesin üle kere. Nüüd meil on orelirõdu uks teenistuste ajal kogu aeg lukus.“
*
„Kord mängisime viiuldaja MEELIS VAHARIGA hardushetke. Tal oli mobiiltelefonil kohutav helin, mis kires või prääksus. Sel korral unustas ta telefoni mänguajaks vait panna ja muidugi hakkaski helisema. Pärast läks ta pahaselt alla: „Ma ei saa aru, mingid mobiiltelefonid helisevad siin!““
*
„Oli üks esimesi Tallinna Jaani kiriku hardushetki. Selle kontseptsioon on 10 minutit muusikat, 10 minutit vaimulikku mõtisklust ja 10 minutit muusikat. Minul oli seal vioolamängija, kellega me ei olnud kokku leppinud, kui palju korrata barokksonaadis. Tema siis arvas, et kõike võiks korrata. Kordaski kõike ja mina ei saanud enam midagi teha, nii et esimene osa kestis 20 minutit. Toomas Paul läks kantslisse, ütles kirjakoha sõnad, siis ütles aamen ja ronis alla tagasi. Mina mõtlesin, et kohe suren ära ... Mängisime siis teise poole ka ära. Pärast tuli Toomas Paul minu juurde: „Tead, muidu on kõik väga tore, aga teinekord mõtle, et äkki on mul ka midagi öelda.“ See on tõeliselt tragikoomiline lugu algusaegadest.“
*
„Paar aastat tagasi läksime flötist JANIKA LENTSIUSEGA rõõmsasti 1. jaanuari armulauaga palvust mängima. Lugu oli Edward Elgari „Salut d'Amor“ ja me polnud seda enne läbi vaadanud, sest see tuleb ju nagunii une pealt. Aga juhtus olema niisugune nüanss, et ühel oli üks helistik ja teisel teine. Kui me alustasime mängu, siis see, kuidas Janika hüppas esimese sekundi jooksul enda puldi tagant kohe minu juurde oreli kõrvale ja teine takt läks juba õigesti, oli nii tore! Kuidas inimene võib nii väle olla!“
*
„TOOMAS VAVILOVIGA mängisime Mozarti klarnetikontserti ja orelinoodis puudus lõpp. Proovisin talle selgeks teha, et lugu ei lõpe kuskil: „Palun, lõpetame ise ära.“ Aga ta pani järjest edasi. Siis hüüatasin kõvemini: „Palun, lõpetame kuskil, mul lihtsalt pole rohkem noote!“ Kuidagi saimegi lõpetatud, midagi väga traagilist ei olnud. Aga see on õudne hetk, kui nii juhtub!“
*
„Kihelkonna kirikus oli meil OLIVER KUUSIKUGA kontsert. Kavas oli Schuberti „Ave Maria“. Me ei olnud seda enne proovinud, et ah, nagunii tuleb välja. Aga keskmist lehte ei olnud! Ma pidin seal pastakast ruttu imema mingeid akorde välja, et saaksin kontserdi korralikult teha. Kuulajad ei saanud midagi aru. Aga ALATI peab proovima enne kõik lood läbi, ka kõige lihtsamad. Sest muidu võib igasuguseid ootamatusi tulla.“
*
„Kui ma kontserte annan, siis mul on orelikingad, tänavakingad ja kummardamise kingad. Oreli omasid ei tohi keegi teine peale minu nähagi, need on hästi sisse kantud. Kord olin ma esinemisele eelnenud õhtul Muhus kukkunud arbuusiga trepi peale, nii et säär oli lõhki ja üks varvas ka kuidagi imelik. Ma ei saanud orelikinga isegi hästi jalga, kui kontserti pidin tegema, aga kuidagi ikka toppisin jalga ja sain mängitud. Siis panin kõrge kontsaga kummardamiskingad jalga ja läksin kummardama. Seal kirikus oli redel, millega alla ronida. Läksin ja kummardasin ning ise mõtlesin, et jube imelik on ikka olla. Pärast tuli välja, et mul oli varbaluumurd. Edevus on ikka suur ... Ilu nõuab tohutuid ohvreid! Ronid kas või murtud luuga redelist alla, kummardamise kingad jalas. Need ei tohi tõesti kunagi maha jääda. Jaani kiriku alumise oreli jaoks mul on eraldi kingad, natuke ilusamad, sest seal paistavad jalad mängu ajal inimestele ära.“
*
„Saaremaal andsin kontserti ja re-noot muudkui hüüdis. Orelimeister TIIT KIIK istus terve kontserdi orelikapis, sest mul olid mängides nii kiired käigud, kus lihtsalt ei saanud sellest re-noodist üle hüpata. Siis Tiidu tagumik ainult paistis sealt kapiukse vahelt ja nii kui orel jäi undama, tuli tal vastav vile välja ja jälle tagasi tõsta. Ja see oli nii valdav noot! Lihtsalt jube. Pärast ütlesin: „Tiit, küll on tore, et sa olemas oled. Kontsert oleks täiesti rikutud olnud ...“
