Seletab õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Kui vaadata kiriku teadetetahvlit või infolehte, siis aeg-ajalt vilksatab sealt läbi mõni rida, mis annab teada veidi erilisest jumalateenistusest. Kui tavapäraselt on seal kirjas „armulauaga jumalateenistus“, siis vahel on jumalateenistus siiski ka ilma armulauata – teisisõnu liturgiline jumalateenistus.
Näiteks 2016. aastal teeme me Suurel Reedel mõlemad jumalateenistused ilma armulauata. Miks? Seetõttu, et sellele eelneval päeval on kaks armulauaga jumalateenistust: kõigepealt see, mida me vaimulikena isekeskis nimetame minimissaks ehk siis armulauaga palvus. Sellepärast ongi meie kirikus need armulauaga keskpäevapalvused alati neljapäeviti, et armulaud sai alguse kord, ligi 2000 aastat tagasi ühel neljapäeval. Läbi aegade on kristlased võtnud just neljapäevast päeva armulaua mälestuspäevana.
Neljapäeval on sel aastal Suurel Nädalal ehk paastuaja lõpunädalal kaks teenistust: kell 12 lühike ja õhtune tavapikkuses. Järgmine päev on Suur Reede – võib arvata, et kui Jeesus on risti löödud, siis mingit armulaua jagamist Ta ei teostanud seal risti peal ... Ehk siis liigume sinna, kus meie kirikust vanemad kirikud on läbi aegade olnud: Suur Reede on ilma armulauata. Siin Jaani kirikus on see varem olnud armulauaga jumalateenistus, aga võtame armulaua seekord maha. Suurel Neljapäeval on armulaud kaetud kahel korral. 1. ülestõusmispühal on kohe hommikul kell 10 jälle armulauaga jumalateenistus.
Samas on Suurel Nädalal vähemalt kolm jumalateenistust, mida nimetatakse liturgilisteks jumalateenistusteks. Kõige enam teavad inimesed Püha Jõuluõhtu liturgilist jumalateenistust. Mille poolest liturgiline jumalateenistus erineb armulauaga jumalateenistusest? Selge erinevus on selles, et kirjakohti on rohkem kui tavaliselt. Neid loetakse mingi sündmuse näiteks. Näiteks Suurel Neljapäeval armulaua seadmise sündmus: Piiblist võetakse erinevad kohad, kus räägitakse, kuidas Jeesus oma jüngritel Johannese evangeeliumis jalgu peseb (selles evangeeliumis armulaua seadmisest ja jagamisest ei räägita), ja siis erinevad kohad Luuka-Matteuse-Markuse evangeeliumist. Võetakse erinevad kirjakohad ja tänapäeva keeles „miksitakse“ sobivalt kokku. Need kirjakohad püütakse panna kronoloogilisse järjekorda, nii nagu see kõik tol korral seal kaks tuhat aastat tagasi võis toimuda. Kirjakohtade vahele laulab kas koor või kogudus laule. Nii et on kirjakoht, laul, kirjakoht, laul, kirjakoht, laul.
Algusliturgiat, mis koosneb armulauaga jumalateenistustel tavaliselt pihikõnest jms, lühendatakse liturgilisel jumalateenistusel tunduvalt, aeg-ajalt jäetakse isegi usutunnistus ära. Alustuseks on koguduse laul, siis tulevad algussalmid, siis palve või väike pihiosa ja siis hakatakse neid kirjakohti jupikaupa lugema, kuni jõutakse lõpuni ja öeldakse viimane aamen. Siis läheb jumalateenistus edasi ka koorilaulu või ühislauluga, jutlusega. Liturgilisel jumalateenistusel ei ole peale armulaua ka teateid, mälestamisi jm peateema lisandusi, keskendutakse põhilisele.
Sel korral on liturgilised jumalateenistused Suurel Reedel ja ka üks ülestõusmispühade jumalateenistus. Ja alati on liturgiline jumalateenistus 24. detsembril – siis ei ole meie kultuuriruumis ega suuremas osas Eesti luterlikes kirikutes jõulumissat – sõna „missa“ viitab ju armulauaga jumalateenistusele.
Liturgilisel jumalateenistusel on seega kirjakohtade hakitud lugemine ja hakke vahel on instrumentaal- või koorimuusika või ühislaulud, mis peaksid kinnitama seda, mida on kirjakohaga just öeldud. Õpetajal on tõsine kohustus igale kirjakohale lõppu valida laul, mis sobib selle kirjakoha mõttega. Et oleks tervik. Nii et selle teenistuse kujundamine on päris keeruline asi. Aeg-ajalt inimesed ei taju seda, aga tegelikult on see heas mõttes väga tõsine mõjutusvahend, kus tekstiline osa, mida ma kuulen pühakirjast, ja laul, mida ma laulan või vähemalt jälgin lauluraamatust rida-realt selle teksti, kokku kõlaksid ja üks kinnitaks teist. See on lihtne ja ilus meetod usu kasvatamiseks.“
