13. jaanuaril oli „Loodud sõna õhtul“ külaliseks näitleja, lavastaja ja teatripedagoog LEMBIT PETERSON. Jutuajamist suunas õhtujuht JANEK MÄGGI. Avasõnad ütles ja lõpupalve tegi õpetaja JAAN TAMMSALU ning muusikalisi vahepalu pakkusid JANIKA LENTSIUS flöödil ja MARIS OIDEKIVI-KAUFMANN orelil.
Fragmente sel õhtul räägitust. Lembit Peterson:
„Ma olen hästi tundlik nende piiride suhtes, et kas lavastada teatris või lavastada elus. Need ei ole päris samad asjad. Kui nimetatakse, et poliitikud teevad teatrit, siis alati ei pruugi see, mida nad teevad, olla teater. Ma olen õppinud teatrikunsti. Elus kõikvõimalike niitide tõmbamine ja telgitaguste asjade organiseerimine – lava loomine sinna, kus see tundub parasjagu vajalik (n-ö liikuv lava) – ei ole minu jaoks päris teater. Sageli see jätab mulje, nagu oleks tegemist pettusega.“
*
„Teater on minu jaoks siis, kui üks inimene tuleb lavale, teine vaatab teda ja ta midagi juba hakkab seal tegema, sooritama, aga me mõlemad teame, et tegemist on teatriga. Elus võib tihtipeale juhtuda nii, et see, kellega tehakse teatrit, üldse ei taha teatris olla, ta ei taha olla näitleja selles olukorras, mida keegi n-ö lavastab.
Näitlejate kohta öeldakse, et nad on ainsad siirad silmakirjatsejad. Mulle see väljend on meeldinud. Kui me tuleme lavale, siis kõik teavad, et me hakkame esinema ja see, millega me tegeleme, on teater. Me püüame mängida tõeselt, me ei hakka mängima mängimist. Kui hakkame mängima mängimist, siis see alati mõjub ebausutavalt. Ka mängus võivad olla tõe momendid, ka mäng võib peegeldada tõde – nii imelik, kui see ka ei tundu.“
*
„Ülo Vooglaiult ma olen õppinud seda, et juhtida ei saagi inimesi, juhtida saab protsesse. Aga kas ma alati oskan seda teha, see on iseasi.“
*
„Ma olen püüdnud järgida põhimõtet, et teatrilavastaja materjaliks ei saa olla elav inimene, kes on ta ees, vaid materjaliks saab olla selle elava inimese looming. Kui seda ei ole, siis mul materjali ei ole.“
*
„Amet neelab inimese. Seetõttu on näitleja puhul hästi tähtis see peegeldus, kus ma saan aru, et kui ma lähen lavale ja hakkan seal mängima, siis ma olen täielikult ise seal ja lisaks on seal VEEL KEEGI. Näitleja psühholoogia iseärasus on see, et seal tekib kaksainus. Ma olen mõelnud, et on küll kaksainus, aga selle juures tahab tingimata olla ka KEEGI KOLMAS, kes seda asja oskab reguleerida.
Seetõttu ma alustan oma tööd palves ja püüan seda teha palves – nii nagu igapäevast elu elada pidevas palves –, et õppida selles pidevas palves Loojat ja inimest paremini armastama. Ma arvan, et see on see, mis hoiab ja seob. Ma ei ütle, et see mul alati õnnestub, tihtipeale on meie sees ja väljas niivõrd palju segavaid tegureid, kuhu sisse need head püüdlused võivad kustuda, aga sellegipoolest – tuleb kannatlikult üles tõusta ja kannatlikult sel teel edasi minna. Ainukene tõeline kaotus on see, kui tahta jääda lamama ja enam mitte üles tõusta.“
*
„Näidendi valimine on nagu lapsepõlvemäng „Soe-külm“. See on intuitiivne lähenemine, et ma just selle materjali valin. Kõik märgid näitavad, et ma pean just selle näidendiga tegelema – on see siis just see teater või just need inimesed, kes tulevad sinna mängima ... Äkki on see kõik koos ja siis ma otsustan, et ma hakkan tegema. Kuid valikuprotsess on kaunis pikk ja piinarikas.“
*
„Jah, luul on tuul – nagu öeldakse. Luule on tuul. Aga ilma tuuleta läheb maa haisema. Nii et meil on vaja luulet, meil on vaja teatrimängu uute maailmade, uute hingeliste seisundite ja võimaluste tunnetamiseks. See on tunnetustee, mida teadus ega ka miski muu ei saa anda, vaid seda saab tunnetada ainult kirjanduses ja teatris. See on midagi, mis rikastab inimest.“
*
„Vaimse elu alus on minu jaoks kannatlik ootus. Lootuses.“
*
„Ega Jumalariik ei ole mitte söömine-joomine, vaid rõõm ja rahu Pühas Vaimus.“
*
„Paavst Franciscuses ma näen ajastu tähendust, ajastu kokkuvõtet. Minu jaoks on ta võtme- ja sümbolkuju praeguses ajas – vaatamata kriitikale ja arusaamatustele, mida tihtipeale võib kuulda.“
*
„Öeldakse, et üks pühaduse tunnus olevat huumorimeele olemasolu. Ja niipalju, kui mina olen kohanud neid inimesi, keda ma olen näinud teel pühadusele, on neil alati säilinud väga tähelepanuväärne ja helde huumorimeel, nad ei ole kunagi tulnud kirikusse kui märtrid. /---/ Goethe ütleb, et huumor on hinge tarkus. Tõepoolest – see tihtipeale aitab meid keerulistest olukordadest välja. Me ei peaks huumorit häbenema. See ei tähenda ka seda, et me peaksime kogu aeg ringi käima, suu kõrvuni. Aga minu jaoks on huumori olemasolu väga lähedalt seotud Tõe tunnetamisega.“
*
„Shakespeare'i komöödiad käsitlevad armastust, sõprust ja muid suhteid, aga peamise teemana käsitlevad need seda, mis on on näiv ja mis on tegelik. Mis on näiv armastuses ja mis on tegelik? Mis on sõpruses n-ö päris ja mis on vaid sõpruse nägu? Sellepärast on just klassikutega hästi huvitav tegeleda, et nad kiht-kihilt proovivad jõuda selleni, mis on jääv, mis on tõene, mis on see PÄRIS. /---/ Tegelikkuse ja illusiooni vahekordade uurimine on üks teatri päris ala ja selle uurimine ei lõpe alati sugugi edukalt. See nõuab inimeselt, kes sellega tegeleb, väga tugevat vaimset ja hingelist haritust, et nendesse mängudesse mitte ära eksida ega kaduda.“
*
„Ma olen mõelnud õpilase ja õpetaja vahekorrast. Filosoof Étienne Gilson on avanud silmad selle koha pealt: õpetaja püüab mingit tõde edasi anda, õpilane püüab tõde vastu võtta ja siis osutub õpetajaks see tõde, mis on nende mõlema vahel.
Ma arvan, et meie ühiskonnas on praegu puudu sellisest õigest dialoogist. Mitte see, et dialoog on õnnestunud siis, kui sa minu arvamuse omaks võtad – siis me oleme õnnestunud. Vaid dialoog kui see, et me mõlemad pürgime mingis küsimuses avatuse, selguse ja tõe poole ning oleme valmis respekteerima seda, kui tõde ilmub – me tunneme ta ära ja oleme mõlemad valmis taganema mingitest väärpositsioonidest või vastupidi – olen nõus kinnitama, et sul oli õigus. Eesmärk peaks mõlemal olema liikuda tõe poole.“
*
„Stanislavskilik pealisülesande määratlus on „Mille nimel me midagi teeme?“, näitleja peab teadma, mille nimel ta hakkab oma rolli looma, mille poole ta hakkab tegelaskuju luues pürgima – see on pealisülesanne. (See sõna võib-olla ei ole küll kõige õnnestunum.) Aga kui ma mõtlen, et MILLE NIMEL?, siis see viib meid kuidagi abstraktsesse maailma. Kui küsida KELLE NIMEL?, siis läheb pilt natuke teistsuguseks. Mitte mille nimel ma teen teatrit, rolli mängin, vaid kelle nimel ... Piiblis on koht, kus Pilaatus küsib Jeesuselt: „Mis on tõde?“ Ja vastust ei tule. Küsimus on valesti esitatud! Ikka „Kes on Tõde?“ – aga kas seda on mõtet küsida, kui me juba ära tunneme ... Ma ei tea. Küsimused on vahel huvitavalt esitatud ...
Me esitame vahel küsimuse: „Mis on väärtus?“ Paavst Johannes Paulus II ütleb, et iga inimene on nii suur väärtus, et tema ainsaks mõõdupuuks saab olla armastus. Minu meelest on see hästi öeldud.“
*
„Me ei näe teise inimese sisse. Mina teatriinimesena arvan, et me näeme nende tegelaskujude sisse, keda me mängime. Tegelaskujud on meie ees lahti kuni viimase hingeliigutuseni. Aga teine inimene mitte – õnneks. Teine inimene on saladus – õnneks. Igal inimesel on oma kontakt Loojaga. Jeesus läks Ketsemani aias palvesse. Ja mis vastuse Ta sai? Tal ei olnud vastust, aga Ta läks seda küsima ...“
*
„Ma arvan, et Jumal on meie kõigi elus kogu aeg lähemal meile, kui me ise oskame endale olla, ja tahab meiega kogu aeg koos olla. Küsimus on selles, kuidas ja mis hetkedel me Teda usaldame oma elu juhtima ja kuidas oskame seda teha. See on õppimine, töö iseenda kallal – töö iseenda uhkuse, kõrkuse ja himudega, ka kõige sellega, mis meid väljast enda poole tõmbab. See on pühendumise tee.
Kriisiolukorras tuleb ette hetki, kus sa tahad teada, kuidas asjad on ning kas Looja on või ei ole ja kuidas Ta sinuga kõneleb. Palve ongi eelkõige dialoog. See peaks olema rohkem küll kuulamine kui kõnelemine, sest Tema ju teab kõike, mis meis sees on, Ta teab meie vajadusi paremini kui meie ise. Kui kuulata, siis hakkavad vastused tulema. Need on peidetud, sügaval hinges, ja igaühega meist kõneleb Ta täiesti erinevalt ja omas keeles. Igaühe nime teab Ta hästi ja igaühel on oma salajane suhe.
Aga kui rääkida sõnast, siis üks Nimi oli, mida ma kandsin oma hinges läbi kõigi keeruliste aegade – alates 1970-ndate algusest. See viis alati kõigist raskustest ja keerukustest läbi. See andis kammertooniga hääle, mis samm-sammult juhatas mind sinna, et ma soovisin leida ka teisi inimesi, kes samuti usuvad. Seitsmekümnendate alguses neid ümberringi väga palju ei olnudki võimalik ära tunda. Mõned üksikud, keda teadsid, muidugi olid, aga kuidas leida kontakti?
See nimi oli Jeesus ja Tema on südames. Tema juhib. Tema kaudu me jõuame Loojani ja Tema kaudu me jõuame ka teiste inimesteni. Tema on ukseks teiste inimeste juurde. Kui me Tema kaudu läheme, siis me läheme õiget teed pidi. Sageli me ei kärsi sealt minna, vaid läheme kuidagi otse, üle aia ...
Tasapisi, samm-sammult on tulnud sõbrad, inimesed, kes on juhatanud selle tee peal. On tulnud ka raamatud ja elusündmused, eelkõige kõige lähedasemad inimesed, kes mind ümbritsevad: lapsed ja abikaasa. Teatav vaimu otsimine annab kõrgema rahu kui see, mida ma ise oskan teha.
Kui vaikusest rääkida, siis iga vaikuse taga võib kuulda veel üht teatavat Vaikust. Need on kõik võrdkujud, mis ma räägin – minu jaoks tähenduslikud, kuid mõne teise jaoks võib-olla ei ole. Aga on lihtsalt üks Nimi ja Teejuhtimine. Ta on kogu aeg meie elus olnud. Me hüüame: „Tõde, jää meie juurde!“ Aga meie ise sageli ei taha jääda, püüame eralduda. Kui räägitakse sellest, et Jumal karistab, siis üks inimene, kes oli mõnda aega ka mu vaimulikuks juhendajaks, ütles, et ei ole nii, hoopis inimene ise karistab end Jumalast eemaldudes. Jumal ei karista kedagi. Ma olen seda mõtet mõelnud endas. Igaüks saab sellest isemoodi aru, aga minu jaoks on see olnud väga oluline mõte. Kui ma Teda otsin, Temale liginen, siis on hästi. Kui ma ükskõik mille läbi Temast eemaldun, siis ma sellega karistan iseennast.
Igaühel on väga isiklik kontakt, Looja tunneb kõiki nimepidi ja igaüks teab neid teid, kuidas temal on läinud. Aga üks Nimi mul on ...“
(Foto: Heidi Tooming)
