Koguduse lood

Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Selles pealispindses ja kiirustavas kulgemises, millesse see maailmaosa, milles me elame, on tõmmatud, tasuks aeg-ajalt süveneda, lausa sügavale sukelduda, lasta end kaunil kanda. Ja see, mis aitab kanda, keskenduda, millessegi ära uppuda, nii et jääd ellu ja tuled sellest uppumisest elusamana välja, on meie ümber täiesti olemas. Meil on olnud ja on praegu heliloojaid, kirjanikke, luuletajaid, näitlejaid, lavastajaid, kunstnikke, kes on suured loojad. Nad suudavad ise sukelduda sügavustesse ning oskavad ka tähelepanelikku vaatajat-kuulajat sinna kaasa tõmmata.

Me elame maal, kus on väga õhuke kultuurikiht. Jah, me oleme uhked oma laulupidude üle ja selle üle, kui JOHANN KÖLERI maale meile aeg-ajalt näidatakse, me oleme vahel uhked ka MICHEL SITTOWI või EDUARD WIIRALTI üle, aga selliseid loojaid on tegelikult palju-palju rohkem. Mul on hea meel, et nii mõnedki väga head näitused on olnud suure külastatavusega ja et nii mõnedki etendused on sellised, kuhu on keeruline pileteid saada. Need on tõeliselt head. Mulle meeldib, et mõnda luulekogu lihtsalt ei ole võimalik saada, sest see on jälle läbi müüdud. Aga mul on kurb meel, et kõige selle keskel, milles me elame, on aeg-ajalt nii keeruline üles leida sügavat ja head, seda tõelist ja hingepuudutavat, mis läheb sügavale südamesse. Mul on kurb meel, et nii vähestel on aega süveneda ja lasta end kõrgustesse või sügavustesse kaasa kanda.

Jah, see on vahetevahel ka ohtlik. Kui valede asjadega tegeled – loed valesid raamatuid, vaatad halbu etendusi või kuulad pealispindset muusikat, siis võib see olla väga ohtlik, sest võib sind tõmmata kaasa ja sa tuled pärast kontserti, etendust või lugemise järel muutunud inimesena. Eks on ju nii, et me ei aja endale kõike laua pealt sisse ... kuigi meil paljudel on vist see kogemus ka, et kui Soome või Rootsi laeva peale minna, seal süda kõvaks teha, võtta omale kallis pilet ja astuda söögisaali sisse, kus sul siis on teatud aeg süüa, siis kipub olema küll nii, et sind on vaja lausa hoiatada. Viimane kord laeva peal olles oli laua peal paber, kuhu oli suures ja ilusas kirjas kirjutatud, et ära kuhja oma taldrikut korraga täis üht asja, mis meeldib, vaid proovi paljusid maitseid ja natukehaaval. Tunne maitset! Kokad on sööke suure südamega teinud – tunne maitset! Nii peaks olema ka raamatute ja muusika juures hoiatused – et mitte valimatult ja palju ahmitseda, mitte lasta endale kõikjalt midagi voolata, nõnda et ka kodus ei ole rahu: ühe käega paned raadio tööle, teisega teleka ja kolmandaga veel mingi asja igasse tuppa mängima. Müra muudkui tuleb ja tuleb kõikjalt, me ei saa end kaubanduskeskuses jm kaitsta selle eest, aga me ei peaks seda müra jätkama, kui me ise selleks midagi teha saame. Me ei peaks seda endale ega teistele tegema.

Me võiksime tegeleda ühe asjaga korraga, minna süvitsi, olla valivad ja tähelepanelikud. Kultuur on ohtlik ja samas imeline. Valik on meie, millist osa me tarbime ja millesse sukeldume. Üks poiss küsis hiljuti mu käest: „Kas sa oled kõiki neid raamatuid lugenud?“ Ta seisis minu toas ega suutnud ära imestada, kuidas on peaaegu kõik seinad mu töötoas raamatuid täis. Ma pidin talle ütlema, et ega ma tõesti pole kõike jõudnud lugeda. Oleksin pidanud lisama, et osa ei tasugi lugeda, piisab mõnest leheküljest, et aru saada, et pole mõtet aega kulutada – isegi siis mitte, kui on kingitud hobune. Öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Iga raamatu kohta see küll ei kehti, mõne kingitud raamatu sisse tuleb põhjalikult vaadata.

Ma lõpetaks selle harali mõtiskluse mõttega, millega KALLE KASEMAA mind üllatas, kui me temaga koos ühel tema austuseks korraldatud lõunasöögil istusime. Ta nimetas, et MARJU LEPAJÕE oli rääkinud, kuidas ta noorena võttis alati, kui kinno läks, piletid kahele järgnevale filmiseansile, et vaadata üht ja sama filmi põhjalikult – kui juba, siis juba, mitte nii, et üks kord ja millestki oled siis justkui ka aru saanud. Tema tahtis detaile märgata.

Kas meie tahame pealispinda või detaile? Detailideks tuleb aega võtta, süveneda. Head aega!“