Koguduse lood

Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Ma ei tea, mis mu sisse läks.“ Seda lauset on aeg-ajalt kuulda ja me oleme seda ehk isegi öelnud – vahel vabanduseks kellelegi, vahel iseennast välja vabandades. C. S. Lewis on öelnud, et kui sa ootamatult näed keldris rotte, siis nad ei ole sinna tekkinud mitte sellepärast, et sa läksid vaikselt sinna ja panid äkitselt tule põlema, vaid nad on seal kogu aeg olnud. Ma ei tea, kas see on liialdus, aga mul on tunne, et rotid on meis kõigis olemas. Mida enam ma loen Nareki Grigori „Nutulaulude raamatut“ või teisi tõelisi pühamehi ja nende pihtimuslikke palveid ja mõtisklusi, seda enam on selge, et mida pühamaks inimene muutub, seda enam ta hakkab nägema enda sees neid rotte, kes on valmis ka teistele kõrri kargama.

„Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.“ Kiusatus kurjaks muutuda on päris õudne asi. Me peame olema ettevaatlikud, et me ei muutuks kurjaks mõtte, sõna ega teoga. Ka mitte tegematajätmisega. Kui inimene on kuri, siis võib ta jätta käe ulatamata, kui teine on hädas.

Mis see kurjus siis on? Küll oleks lihtne, kui kurjus meile enam ligi ei saaks, kui oleme lasknud end ristida. Paraku see nii ei ole. Ka kõige paremad meie hulgast võivad ühel hetkel ütelda, et nad ei tea, mis nende sisse läks ja miks nad selliseks muutusid. „Miks ma talle nii halvasti ütlesin? Miks ma nii teravaks läksin? Mis ometi minuga toimub!“

Millega saaks kurjuse vastu? „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega,“ on Jeesuski omal ajal öelnud (Mt 17:21). Selleks on vaimulikke harjutusi välja mõeldud, eelkõige aitab aga regulaarne palveelu, pühakirja lugemine – kuigi ka Vargamäe Andrese kirjanduslik näide näitab ära selle, et ka üksinda Piiblit lugedes võib väga kurjaks kätte ära minna.

Kui me avastame endas kurjuse, rotid enda seest, siis on kindlasti vajalik kahetsus. See on patukahetsus, pihiletulek, armulauale tulek. Kui see pool jääb tegemata ja asendub eneseõigustusega, siis on see rottidele kõige parem toit. Kurjad rotid söövad parima meelega suurepärast eneseõigustuse konservi. Anna ainult ette, aplalt söövad! Kindlasti ei ole sina süüdi, kindlasti on keegi teine põhjustanud seda, et sa nii kurjaks läksid, kindlasti on kogu maailm selles süüdi ja eriti see vastik inimene ... Aga öeldakse ju ikka ja jälle, et küsimus ei ole selles, mida teine tegi, vaid selles, kuidas sina sellele reageerisid. Kui sa reageerisid kurjusega, siis tuleb endaga, mitte selle teise halva inimesega midagi ette võtta. SIIS ON VAJA ENDAGA TÖÖD TEHA. Ma olen näinud inimesi, kes ka kõige suurema ülekohtu peale suudavad naeratada ja ütelda nagu Jeesus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34). Kes suudavad ja oskavad loota, et inimene muutub, või lihtsalt tõmbuvad eemale, aga kindlasti ei muutu kurjaks.

Aeg-ajalt tundub mulle, et meid katsetatakse sellega. Kuidas meie usuga on lood? Kuidas on lood meie armastusega, halastusega?

Nii mõneski kloostrielust rääkivas raamatus kirjeldatakse seda, kuidas üks nunnaks ja mungaks pürgijatele tehtav katse on just see, kuidas sa reageerid ülekohtule, sellele, et midagi, mida sa oled päevi ja kuid suure armastusega teinud, loetakse ebaõnnestunuks või öeldakse välja, et see ei kõlba mitte kuskile. Kui sa siis vihastad ja lähed endast välja, siis öeldakse, et sa ei sobi veel nunnaks või mungaks.

Me ei kipu vist ei mungaks ega nunnaks, aga taevaingliks arvavad ennast paljud – et oleme täitsa toredad ja tegelikult vist juba tiivadki kasvavad. Aga mõtelge hetkeks, kuidas me reageerime arvatavale ebaõiglusele, milliseks me muutume kas või liikluses ... räägin siinkohal liiklusraevust ... Ma arvan, et neid katseid tehakse meiega päevast päeva. Kui me avastame nendes asjades endas kurjuse jälle tõusvat, siis õigel hetkel jaole saades tuleb see meile ainult kasuks – kui me ei õigusta ennast, siis on võimalus nende abil muutuda, et järgmisel korral, kui on sarnane situatsioon ja kurjuse tekitaja püüab meile ligi pääseda, siis me suudaksime paremini sellest olukorrast välja tulla.

Ma arvan, et kurjus kristlastes on selline asi, mis kõige enam on inimesi peletanud kirikust eemale või ehitanud inimeste ja kiriku vahele müüre. Kristlased oma kurjuse, õeluse ja ülekohtuga. Me võime oma kurjusega ehitada müüri Jumala ja oma kaasinimeste vahele. Inimesed teavad, et me oleme kristlased, aga sageli ka siis näevad ja kogevad, et me oleme kurjad ... „Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.“ Mõned on läinud kogudusest ära, et pääseda kurjast ... Halastagu Jumal nende peale, kes seda on põhjustanud.“