Koguduse lood

Pühapäeval, 29. oktoobril kõlab Tallinna Jaani kirikus aasta muusiku 2016 Robert Jürjendali teose „Missa brevis“ maailmaesiettekanne. Esitavad autor kitarril, ERSO löökpillimängija Madis Metsamart löökpillidel, sh kellamängu kelladel, ja tütarlastekoor Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo) Ingrid Kõrvitsa dirigeerimisel.

Vestleme teose esmaettekande eel ühes Tallinna vanalinna kohvikus sellest, kuidas üldse tekkis mõte niisugune teos luua ja see just sellises koosseisus esitamisele tuua.

Küsimustele vastab Robert Jürjendal.

Hea oleks kuulda saada „Missa brevise“ tekkemõttest ja loomisprotsessist. Kuidas see teos sündis?

Iga teose sünni juures on väga palju nähtamatuid seoseid. Kõigepealt see, et ma olen Jaan Tammsalu hea sõber ja me oleme aastaid koostööd teinud. Teiseks on see, et Hollandist tulid Jaani kirikusse uued kellamängu kellad. See oli minu jaoks kohe märk sellest, et midagi erilist on õhus. Jaan pakkus siis ka, et ma võiksin siin midagi teha koos nende kelladega. Sinna juurde tuli see seos, et ma olin aasta tagasi alustanud koostööd tütarlastekoor Ellerheinaga. See läks väga hästi käima ja nad osalesid ühe minu looga uute koorilaulude konkursil – kõlas väga hästi ja see lugu sai ka plaadile. Plaate neil väga tihti ei tule, aga parajasti juhtus tõesti olema see aeg, kui Ellerheinal hakkas ilmuma uus plaat. Konkursil osalenud lugu läks ka sinna peale – loo nimi on „Veel“ ja see on ka pühapäevasel kontserdil kavas, nii et seda saab veel kuulata. Sellised seosed.

Muidugi oli ka hea ajastus. Mulle väga meeldib töötada suvel, kuna olen siis pedagoogitööst vaba ning õpetaja puhkus on pikk ja mõnus. See loob võimaluse pikaks ja põhjalikuks loomistööks. Mulle meeldib tegeleda ühe teosega pikalt ja ainult ühe teose juures olla, nii et tõesti hommikul ärkad üles, teed kohvi ja oledki kohe-kohe selle asja juures ja sees – ega lõpeta enne, kui pimedaks läheb. See võimalus oli olemas, nii et ajastus oli tõesti suurepärane. Lisaks oli Ellerheinal planeeritud suveks koorilaager – see oli tehniliselt ka väga hea, ma teadsin, et teen „Missa brevise“ selleks ajaks valmis. Nii see juhtuski. Ma sain teose augustiks valmis ja käisin Ellerheina juures Karepal. Seal oli neil hästi äge koorilaager ja ma nägin ka lähemalt, kuidas suvine koorilaager välja näeb: sõin nendega koos seal suppi ja oli hästi vahva. Mulle oli see südamelähedane ja meeldis väga.

Edasi läks juba hästi sujuvalt, rohkem tehniline pool ...

Liigume veel tagasi loomismõtte juurde – luterlikus kirikus tuleb esmaettekandele „Missa brevis“. See ei ole väga tavaline seos.

Viimasel ajal on oikumeeniat kogu aeg rõhutatud, sellest on nii palju räägitud. Katoliku ja luterlik kirik lähenevad teineteisele praegu tohutu kiirusega mu meelest – heas mõttes, ei ole mingit pusklemist, vaid targad asjad võetakse kokku: mis on mõttekas, otstarbekas ja hea. Ääretult meeldiv, et meie pisikeses riigis ei ole siin vastasseisu kahe kiriku vahel. Mina ei näinud selles mingit probleemi.

Seletaks lugeja jaoks siinkohal põgusalt lahti ka selle, mis vahe on missal ja missa brevise’l.

Missa on täisliturgia ja ka muusikalises mõttes väga pikk ja põhjalik teos. Missa brevis on väike missa, kust tavaliselt jäetakse välja Credo osa. Võib-olla sellepärast, et see on mahukas ning seda ei ole lihtne muusikasse panna, teksti osa on seal väga suur. Aga minule see mõte väga ei meeldinud, tahtsin ikka Credo’t ka sisse tuua, see sobis vormiliselt. Nii et minu „Missa brevises“ on Credo sees. See on küll lahendatud muusikaliselt erinevalt, see on natuke kooripõhisem ja instrumentidel on seal väiksem roll. Lisaks on seal mõned löökpillid ja kitarr saateinstrumendina.

Kas nõuab ka erilist julgust kirjutada „Missa brevist“?

See on väljakutse ja vajab nii sisuliselt kui ka vormiliselt igas mõttes küpsemist. Ju ma siis tundsin, et vist on aeg – aastaid on juba muusikat tehtud.

Kas sellise teose kirjutamisele peab eelnema ka tugev palvetamine või mingi muu eriline seisund?

Pigem on see, et niisugust teost ei saa vist päris noor inimene kirjutada. Eks muusikaajaloos ole küll erinevaid näiteid, aga mingisugune elu höövel peab sust olema üle sõitnud ... Oluline on kirjutada seda küpsemas eas – et aru saada kannatuse, lunastuse, rõõmu jms tähendusest. Noorena on kõigest sellest raske aru saada. Iga asi omal ajal.

Kyrie osa oli mul juba varem olemas. Ma sain seda kohandada, seada – oli, millest kinni hakata.

Mis on stiililiselt olnud olulised pidepunktid selle teose loomisel?

Kindlasti on seal tunda vanamuusika mõju, aga seal on ka džässharmoonia kasutamine, nüüdismuusikale omase harmoonia julgem kasutamine. Näpuotsast on ka elektroonikat – seda on küll väga vähe, aga siiski. See aitab saavutada natuke põnevamat saatefaktuuri. Mulle omased üleminekud on ka tunda. Need on pidepunktid.

Tänapäeval on loomine vaba, sa oled kuulanud meeletult palju muusikat ja eks see ikkagi mõjutab. Omad valikud ja suunad tuleb teha.

Kas siin teoses on ka tunda mingeid kindlaid mõjutajaid?

Minul on mõjutustega nii, et kui ma kuulan midagi, mis mulle kohutavalt meeldib, siis ma saan sealt kirjutamiseks energiat. See ei tähenda, et ma peaksin hakkama seda, mis ma kuulsin, kuidagi kopeerima, aga ma saan sealt lihtsalt energeetilise elamuse, hästi palju jõudu. Mulle tohutult meeldib Benjamin Britteni „Missa brevis“. Originaalis on see orelile ja poistekoorile. Eriti meeldib mulle sealt Kyrie: lühike, kompaktne, konkreetne. See teos on niivõrd ajatu, ei ole ajas kinni. See lendab vabalt.

Pühapäeval hakkavad „Missa brevises“ kõlama tütarlaste hääled, kitarr ja kellamängu kellad – imelikumat kooslust ei saa peaaegu ollagi.

Öeldakse, et juhuseid ei ole olemas. Kui elus tulevad sellised olukorrad, siis sa haarad neist kinni ja tekivad omaette ideed. Selline olukord, kus tornikellad on kirikus sees altari ees valmis ja ootamas: „Mängige mind!“, seda ei ole tihti. Kuigi edaspidi saab „Missa brevises“ mängida neid osasid ka torukelladel.

Löökpillimängija Madis Metsamardiga on mul olnud ammu väga hea koostöö. Oma muusikat olen ma koos temaga päris palju esitanud. Madis kasutab tihti täit komplekti löökpille, seal on olnud vibrafon, väike kellamäng, torukellad, erinevad gongid ja igasugused väiksemad löökpillid. Kui me Madisega oleme kahekesi esinenud, siis näeb lava võimas välja, see on täiesti täidetud: minu elektroonilised asjad ka veel juures.

Kõlalises mõttes ei ole nüüd väga palju uut, kuigi vahe torukellade ja päris kirikukellade vahel on ikkagi suur. Ülemhelid jms on hoopis erinevad.

Küll teil on raske logistiline süsteem nende kontsertide juures ...

Jah, me peame tulema eraldi autodega, ühega ei mahu. Duo ei ole võimeline sõitma ühe autoga kohale.

Kas „Missa brevisega“ on plaanis minna ka teistesse kirikutesse?

Tuleb küll veel esinemist, see oli Ingrid Kõrvitsa ettepanek. Ellerheinal tuleb traditsiooniline jõulukontsert, see on igal aastal olnud Niguliste kirikus ja on seal ka nüüd: 16. detsembril kell 16. Seal on samamoodi Madis Metsamart osalemas ja hea võimalus seda heliteost veel kuulata.

Mida inimene peaks sellest teosest enda jaoks leidma? Kas ta leiab sealt igaviku ilminguid või midagi muud?

Oi-oi-oi ... Nii ilus oleks võtta muusikat ilma eelarvamuseta. Seda on muidugi lihtne öelda ... Lugedes kavalehte ikka tekib meil juba mingi ettekujutus millestki.

Aga kuna tegemist on esmaesitusega, esiettekandega, siis võiks heas mõttes ime sündida – midagi uut ja ilusat. See võiks sündida publiku abil. Publik ei ole üldse passiivne pool, kes kuidagimoodi vaatab „õunte pealt“, vaid ideaalis võiks ta alati olla toeks kõige oma väe ja vaimuga. Siis läheb muusika ka selle võrra võimsamaks.

Kas Jaani kirikus on hea mängida?

On küll. Seal on väga hea akustika: pehme ja pole kõle. See on piisavalt avar ja mulle küll meeldib.

*****

(Foto: Liis Viira)