2. märtsil 2017 avati Tallinna Jaani kiriku galeriis ehk lõunasaalis näitus „Pühakiri. Käsikirjast emakeelse Piiblini“. Näitus on kaheosaline, teine pool sellest asub Kiek in de Kökis. Avamisel pidasid kõnet õpetaja JAAN TAMMSALU, Eesti Piibliseltsi peasekretär JAAN BÄRENSON ja Kiek in de Köki muuseumi juhataja TOOMAS ABILINE. Jaani kirikusse pani näituse üles meie galerist ERKKI JUHANDI. Avamisürituse lõpus mängis orelit maestro ANDRES UIBO. Näitus jääb avatuks kuni 23. aprillini.
Õpetaja JAAN TAMMSALU avasõnad:
„Pühakirja on kokku pandud palju-palju sadu aastaid, selle loomine võtab väga pikalt aega. See on pikaajaline protsess. Sellest näitusest teadsime me ka juba pikalt ette, aga veel sel pühapäeval ei olnud kindel, kas see ikka neljapäeval siia ilmub. Aga nüüd on see olemas.
Jaani kirik on õige koht Piibli-teemalise näituse korraldamiseks. Kui vahetevahel on mul küsimus olnud, kas üks või teine näitus ikka peaks siin kiriku kõrvalsaalis, meie lõunagaleriis, olema ja ma püüan kõnega kuidagi põhjendusi leida, siis siin ma lõpetan igasuguse jutu. Annan sõna edasi, see on õige näitus õiges kohas ja õigel ajal. Aitäh selle eest, et see on nüüd olemas, ja enne jüripäeva ärge tulge teda siit üldse puudutamagi, las ta seisab siin näha.“
*****
Eesti Piibliseltsi peasekretär JAAN BÄRENSON:
„Kõigepealt ma tänan Jaani kogudust selle võimaluse eest, et me võime siin kirikus olla. Piibliseltsi esindajana on mul alati hea meel avalikult välja öelda, et meil on väga hea koostöö. Iga aasta oktoobris toimub siinsamas eestlaste kirikus hõimurahvaste oikumeeniline palvepäev. Kui tekkisid plaanid tähistada käesoleval aastal reformatsiooni 500. aastapäeva, siis piibliselts alustas selle tööga juba aastail 2011–12. Esimene osa sellest näitusest toimus 2015. aastal, kui me tähistasime Maarjamaa 800. aastat.
See oli siis n-ö reformatsiooni eellugu, kuidas pühakiri jõudis käsikirjast inimeste lugemislauale. Üldjuhul oli see käsitsi kirjutatud. Reformatsiooni juubel annab võimaluse mõelda laiemalt ja kaugemale, mis oli see nõndanimetatud pime keskaeg, nagu me oleme seda nõukogude koolist harjunud mõtlema ja kuulama. Julgen öelda, et keskaeg oli väga värviline ja värvikas aeg ning ka pühakiri ei olnud mitte must-valge, vaid kulda ja värvi oli pühakirja lehtedel ja kaantel päris palju.
See näitus, mille üht osa praegu siin Jaani kirikus avame, on kaheosaline: Eesti osa on siin, Jaani kirikus, ja Kiek in de Kökis on muu maailm ehk siis Piibli lugu teiste Euroopa rahvaste kontekstis.
Kui me täna siin oleme ja on võimalik minna ka Kiek in de Köki, siis võivad vaatajal tekkida mitmed küsimused. Kui Kiek in de Kökis on väljas raamatute koopiad – käsitsi kirjutatud või trükitud koopiad –, siis me eestlastena vaatame seina peale ja meil on siin vaid üksikud fragmendid ja needki sellises seisukorras, mida tavalugejale kätte ei anta, et neid saaks vaadata. Eestlaste ajalugu on läinud sellisena. Aga vaatamata sellele oleme me kirjarahvana siiski viis sajandit olnud piiblikultuuri ja Piibli mõjuväljas ja see kindlasti mõjutab meist igaühe mõtlemist. Keskealised küll teavad, et nõukogude aeg mõjutas mõningate teostega väga kiiresti, ühe põlvkonna jooksul inimesi väga, aga ammuks siis pühakiri, mis on sajandite jooksul olnud meie mõjutaja. See on kahtlemata oma jälje jätnud.
Muidugi võib küsida, miks ei ole väljas originaale ... Me ei ole püüdnud konkureerida Eesti teadusasutustega, et tingimata oleks kõik väga teaduslik. Meie üks olulisi eesmärke on see, et tutvustada pühakirja kui kultuuri osa ja samas üht kristlaste baasteksti ehk tüviteksti, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Siin kirikus on hea võimalus vaadata ja mõelda, kust me tuleme, ja panna ennast Kiek in de Kökis ka sellesse tolleaegsesse Euroopa konteksti, mille osa me oleme ka vähemalt kaheksa sajandit, kui me kristlikku Euroopasse integreerusime.
Näitus on valminud tänu koostööle: ühelt poolt on Eesti Piibliselts kasutanud Inglise Piibliseltsi kogusid, sest kõik see, mis on üleval Kiek in de Kökis – Piiblid, käsikirjad –, on kõik Inglise Piibliseltsi omandus, mis on talletatud Cambridge’i ülikooli raamatukogu arhiivi. Cambridge’i ülikooli raamatukogu on aidanud meil neid materjale korrastada, digitaliseerida, et need oleksid vaadatavad. Finantsiliselt on meid toetanud Saksa Piibliselts – et see näitus saaks teoks. Ja samas oleme tänulikud Jaani kogudusele, Tallinna Linnamuuseumile, Tallinna Linnaarhiivile, kust pärinevad paljud siinsed materjalid. See on kõik koostöö.
Soovin kõigile, kes me siin oleme, et me leiaksime aega mõtelda sel 21. sajandi kiirustaval ajal ka sellele pärandile, mida meie eelkäijad on meile jätnud – olgu need kas või fragmentide näol, üksikute väikeste osade kaudu, aga need kuuluvad meile, need on üks osa meist.
Õnnistatud näitusega tutvumist!
Ja kuidas ikka lõpetada Eesti Piibliseltsi poolt: tänapäeval on meil võimalus lugeda Piiblit ka kaasaegses tõlkes, avada Piiblit lugeriga. Minge netti või kasutage lugemiseks Piibli äppi ja tutvuge selle tekstiga tänases keelevormis, siis me saame aru ka sellest, mida meie esivanemad on siin sajandeid tagasi kirja pannud.
*****
Kiek in de Köki muuseumi juhataja TOOMAS ABILINE:
„Tegemist on omapärase kaksiknäitusega. Tallinn on tornide linn. Me oleme ka praegu väga olulise torni all, aga naabruses on teinegi torn – Kiek in de Kök, mis on hoopis teist tüüpi ja hoopis teisel eesmärgil ehitatud, see on sõjatorn. Aga nüüd on Kiek in de Kök ka kultuuritorn ja Tallinna Linnamuuseumi filiaal. Linnamuuseumi ülesanne, missioon, on tutvustada linna külalistele ajalugu, olla nende mälu eest.
500 aastat reformatsiooni on väga-väga väärikas sündmus. Tallinn on üks esimesi linnu, kus reformatsioon oli edukas. On hästi loomulik, et me Tallinnas tähistame seda suurt juubelit. Olen tänulik Eesti Piibliseltsile, et me oleme saanud niisugust toredat koostööd teha: pool näitust on Jaani kirikus ja teine pool Kiek in de Kökis, mis seeläbi ei ole mitte sõjatorn, vaid pühakirjatorn.
Tahan öelda ka seda, et Kiek in de Kökil on olemas oma seos kirikulooga. Aastaks 1864 oli see vana keskaegne torn kaotanud igasuguse sõjalise tähtsuse. Tekkis küsimus, mida sellega peale hakata, mis võiks selle funktsioon olla. Oli näiteks idee, et sinna võiks teha veetorni. Aga ei, torn kingiti hoopis koos Komandandi majaga Toompea Kaarli kogudusele. Kiek in de Kök oli 1864.–1937. aastal Kaarli koguduse omanduses: seal olid koguduse arhiiv ja laoruumid, ruume renditi ka välja. Samuti oli seal raamatuköitmistöökoda, kus köideti ka lauluraamatuid, pühakirju. Nii et see seos meie kirikulooga on väga selgelt olemas.“
*****
Õp TAMMSALU lõpusõnad:
„Enne, kui me hakkame kuulama maestro ANDRES UIBO orelimängu, meenutan veel seda, mida on Oskar Luts kirjutanud oma „Suves“ ja mis on ehk paljudel inimestel jäänud märkamata ja oli ka mul seda jäänud, aga uuesti filmi üle vaadates leidsin ja hämmastusin, et nõukogude ajal oli selline stseen sisse jäetud: seal on koht, kus isa tuleb Tootsile ütlema, et nad annavad talu temale, et Toots saaks uuendusi teha. Ja siis tuleb see ütlemine – „Aga meile memmega anna meile Piibli kõrvale igapäevast leiba“. Piibel on niikuinii, aga Toots, anna meile igapäevast leiba ka ...
Annaks Jumal, et eestlased, kes isegi nõukogude ajal sellised stseenid filmi sisse jätsid, oskaksid ka täna ja homme nii mõelda – et Piibel NII tähtis oleks, sama tähtis või isegi tähtsam kui igapäevane leib. Selleks õnnistagu meid Püha Kolmainus Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim, ja aidaku selle näituse kaudu, mis on siin ja Kiek in de Kökis, inimestel õigeid ja häid mõtteid saada. Tänu kõigile, kes seda näitust on teinud, ja meie galeristile Erkki Juhandile, kes on aidanud seda siia üles panna. Olge hoitud ja olge tähelepanelikud, et igapäevase leiva kõrval, mida paastuajal võiks pigem vähem olla, oleks rohkem osakaalu Piiblil.“
