2017. aasta jaanuari viimastel päevadel jõudis Saksamaalt Jaani koguduse muusikalise töö koordinaatori Aivi Otsnikuni südamlik ja kuldristi ajaloo mõningaid nüansse avav kiri vaimulik Matthias Hasselblattilt, kes on risti kunagise omaniku, õp Bruno Karl Johannes Hasselblatti pojapoeg. Suur tänu Aivile, et nüüd on võimalik sellest kirjast üht katkendit ka koguduse kodulehel avaldada! Samuti täname õpetaja Arne Hiobit, kes kirja vastutulelikult eesti keelde tõlkis.
Eraldi tänusõnad kuuluvad kogu Hasselblattide perekonnale. Kui Jumal lubab, siis kasutaksime nende armastusväärsust veel tulevikuski, et kunagisest koguduse vaimulikust rohkem ka tänapäeval teada.
*****
Katkend õp Hasselblatti kirjast:
„Kallis Aivi,
ma rõõmustan väga Su meili üle! Palju tänu Sinu armsa tervituse ja heade soovide eest!
Südamlik tänu teate eest, et minu vanaisa kuldrist on üle antud pastor Jaan Tammsalule. Ma olen kindel, et see teade oleks ka minu vanemaid ja onu Theod (pastor Theodor Reinhold Hasselblatt, Bruno Karl Johannes Hasselblatti poeg – toim) väga rõõmustanud! Ma pean seda väga oluliseks, et see rist ei asu koguduse arhiivis, vaid et see jälle on annetatud ühele koguduse pastorile. Selle risti ajalugu läheb sel viisil edasi.
Täna pärastlõunal (29.01.2017 – toim) helistasin ma oma isa veel elavale õele Eva-Benita Stefanovicile (sündinud Hasselblatt, * 1930) ning jutustasin talle sellest – ka tema rõõmustas väga. Ma andsin sellest sündmusest meili teel teada ka oma õdedele ja teistele Bruno Hasselblatti (1886–1951) järeltulijatele.
Minu tädi Eva-Benita jutustas: see rist oli tema isale nii tähtis olnud, et ta kandis seda ka põgenemisel jaanuaris-veebruaris 1945 (Warthegaust edasi lääne poole) alati enda juures. Sellel eriti raskel põgenemisteekonnal ei suutnud tema isa Bruno Hasselblatt dokumentidega kotti koos tähtsate perekonnaürikutega enam kanda, tal ei olnud enam jõudu ja ta usaldas selle dokumentidega koti tee peal ühele võõrale inimesele – ja sellest peale on kõik vanad perekonnaürikud kadunud. Kuid risti kandis ta alati enda juures ning hoidis seda alal. See oli ainus väärisese, mille ta Eestimaast oli säilitanud. [---] Hiljem, Saksamaal juhtus järgmine lugu: risti juurde kuulus kuldne kett. Mu tädi ei mäletanud enam päris täpselt, kuid ta arvas, et sellest ketist tehti sõrmused ühe õe pulma tarvis. See juhtus pärast Bruno Hasselblatti surma. Rist oli seega mõnda aega ilma ketita. Hiljem aga valmistati uus kett kellegi juveliiri poolt Osnabrückis, kus mu tädi Eva-Benita elab. Kett, millega minu onu Theo risti jälle Jaani kogudusele tagasi andis, on seega valmistatud Osnabrückis [---].“
*******
Hasselblattide pere on Lendide ja Otsnike perega juba palju aastakümneid sõbralikult läbi käinud. Suhtlus algas Aivi Otsniku isa, kauaaegse Jaani koguduse juhatuse esimehe Osvald Lendi tegutsemisaegadel ja kestab siiani.
*******
(Fotol: õp Matthias Hasselblatt. Pildistanud koguduse juhatuse esimees Peeter Grossberg)
