Armu meile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Me kuuleme jumalasõna Pauluse kirjast efeslastele, kolmandast peatükist 16.–23. salmini.
„Sellepärast ma nõtkutan oma põlvi Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab oma nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie meeles ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastuses, et te suudaksite ühes kõigi pühadega aimata, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning taibata Kristuse armastust, mis ületab iga taipamist, ning et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Sellele aga, kes enam kui rohkem võib anda üle kõige selle, mida meie palume või mõtleme meist vaibuvat väge mööda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“
See täna ette loetud kirjalõik lõpeb Pauluse kirjas kinnitussõnaga „aamen“. Aamen tähendab heebrea keeles ‘tõesti’. Mõnel puhul Johannese evangeeliumis on jäetud algtekstis see kinnitusvormel tõlkimata. Kui Jeesus ütleb: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile ...“, siis mõnikord on kreeka keele põhjal „Aamen, aamen, ma ütlen teile ...“. Et see nii võõras ei tunduks, siis üldiselt on tõlgetes sinna pandud „tõepoolest“.
Igal juhul on see niisugune vormel, mis on heebrea keelest liturgiasse laenatult koos kristliku kuulutusega edasi läinud. Kui siin Paulus lõpetab selle nõnda, siis on see üks neid kohti, kus mõtted tõusevad kõrgemale igapäevasest: murest ja rõõmust, tülist ja hädast. Kõrgustesse, millest rääkimiseks tuleb sõnadest puudu.
Kui ma mõtlesin, mis võiks olla see, mida täna rääkida, siis tundus nii lootusetu võtta jumalakojas sõna nende asjade kohta, millega me puutume kokku oma igapäevases elus või meie Eesti ühiskonnas või kogu maailmas. Pigem tundus, et see võiks olla HARDUShetk, hetk, mil me vaikselt oleme siin, kuulame muusikat ja mõtleme igavikulistele asjadele. Kõik see, mida Paulus siin rääkis, mida ta palub oma kogudustele ja soovib neil osaks saavat, oli nii pidulik, et on lootusetu, et see kõik meelde jääks. Seda võib võtta kahe sõna kaupa ja igas sõnas on nagu kastepiisas peegeldunud terve ilm – kõik, mida ta siin ütleb, et Kristuse kaudu võiks nende südames ja meeles elada ... Aga mis mind nende sõnade lõpus ikka ja jälle on eriti puudutanud, on „Sellele aga, kes enam kui rohkem võib anda üle kõige selle, mida meie palume või mõtleme ...“ Just see „üle“, see „rohkem“ – et ükskõik kui kõrgele me ka ei küündiks, ükskõik kui õigesti me oma soove ka näeksime ja neid Jumalale esitaksime, on tähtis see, mida Tema meile annab, anda tahab ja mis ka vähemalt osaliselt meile pärale jõuab, sest see annabki meile jõudu elada ja minna edasi lõpmatult palju rohkem.
Nõnda tahaksin, head sõbrad, teile tänasesse halli talvepäeva soovida sedasama. Et millised tahes teie mõtted siia pühakotta tulles oleksid olnud, võiks Jumala Vaim laskuda meie peale ja tõsta meid ülesse ja kinnitada meile, et ka meie soovidest, mõtetest, püüdlustest ja saavutustest kaugelt rohkem on see, mida Ta annab juba siin meile, rääkimata sellest, mille Ta on valmis pannud oma riigis, kus Ta on Kõik Kõiges.
Me tõuseme palvetama: „Me täname Sind, Issand, et Sa oled meid kutsunud pimedusest oma Valguse juurde ja et Sa aitad meid koos kõigi pühadega aimata, milline on Sinu armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus. Taibata Kristuse armastust, mis meie taipamise ületab, et ka meie saaksime Jumala täiusest oma osa, selle, mis meisse täna mahub ja mis annab jõudu siit edasi minna. Aamen.“
