Õpetaja Toomas Pauli surma järel kogus Tallinna Jaani kogudus temaga seotud mälestuslugusid. Need on reastatud enam-vähem kronoloogiliselt selle arvestusega, millal kirjutajal tekkisid esmakontaktid õpetaja Pauliga. Pärast mõningast kaalumist eemaldasime ametipostide nimetused ja ka koguduste nimed, mis mõne kirjutaja mälestustele olid lisatud – olgu siin kõik üksnes õed ja vennad Kristuses.
Lõppu on lisatud mälestused, mida on 2026. aasta augustis rääkinud vaimulik Arne Hiob ja omaaegne koguduse juhatuse esimees Peeter Grossberg – mõlemad lood on ilmunud ka koguduse Facebooki lehel.
Kõik mälestuslood on läbinud kerge keelelise toimetuse ja kõik õigused neile lugudele kuuluvad Jaani kogudusele. Üks lookaust läheb õpetaja Pauli perekonnale, üks on kirikus lugemiseks ja hiljem leiab koha arhiivis.
*
SISUKORD
Valve Mägi
Abielupaar Tiit Kiik ja Helena Risthein
Hilda Adamson
Piret Kressa
Maret Kaik
Katrin Oidjärv
Andre Tamm
Heldi Kikas
Õilme Krell
Niine Lepasaar koos Andres, Allan ja Aleks Lepasare ja Elin Lokiga
Evelin Müüripeal
Kuldar Taveter
Mari Klein
Anu Lust
Allan Alajaan
Riste Laasberg
Katrin, Peeter ja Maria Aksiim
Margit Arndt-Kalju
Vaimulik Arne Hiob
Peeter Grossberg
*
VALVE MÄGI
Kirja pannud tema tütar MADE.
Õpetaja Toomas Paulist on mul mälestus, mida tahan jagada. See mälestus on minu isa ja Toomas Pauli sõprusest. Minu isa oli Muhus köster-jutlustaja ja elas oma perega köstrimajas. Muhu Katariina kirikus oli sõjas tekkinud pommitabamusest tulekahju ja võimud olid kiriku kasutamise keelanud. Pool köstrimajast eraldati kirikuruumiks ja siin toimusid jumalateenistused igal pühapäeval. Üks või kaks korda kuus käis hooldusõpetaja Saaremaalt, muul ajal pidas teenistusi minu isa Eduard August Viik.
Kuigi juba eakas mees, oli isal elujõudu ja rõõmu, mida ta ikka usust ammutas. Pühapäeviti ja tähtpäevadel täitus palvela enamasti eakate usklikega, keda ühendas vennastekoguduse vaimsus. Isal oli palju sõpru üle kogu Eesti ja ka välismaal, kõik nad olid usuvennad ja -õed ja kõigiga hoidis ta sidet. 1960-ndatel tuli Muhusse noor hooldusõpetaja Toomas Paul. Eaka mehe ja noore õpetaja vahel tekkis sõprus, neil oli vestlusi ja Toomas Paul käis ikka isa sünnipäevadel. Hiljem saatis Toomas Paul mõne oma õpilase isa juurde vestlema.
Mul on olemas foto aastast 1975, mis on tehtud isa 80. sünnipäeval Muhu palvela ees. Toomas Pauli kõrval istub ühel pool minu isa ja teisel pool õpetaja Jaak Salumäe. Aasta pärast augustis, kui isa sai 81, sellist pilti ei jõutud teha. Sünnipäevalauas, kui isa tõusis, et kõnet pidada, karjatas ta ja kukkus. Ta suri selsamal hetkel. Õpetaja Toomas Paul jõudis just siis kohale. Näinud, mis on juhtunud, tõstis ta isa oma kätel üles ja kandis teise tuppa tema voodile. Siis ta ütles: „Laskugem nüüd põlvedele ja jääme palvesse.“ Pärast palvete lugemist ja õnnistamist viidi isa kirikutuppa maja teises otsas, kuhu ta jäi kuni matusteni. Matuserongkäik kodunt luteri surnuaeda oli rahvarohke ja pidulik. Toomas Paulist jäi ilus mälestus, kus ta, olles oma elutee alguses, minu vana isa õnnistusega ära saatis.
Õpetaja Toomas Paul on ristinud mu lapselapsed ja matnud mu lapse, Kose kirikuõpetaja Mare Palgi. Igavene rahu ja kustumatu valgus paistku neile!
*
Abielupaar TIIT KIIK ja HELENA RISTHEIN
Esmalt TIIT KIIK:
Saarlase (ja muhulasena) kohtusin Toomas Pauliga juba tema Saaremaa ajal. Hiljem oleme erinevates pühakodades puhuti koostööd teinud jumalateenistustel, ristsetel, laulatustel, matustel. Uku Masingu, Elmar Salumaa jpt teoseid lugesin juba nooruses, see andis julgust vestlusteks.
Kui Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis vahel Jaani kiriku organiste asendasin, kutsusid muuseumitöötajad mind koos abikaasaga pärast ka lauda, kus Toomas Paul luges söögipalve. Oma raamatukest „Sinu tahtmine sündigu“ iseloomustab ta ühes kirjas nii: „Võimalikult inimlik. Ei ta ole kurtjate-pihtijate koondportree, pigem popurrii, ka nende mõtetest, kes ei kurda. Raamatukene on elanud täiesti iseseisvat elu lahus minust. Selle saamise puhul olen olnud lihtsalt meedium. Pannud kirja oma ajastu otsimised. Augustinuse „Pihtimused“ on üsna teist laadi, autobiograafiline, mida see raamat pole kuidagiviisi (noh, selles mõttes muidugi, et minagi olen inimene ja omast ajast pärinev ning ega mu tunded-mõtted erine kuigivõrd teiste omadest). Sellised on mõned Meister Eckharti teosed. Või siis meie ajast Fanny de Sieversi „Mateeriasse kootud palve“.“
T. Paul oli kirglik lugeja: „Hobsbawmi olen lugenud mitmeid teoseid enne e.k „Äärmuste ajastut“, just rahvusluse küsimusega seoses (Eric J. Hobsbawm „Nations and Nationalism since 1780: Programme, Myth, Reality“) paari pikemat artiklit kirjutades (vt „Kirik keset linna“, seal ka bibliograafias mainitud), muist sai laenatud raamatukogust, ühe teose koopia lasin endale teha Helsingi ülikooli raamatukogus (käisin suviti üle lahe just sealse raamatukogu varudega tutvumas ning koopiaid teha laskmas – 1990-ndatel juba sai!). Lugesin tollal sellist kraami innukalt, kõigepealt muidugi Benedict Andersoni ja Anthony Smithi, aga ka teisi tähtsusi ... Mis puutub longue durée kontseptsiooni ning selle rakendamist, siis mäletamist mööda sain selle ikkagi prantsuse annaalide-koolkonnalt.“ „Enda meelest ei ole ma monomaan, pigem valgun laiali, sest liiga palju huvitab.“
Pühadeks ja tähtpäevadeks oleme vahel vastastikku õnnesoove saatnud. Siin mõned stiilinäited Toomas Paulilt läbi aja, järjest:
* Soovin teile rõõmu iseseisvunud Eesti pärast!
* Lahedat jaanireede õhtut!
* Jõudu ülevalt! On hea teada ja tunda, et mulle mõeldakse ning minu pärast palvetatakse. Soovin nii teile mõlemale kui kõigile teie järeltulijatele taevast varju ja abi!
* Õnnitlen tubli poja saavutuste puhul! Andku Jumal talle tarkust ja tarmu edasiseks! Et teil on nii tublid pojad, teeb südame loomulikult rõõmsaks. Kauneid kevadpäevi ning meelepäraseid sündmusi Teile ja Te omadele!
* Head sõbrad Helena ja Tiit! Soovime teile õnnistatud jõulupühi! Olgu need pühad rõõmurohked, sest juhtugu mis juhtub – meile on Päästja sündinud! Thea ja Toomas.
* Jumala varju ja abi teile kõigile!
See, kuidas ränka tööd teinud Thea võimaldas abikaasal end teostada ja kuidas Toomas omakorda tema eest eluõhtul hoolitses, on paljudele eeskujuks. Haigustesse suhtus ta stoiliselt: „Kui kaheksa aastat tagasi sattusin südamega kiirabi kaudu haiglasse, oli rahulik tunne, et võin kõigele joone alla tõmmata. Aga näe, veel on hulga aastaid lisatud ning nendes on olnud omajagu tööd“ (2017). Vaimselt oli T. Paul ka eakana heas vormis, ikka ilmusid artiklid ja raamatud, saime teateid ta esinemistest, nt: „Täna õhtul on Klassikaraadios mu loeng. Kena kuulamist!“ Või: „Saadan tänase hardushetke teksti, kuigi loodan, et saan ise ette lugeda.“ Kui füüsis alt vedas, lugesime: „Olen taas haiglas ... Kiirabi viis poolteist nädalat tagasi ära, praegu hakkab olukord normaliseeruma – nii et näe, isegi suudan kirja kirjutada. Teile ja perele kõike head, kõigepealt tervist soovides Toomas.“ Me Helenaga harjusime teatava rütmiga kirju saama, nüüd on kaotusvalu suur. Samas teame, et valud ja liikumisraskused vaevasid T. Pauli ennast aastaid; õigusega nimetas ta meedikuid oma elu pikendajateks. Püüame suhtuda filosoofiliselt, usk annab lootuse. Paljud T. Pauli (autogrammiga) raamatud on meil käepärast. Neis on juttu kõigest, juba seetõttu meenub ta väga sageli.
*
HELENA RISTHEIN
2015. aastal koguti ettepanekuid esinemisteks Tartu Ülikooli muuseumi ja filosoofiateaduskonna konverentsil „Omad ja võõrad Eesti mõtteloos“. Teatele, et sooviksin esinemise ja artikli just temale pühendada, vastas T. Paul: „Ühtpidi olen teoloogina kahtlemata praeguses kultuuris võõras, ja kui sellele vaatamata olen saanud häälitseda, siis saab minu näitel küsida: miks just tema? Teate, mul tuli praegu üks lugemissoovitus pähe. Malcolm Gladwell – kõik tema raamatud tasuvad lugeda! – on kirjutanud täpselt seda temaatikat puudutava „Outliers: the Story of Success“, mis on praegu ka eesti keeles, „Väljavalitud“. Ta lisab andekusele ja töökusele veel õigel ajal sündimise kui vältimatu tingimuse. Jube õpetlik teos! Tema enda kohta, ja tunnen, et ka minu kohta kehtiv (muidugi meie maa mastaapides, aga põhimõtteliselt).“
Noh, Urmas Petti ja paljude teiste kõrval tsiteerisin oma artiklis ka toda kuulsust, peamiselt aga eakate maainimeste, koguduseliikmete liigutavaid vastuseid noore T. Pauli küsimustele usu ja Jumala kohta; samas osutasin ka teoloogi sidemetele ülikooliga. Vahepeal jõudis ta kirjutada: „Gladwelli suhtes hakkasin ka ise kahtlema, kas see Teid kõnetab, nii et saatsin oma väljakirjutatu prooviks. Jätke rahuga kõrvale.“
Pakkusin käsikirja, eelkõige osundusi enne artikli ilmumist üle vaadata, ent T. Paul keeldus, soovides lugeda vaid avaldatud teksti – õnneks jäi ta sellega rahule. „Omad ja võõrad Eesti mõtteloos. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi“ (XLIV, 2016) on võrgus loetav täies ulatuses, ka minu kaastöö „Toomas Pauli keerulised küsimused“ (lk 151–180).
Aga teoloog inspireeris teisegi mu üllitise. Mu nüüdseks saja-aastase isa dr Endel Ristheina 90. sünnipäevaks kavandas Tallinna Tehnikaülikool raamatu. Mõned arvasid, et peaksin ka midagi kirjutama, teised, et mitte. Küsisin nõu T. Paulilt, kes vastas kohe: „Kindlasti on need leheküljed, mida Teie kirjutate, head ja vajalikud!“ Teoloog teadis isa õpikuid ja sõnastikke, ka raamat „Energiatehnika ja maailm“ oli talle elektrikuhariduse tõttu arusaadavam kui mulle. Olles arutlenud heade ja halbade isade üle (T. Pauli üks lemmikteema, lähtuvalt Jumalast kui Isast), lisas ta veendunult, et mul on hea isa. Nad ei olnud tuttavad. Asusin kirjutama ning mu kaastöö ilmus kogumikus „Endel Risthein: lapsepõlvest tänaseni“ (TTÜ Kirjastus; 2016), eeskujuks ka see, kuidas T. Paul ise austas oma vanemaid. Jutlusteski kõneldes neist: „Arved Paul, tollal 39-aastane mees, kirjutas 1953. aastal Vasalemma vangilaagris enne Siberisse saatmist:
On kaski kasvamas me laagri õues,
nii noori, madalaid ja nõtkeid veel.
Nad sütitavad kodumõtteid põues
täis igatsusi, soojust elule.
Kord kasvas kaski noori, sitkeid
me kodupinna avarustes seal.
Küll sirgus tütarlapsi neiuks nõtkeid
ja mehi valmis vabadusele.
Kuid kodurajal puhunud on mitmed tuuled,
ei võinud seisma jääda iga puu.
Küll kaebasid ja nutsid rahva huuled,
kuid lootussõnu sosistas veel suu.
Nii palju kannatanud koduase,
kuid noored võsud kasvamas on taas
ja tugevaks on võrsund vaevas kased,
ehk küll neid palju murdunult on maas.“
Kirjavahetus T. Pauliga kestis vaheaegadega kümmekond aastat. Jutustasime oma tööst, lisades linke konverentsidele, manuseid: T. Paul artikleid, loenguid ja jutlusi, mina ülesvõtteid loodusest või sakraalkunstist, hea energiaga muusikute lindistusi, et tal (lõpupoole ju hospiitsis) tuju tõsta.
T. Paul: „Praegu loen vaimustusega A. W. Moore’i „Lõpmatust“ (lõpetasin eelmisel nädalal „Da Vinci pärandi“ ja Frykmani & Löfgreni „Kultuurse inimese“). Ühe teise raamatu kohta: „Püüan lugeda, aga ei edene eriti. Ma olen üsna umbusklik kõigi teooriate vastu/suhtes, mis üritavad ühe sõna/mõiste/printsiibiga kõik ilma asjad ära seletada ja põhjendada (Schopenhaueri Wille, Freudi Sexualität, Marxi klassivõitlus jne). Aga proovin ikka edasi lugeda.“
Oli ka arutlusi Piiblist ja Koraanist, sõnade tähendusest ja tõlkevõimalustest. Siia mahub lõbus katke: „Mis Teie mälestusse 11 aastat tagasi puutub, siis vist on see iseloomulik mulle – selle asemel, et väärikalt õnnistusesoov vastu võtta, hakata endamisi arutama, mis asi see „õnnistus“ veel olema peaks. Mis parata, niisugune ma olen. Ja kuna Te olete nüüd nii põhjalikult minuga tegelenud, teate seda paremini kui ma ise. Ikka jään sõnade üle järele mõtlema, nende lapsepõlve otsima (lapselikult või lapsikult), imestama selle maailma üle.“
Kord mainis T. Paul oma 33-osalist teleseriaali „Raamatute raamat“, milles oli külalisena esinenud ka Hugo Lepnurm, meie ühine sõber ja Tiidu õpetaja. Eriti tähtsaks pidas ta mälestust Uku Masingust, kellega koos tõlgiti Uus Testament. „Eks omal ajal sai Masingust lõputult räägitud – mul endal on kõige rohkem kahju, et ... jäi välja tulemata tunnine telefilm, mida salvestasime kolm päeva Saaremaal eri kohtades. Parimal kevadisel ajal, ilm ja loodus imeuhked, mina veel vormis (ikkagi 20 aastat noorem või rohkemgi) ja õhinaga pajatamas. Kogu tiim oli tehtuga väga rahul, mina ise ka. Aga vaevalt neid linte enam kuskil on.“
Oli ka vaidlusi, aga soojad sõnad pastori e-kirjade lõpus lõid tasakaalu. Tsiteerin neid siin järjest nagu Tiit (õnnitlusi) ülalpool:
* Jumala armu ja varju ning saatmist kõigis Teie tegemistes!
* Olgu Teie tänane päev lahe!
* Olgu päev meelepärane!
* Lahedat laupäevaõhtut ning visadust ja lootust!
* Rahulikku pühapäevaõhtut, Teie tööle edenemist – ja rõõmu tegevaid leide!
* Tervist ja jaksu Teile ja Te perele! Teile endale vaprust ja väge!
* Kena kevadelõppu! Silma elu ilu märgata ning südant rõõmustada! Soovin Teile ja Tiidule ning poegadele kõike-kõike head!
* See on hea uudis, et loodetavasti võetakse vastu Teie suur töö. Pean pöialt! Edu ja õnnestumist Teile!
* Valget talve!
* Mõnusat täna alanud kevadet!
* Rahu südamesse ning meeldivat augustiõhtut!
* Jaksu ja reipust kõigiks tegemisteks ning rõõmu nendest!
* Parimat Teile ja Tiidule soovides, advenditervitusega Toomas.
Muide, nooruses olen südilt vestelnud ka Uku Masinguga ja temagi ammuse kirja lõpus seisab: „Soovin kõigi Teie tegemiste edenemist!“
Me Tiiduga pole Jaani koguduse liikmed, ent meid on siin alati hästi koheldud. Tiit aitab Niguliste kõrvalt ka siinseid oreleid hooldada. Talupoegliku Sutlepa kabeli hingekirjas oleme ammusest ajast; sealsed jumalateenistused on liigendanud aja kulgu. Kummagi esimesed eluaastad möödusid maal.
*
HILDA ADAMSON
Mäletan, kui õpetaja Toomas Paul tuli 1986. aastal Jaani kiriku õpetajaks, siis ta jättis sümpaatse ja erudeeritud inimese mulje.
Minu poeg Aare käis 1991. aastal leeris ning ükskord koju tulles ta rääkis, et õpetaja Toomas Paul oli kutsunud üles inimesi tulema vabatahtlikuks kirikukoristajaks.
Ma alustasingi kiriku koristamisega 1991. aastal ja käisin 27 aastat kirikut koristamas. See oli mulle suureks õnnistuseks!
Mäletan, et mingil ajal ütles õpetaja Toomas Paul kirikukoristajatele midagi järgnevat: „Te teete siin tänuväärset tööd, aga et te õpiksite ka üksteist tundma, siis hakkame pärast kiriku koristamist istuma kohvilauas.“
Õpetaja Toomas Paul oli täis Jumala Vaimu ja väge. Ta oli eriliselt pika meelega, rahu nõudja ja südames suure armastusega. Ta oli kirikulistele suureks-suureks eeskujuks.
Minu poeg Aare ostis esimese õpetaja Toomas Pauli raamatu 1994. aastal ja pojal on peaaegu kõik õpetaja Toomas Pauli raamatud (v.a kaks teost) ning enamik neist olemasolevatest raamatutest on läbi loetud ja osa raamatuid on loetud üle kahe-kolme korra. Tema raamatud on täis tarkuseteri. Näiteks meeldib pojale teosest „Leeriõpik täiskasvanuile“ kümne käsu hingamispäeva diplomaatiline seletus, kus õpetaja Toomas Paul kirjutab: „Kas hingele on pühendatud laupäev või pühapäev, ei ole praeguse nädalalõpu puhul suure vahega. Võib-olla praeguse elutempo juures ei piisagi aja mahavõtmiseks ühest päevast, et raputada end lahti argielust“ (ilmunud 1996, lk 74). See on nii ilusti öeldud – et nagu lambad terved, hundid söönud (poja väljend selle tõlgendamise kohta).
Minu ja minu poja arvates on õpetaja Toomas Pauli tõlgitud Uus Testament seni parim versioon ning eriti heaks teevad selle joonealused märkused. Need avardavad silmaringi. Näiteks Uues Testamendis on Matteuse evangeeliumis 19:24 kirjutatud, et rikkal on taevariiki minek niisama raske kui kaamelil läbi nõelasilma. Õpetaja Toomas Paul kirjutab ilusasti, et tõenäoliselt on tegemist Jeruusalemma väikese väravaga, mille nimeks on Nõelasilm. Nõnda saab palju asju selgemaks. Õp Toomas Paul teadis alati konteksti ja nii sai ta edastada kirikulistele n-ö tervikpilti ehk suurt pilti.
Loen tema tõlgitud Uut Testamenti üsna tihti ega jõua teda mõttes ära tänada. Näiteks väga meeldib, et õpetaja Toomas Paul on Jeesusest kõneledes kirjutanud „Tema“ ja „Sina“ suure algustähega.
Olen õppinud Toomas Pauli palvuseid pähe ja see on aidanud minu usku Jeesusesse.
Jah, ta oli väga, väga tark.
*
PIRET KRESSA
Kohtusin Toomas Pauliga esimest korda 1987. aasta sügisel, kui läksin Jaani kiriku kantseleisse rääkima oma laste ristimise asjus. Toomas seletas mulle rahulikult, et ema tuleks ikka enne või samaaegselt ristida ja leeritada. 1988. aasta jaanuaris saimegi koos lastega kristliku kiriku ja seejuures Jaani koguduse liikmeteks. Tundsin kohe huvi, kas ma saaksin kuidagi aidata kiriku vanemaid liikmeid, ja kui kirikus moodustati diakooniarühm, kutsuti ka mind sinna. 1993. aastal lahkus senine rühmajuht meie kirikust ja Toomas pöördus minu poole, kas ma oleksin nõus rühma juhtimise üle võtma. Naiivse inimesena, kes ei kujutanud ette, millise koorma ma endale kolmekümneks aastaks võtan, olin asjaga nõus.
Toomas Paul hoidis kogu aja (kuni ta ise emeriteerus) kätt n-ö meie tegevuse pulsil. Kaks korda käisin koos temaga Soome sõpruskogudustel külas, esimene kord Mikkelis, teine kord Helsingis. Arvestada tuleb, et need sõidud olid 1990-ndate alguses ja ka Soome oli siis täielik imemaa. Istusime kord Soome reisil söögilauas ja ma mainisin Toomasele, et ma ei ole kunagi värsket ananassi söönud. Sellepeale otsis ta ühelt vaagnalt ananassitüki ja andis mulle.
Meie rühm oli umbes 20-liikmeline, pisitasa selle arv vähenes. Rühmaga saime kokku kõigi pühade ajal, muul ajal üksikute liikmetega. Jõulupeole kutsusime me alati ka oma armsa õpetaja kohale. Meie kokkusaamiskoht oli kaua aega Lastekodu 6A majas. Mäletan ühte jõulupidu, kui väljas meeletult tuiskas. Kui olime oma peo lõpetanud ja hakkasime koju minema, siis Toomas, kes pidi minema kirikusse ja mina Tõnismäele oma töökohta, võttis mind enam-vähem oma kaenla alla, et tuisuvaaludest läbi tungida. Kui Toomas 2004. aastal emeriteerus, kutsusime teda endiselt oma jõulupidudele, aga diakooniaga jäi ta suhe põgusamaks.
1990. aasta alguses soovitas ta mul minna Usuteaduse Instituuti (UI) õppima, et siis UI raamatukogu enda vastutusele võtta. Sel ajal UI-s vist veel diakoonia eriala ei olnud. Hakkasin õppima, aga töötamise ja pere kõrvalt hakkas see mul üle jõu käima ja paistis, et raamatukogu mind ei vajanud. Nii jätsingi pooleli. Arvasin, et ühest kõrgharidusest aitab. Tegin ära peamiselt nende erialade eksamid, mida Toomas Paul õpetas. Naljakaim eksam oli Jaani kirikus sel päeval, kui metsast jõulukuuski toodi. Alati oli siis pärast metsatööd hapukapsasupi söömine ja nii ma eksamit tegingi, mõlemal ees supitaldrik. Mul ei läinud suutäitki alla ja Toomas imestas, et minusugune sõnakas ja aktiivne inimene võib eksamil nii pabinasse minna. UI-s olid tema loengud kõige populaarsemad. Sageli juhtus, et pärast loengut sammus suur rühm üliõpilasi, Toomas nende keskel, Toompealt alla, tudengitel kõrvad teritatud, et ükski kullatera Õpetaja suust kaduma ei läheks. See meenutas Sokratese suhteid oma õpilastega.
1999. aastal olid meil mehega hõbepulmad. Palusime siis Toomas Paulil meid laulatada. Mees tegi ka läbi ristimise ja leeritamise ja toimus väga ilus teenistus.
Käisin Toomas Pauliga kantseleis aeg-ajalt vestlemas. Vahel viskas ta nalja ka oma igapäevase töö teemal. Kord küsis ta naljatamisi, et ei tea, kas leerilastele mõnd kirikuteemalist anekdooti võiks rääkida. Need jutuajamised olid minu jaoks äärmiselt harivad ja südantsoojendavad. Oleksin käinud vist iga päev, aga ei söandanud. Hiljem, kui ta juba emeriteerunud oli, tuli sel teemal juttu. Ta kurtis, et istus sageli vastuvõtuaegadel üksi kantseleis ja kedagi ei tulnud. Ma mainisin ettevaatlikult, et ei julgenud nii sageli tulla, kui oleksin tahtnud.
Edaspidi olidki kokkusaamised temaga, kui ta veel kirikus ja Sutlepa kabelis teenimas käis. Kui võimalik, siis jäime juttu ajama. Sünnipäevadel saatsin talle meiliga pikema tervituse, millele ta ka vastas. Ta ootas vist rohkem telefonikõnesid, aga jällegi ma kartsin tülitada – vist ilmaaegu. Sageli tunned inimest mitukümmend aastat, aga ometi ei tunne. Nägin ka kurbusega, kuidas ta tervis pisitasa halvemaks ja halvemaks läks. Mõnikord ta ütles ka mõne sõna selle kohta. Ei kurtnud, vaid lihtsalt mainis. Aga kummaline, tundus ometi, et ta jääb alati meie sekka. Minu teadmisel oli esimene kord, kui ta oma tavaliselt tegevuselt puudus, Sutlepa kabeli jaanilaupäeva teenistus.
Võin öelda, et mul on tohutult hea meel, et olen pikka aega suhelnud ühe väga targa, suurepärase ja seejuures väga meeldiva inimesega. Tema tuli Jaani kirikusse 1986. aastal, mina 1988. aastal. Tundsime teineteist peaaegu 30 aastat.
*
MARET KAIK
Paar-kolm puudutusekildu.
Eks ma olin Toomas Pauli kuulamas käinud varemgi, aga esimest korda puutusin temaga silmast silma kokku millalgi ärkamisajal. Töö pärast, enda muredega ei oleks teda tülitada julgenud. Palusin talt kirjatükki oma ajakirja jõulunumbrisse. Tollal ei olnud veel päris tavaline, et vaimulik laiatarbeväljaandes sõna võtaks, liiati pidi õp Paulil olema ülepea tööd – üha uued inimesed tulid ju lahinal kirikusse. Ometigi suhtus õp Paul võõra asjapulga ebalevasse palvesse mõistvalt ja lahkesti ning kirjutaski meile jõulumõtiskluse.
Lugesin tollases Aja Pulsis ilmunud jutu nüüdsama üle: lugu on helge ja kerge (küllap arvestas autor ka lugejaskonnaga) ja tõukub omaenese poisipõlvemeenutustest Rõuges. Õhtune saanisõit kuljustega ehitud hobustega kirikusse ja tagasi; ühel jõululaupäeval läinud poisikesel kirikuliste hobuste kokkulugemine kolmesaja juures segi – neid oli mitmes reas igal pool kirikuõuel.
Paljud on rääkinud Toomas Pauli teenäitaja rollist, Õpetajast suure algustähega, tema teadmiste ja vaimusügavusest, tervikutaotlusest ... Kõik see on sulatõsi.
Kuid mulle näib, et õp Paulil oli ka miski mängulisem külg: tihtilugu lõpetas ta oma jutluse või mõtiskluse pisut ootamatult, mõne vaimukuse või puändiga. Oma taipamisrõkatuse või -turtsatuse peale pidin siis pisut ehmunult ringi vaatama – egas ma teisi kirikulisi sellega häirinud?!
Möödunud kümnendi alul oli mul au toimetada Toomas Pauli kaht hommikupalvuste raamatut. Aupaklikkus autori vastu oli aga sedavõrd suur, et kaalusin-kahtlesin mitte seitse korda, vaid seitsekümmend seitse korda, enne kui söandasin mõne paranduse teha. Lisaks pidasin vajalikuks üht või teist mõttekäiku veidi süüdlaslikul moel põhjendada. Eks me siis palunudki vastastikku andeks: üks selle eest, et tahtis mõnd muudatust sisse viia, ja teine selle eest, et oli andnud selleks põhjust. Ühele meelele jõudsime siiski kergesti ja meie e-kirjavahetus tõi kaasa väga vahetu ja sooja, minu jaoks ka hariva ja hingekosutava suhtluse.
Küllap võtab mu Toomas Pauli tunnetuse või vaimustuse omamoodi kokku üks jõulukink, mille ma aastate eest oma poegadele tegin. Siis lugesid nooremadki mehepojad veel raamatuid ka paberi pealt ning Toomas Paul ei olnud veel avaldanud kõiki oma kahtekümmet raamatut, neid oli vahest kümmekond või mõni rohkem. Usun, et olin kogu ta esseistika-publitsistika (mõtisklused, postillid, etüüdid, ilmavaatlused, pastišid, palved jms – heal lapsel on ikka oma nimi) mõnest raamatukogust kätte saanud ja läbi tudeerinud. Nõnda siis sai kumbki poiss minult jõulukingiks värske ÕS-i ja ühe Toomas Pauli raamatu. (Teine teise, sest egas vanaraamatupoestki neid hulgi antud.) „Siin on enam-vähem kogu kooliharidus, mis teil elus vaja läheb,“ ütlesin sõnad kaasa.
*
KATRIN OIDJÄRV
Kõigepealt ikka iseendast: lapsena ristitud Jaani kirikus, 1989. aastal leeris käinud, minu õnnistamise salm oli „Mina olen viinapuu ja teie olete oksad“ (Jh 15:5–8). Ja nii ongi. Ilma Jumala juhtimiseta ei saa millegagi korda.
Minu pihtkonna õpetaja oli Toomas Paul. Jaa, siis olid veel pihtkonnad. Sümpaatne, sõbralik, leplik – selline tundus ta leeritundides. Seal oli ta koos õpetaja Peeter Karmaga. Tänu erilisele ajale – 1990-ndad – oli kirik rahvarohke, tegutses pühapäevakool, edasi noorterühm. Vabatahtlikku tööd jagus kõigile soovijatele. Aga kõige tähtsamad olid siiski pühapäevad, õp Tooma jutlused. Need olid ka noorele kristlasele, kes kesist nõukogude aja poolt pakutavat ajalugu tundis, arusaadavad ja haaravad.
Ja tasapisi kasvas aukartus ja imetlus.
Aga kokkupuudet peaõpetajaga oli ka teist laadi. Siin vihjan õp Toomase tehnilisele haritusele ja haridusele. Äärmiselt nõudlik, nagu Toomas oli enda suhtes, oli ta ka näiteks kirikus tehtud remonditööde osas.
Oli aeg, kus ehitusfirma abiga pandi kiriku peaukse ette uued põrandaplaadid. Ja meie uskumatu Toomas kontrollis metalliotsijaga üle, kas armatuurid on ikka plaatide alla betooni paigaldatud – usalda, aga kontrolli!
Väga toredad mälestused on seotud pühapäevakooli ja noortelaagritega. Enne tol ajal veel diakon Eve Kruusi ja õp Arne Hiobi tulekut oli õp Toomas alati meie laagrites kaasas. Mõnus jutuvestja – ja siilisoenguga!
Jaani noortel oli õnn käia ka Magdaleena tänava majas, kus õpetajad elasid, Toomal külas ja keldris kamina ääres tarkust koguda.
Uskumatult suur on Jumala arm ja juhtimine, et saime noorte kristlastena kasvades kogeda õp Tooma juhatust ja õpetust, tunnetada tema sügavat usku Jumalasse.
*
ANDRE TAMM
Kirjutan seda mõtisklust Harjumäe tipus, seljatoega puupingil istudes, sõnaseade saatjateks päikese paitus, tuule sosin, puude kohin, lillede lõhn, purskkaevu väsimatu vulin ja kesklinna argised askeldused. Looja imeline loodu. Ajuti vaatan otse minu ees teisel pool Vabaduse väljakut kõrguvat Jaani kirikut, mille püha risti kohal pilved aeglaselt sõuavad ja vahepeal paigal seisavad. Seierid tornikellal näitavad pärastlõunast aega, milles püüan ennast kirjutamise vältel ajatuna tunda.
Eile külastasin kiriku lähedal paiknevat Tallinna Südalinna raamatukogu, mille laenutusosakonnas olid ühel laual esindatud Jaani koguduse pikaaegse pastori Toomas Pauli sulest ilmunud raamatud. Samas märkasin auväärse autori fotot ning tema eluaega tähistavaid aastaarve ja kuupäevi. Sellest mõistsin, et maailm ja Eesti Vabariik on kaotanud väga väärtusliku hinge, mille Jumal on isaliku armuga oma rüppe kutsunud.
Kalli kodukiriku kuninglikust keskkonnast, kolleegide, perekonna, lähedaste ja rahva keskelt on lahkunud taevastele teedele selles ilmas erakordselt teeneka ja viljaka rännaku sooritanud hea ja ustav sulane Toomas Paul. Armastusväärne vaimulik, õpetaja, õppejõud, kirjanik, mõtiskleja, teenäitaja, ülesehitaja, valgustaja ja lohutaja paljudele kaasteelistele inimeseks olemise ajas. Oma elutöö jätkajate ettevalmistaja ja motivaator. Tema mantlipärijatel on tõesti olnud kindel pinnas, millel edasi pürgida, ja päikseline pärand, mida alal hoida.
Kellad kirikutornis helisesid just paari sekundi vältel vaimu virgutavalt, justkui õnnistades ja julgustades mind oma mõttelõnga edasi kerima.
Mõttesse tuli 1989. aasta talv, kui viibisin perekonna ja suguseltsi ringis Tallinna Jaani kirikus. Toimus minu vanaema kiriklik ärasaatmine. Leinaga looritatud vaimulikku tseremooniat viis läbi keskealine sirgeselgne pastor Toomas Paul. Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud veel veidi aega ning vastavalt ühiskonna olustikule oli kiriku sügavam tähendus mulle kui nõukaaja lapsele, kaheksanda klassi poisikesele, veel mõistmatu. Esiti tundsin end kuidagi võõras ja kummalises asutuses olevat. Selle võõrastava fiilingu juures aga toimus midagi märgilist. Õpetaja Toomas Pauli esinemine, suhtlemine, omamoodi vaba maneer ja lihtne keel rahustasid mind ja muutsid mu kohalolu märksa meeldivamaks. Tema käepigistus ja soliidne kaastundeavaldus panid mind ennast vähemalt korraks tundma täisväärtusliku täiskasvanuna. Tolle hetke positiivne mõju minu isiksuse arengule oli selgelt tajutav. Võõrastus taandus ja pühamu miljöö kohandus kodusemaks.
Pärast seda kogemuslikku kohtumist ei sattunud ma kaua aega Jaani kirikusse. 1990-ndate teises pooles tudengipõlves avastasin aga uuesti tee sinna. Siis käisin pisteliselt kirikusaalis mõneks viivuks istumas. Toomas Paulilt aastate tagant saadud rahustav sõnum, tark silmavaade ja toetav kätlemine elasid minu hingemälus jätkuvalt.
Legendaarse kiriku- ja kultuuriloolasega olid mul järgmised kontaktid televisiooni, raadio ja trükimeedia kaudu. Kultuurihuvilisena lugesin tema artikleid ja kaanest kaaneni vähemalt ühe raamatu, kuulasin ja vaatasin vestlussaateid. Püüdsin kaasa mõelda, aga loomulikult ei suutnud ma sügavalt erudeeritud arutlejaga mõtteis sammu pidada. Nii haaramatult lai oli minu jaoks tema haridus, haritus, intellekt! Ent oli huvitav ja härra Pauli mõttearendused innustasid mindki aeg-ajalt rohkem süüvima asjade olemusse ja filosofeerima. Tema meediaartiklid andsid jõudu kõrgkoolis nõutud esseede koostamiseks.
Tänasest umbes kümme aastat tagasi oli mul uus vahetu kontakt Toomas Pauliga. Kirjutasin siis kiitva kirjatüki kristlikust Tallinna Pereraadiost ja see avaldati veebiportaalis Meie Kirik. Tugev sisetunne sundis mind jagama seda artiklit härra Pauliga, kes selleks ajaks oli juba Jaani koguduse korraline külalisõpetaja. Sel perioodil sain korduvalt osa tema raadioeetris kõlanud hommikupalvustest, ikka tuttaval sagedusel 89,6 MHz, mis vahendab kristlikku sõnumit ja muusikat ööpäevaringselt. Olin tõsimeeli valmis selleks, et vastust ei tule, sest suurte saavutustega suur vaim ei pruukinud vastata toona veel suhteliselt algaja ja tundmatu kirjaniku meilile, mis sisaldas ülistava artikli linki. Olin häälestunud peamisele eesmärgile tekst adressaadile vähemalt nähtavaks teha. Ometi vastus tuli. See oli sõbralik, tänulik ja tunnustav nagu mu artikkelgi. Vastaja pidas minu meedialugu tänuväärseks, sest Pereraadio väärivat sellist kiitust. Mul oli ülim au sellist tagasisidet ning kirja all olevat õnnistussoovi vastu võtta. Praegu olen samavõrra rõõmus, et see kahepoolne kontakt aset leidis, et Looja lubas mul väljendada oma südames süttinud sõnumit ja lubas mulle unustamatu vastuse.
23. juulil Issanda aastal 2026 avanesid ja sulgusid Tallinna Jaani kiriku uksed viimast korda õndsale hingele, kes vaimu tasandil on juba jõudnud Jumala kotta, taevasesse koju. Ta võib sealt taevakõrgustest alla maa peale vaadata täies rahulolus, sest suursugune püha pärand on maha jäetud, millest Kõigeväelisel valitsejal ja siiajäänutel ülimalt hea meel on.
Kümmekond minutit enne selle järelhüüdva mõtiskluse kirjutama asumist Harjumäel külastasin Jaani kirikut. Seisatasin austusavaldusena Toomas Pauli kõrge portreebüsti ees, et ka kivisse tahutud paeluvast pilgust püüda kinni aegumatu arukus ja vaibumatu vitaalsus. Vaatasin näitusesaali kõrval laual lebavaid kohapealseks lugemiseks mõeldud raamatuid. Jäi silma üks teos pealkirjaga „Surm on edasitee“ (autor Jaan Tammsalu). Need kolm tähenduslikku sõna puutusid enne silma ka kantselei ukse kõrval saali seinal ühel paberil ühes teises kontekstis. Tõepoolest, on ainult edasitee.
Kõrgesti ja alatiselt austatud ja armastatud Toomas Paul – targa rahva tark teoloog! Soovin Sulle õnnistatud edasiteed Issanda auhiilgusest valgustatud igavikuteedel.
*
HELDI KIKAS
Toomas Paul on meid abikaasaga leeritanud, laulatanud, ristinud meie lapsed, saatnud viimsele teele mu vähist puretud tädi ...
Olen lugematuid kordi kuulnud ja kuulanud Toomas Pauli lühemaid ja pikemaid mõtisklusi raadiost, lugenud artikleid, raamatuid.
Aga kõikjal, nii tema tarkades mõtlemapanevates sõnades kui ka siis, kui ta oli inimeste ees ja sees, meenuvad esmalt Õpetaja silmad hallikate kulmupuhmaste alt. Neis oli rahu ja selgus.
Silmi saatis hääl, Toomas Paulile ainuomane hääl. Hääl, mis pani end kuulama ja tõi hinge rahu. Sinna häälde kadus kuulaja mure. Toomas Pauli kuulates või lugedes muutus kõik maailmas korraga selgeks. Igale olukorrale leidus lahendus läbi õigete sõnade.
Kas või üks lugu 1990-ndate algusest. Suvi, olen laste ja nende sõpradega Pirital nautinud kuuma liiva ja sooja vett. Lapsed kõik sellised 5–6-aastased. Olles endid piisavalt väsitanud, otsustasime asuda koduteele.
Esmalt ühe bussiga kesklinna ja siis oli plaan koju jõudmiseks teise bussi peale ringi istuda. Aga kui jõudsime Jaani kiriku juures bussist vaevalt väljuda, tabas meid äike. Vihma kallas kui oavarrest. Taevast katsid tumedad pilved. Müristas. Laste rõõm oli kadunud.
Olin vanaemaga oma lapsepõlves tihe pühapäevakirikuline olnud. Otsustasin joosta lastega kirikusse. Samal ajal avanes kirikukantselei uks ja Toomas Paul astus välja. Teretasime. Küsisin, kas võin lastega kirikus vihmavarjus olla. „Kirikus leiab alati varju,“ vastas Toomas Paul. See on ainuõige koht, kuhu tulla. Justnagu tema sõnade kinnituseks kõmas kõu ja punkti pani sellele hele välgunool akna taga. Hetkeks muutus kirik helevalgeks, aga meil oli ühtäkki hea ja soe tunne.
Tegelikult kestis suvine äike loetud minutid, aga need olid toonud meid kuumast suvepäevast kohtuma Õpetajaga.
*
ÕILME KRELL (96)
Soovin jagada järgmist mälestust.
Aasta oli 1990. Töötasin Eesti Televisioonis (ETV) muusikasaadete toimetajana ja olin tunnistajaks esimestele vaimulike saadete salvestustele ETV-s.
Kuupäeva ma ei mäleta. Saade oli õpetaja Toomas Pauli poolt esimene vaimulik mõtisklus. Õpetaja tuli stuudiosse, istus kaamerate ette ja küsis: „Kuidas ma nende masinatega räägin?“
Mina ütlesin siis, et istugu siia kaamera kõrvale ja rääkigu minuga.
Istusin ja nutsin, sest kõik, mis kuulsin, oli uus ja südamesse minev. Kui salvestus lõppes, küsis Toomas Paul: „Miks te nutate?“ Vastasin, et ma olen ristitud 1930. aastal Hageri kirikus, kuid leeris pole käinud (kuigi emal oli kleidiriie ja kingad ostetud). Ajad olid ju teised. Kardeti ja ka mina kartsin.
Siis küsis õpetaja, kas ma tahan leeritust. Vastasin, et ma tahan.
„Kas Meie Isa palvet ja usutunnistust teate?“
Ütlesin, et tean, kuna isapoolne vanaema oli seda õpetanud. Ununenud oli ka midagi.
Toomas Paul ütles, et ta leeritab mind.
11. märtsil 1990. aastal oli mu leeripäev. Olin kirikus armulaual ja üksinda. Unustamatu päev!
See on minu jaoks väga armas mälestus suurest inimesest, õpetaja Toomas Paulist, kelle jälg meie rahva kultuuriloos on väga suur.
Ole tänatud!
*
NIINE LEPASAR KOOS ANDRES, ALLAN ja ALEKS LEPASARE ja ELIN LOKIGA
Õpetaja Toomas Paul on olnud väga olulisel kohal terve minu pere elus, tahan seda lugu jagada.
20. eluaastani ei olnud ma veel ristitud. Vanaema Salme Lokk oli minu ristimist küll soovinud, aga ema Elin Lokk polnud asjaajamist ette võtnud ja sinnapaika see tookord jäi. 1990. aastal kutsus minu onutütar Anne Lokk mind endaga kaasa Jaani kirikusse leerikooli. Anne oli tutvunud tubli soome mehe Hannuga ning noored plaanisid kiriklikku laulatust. Mina olin osutunud sobivaks ristiema kandidaadiks Anne tütrele Küllile ja seetõttu vajasin samuti usulist harimist.
Hakkasimegi onutütrega käima leerikoolis, kus meie õpetajateks olid Toomas Paul ja Jüri Vallsalu. See oli suur leer, kus käis palju leerilapsi, 1990. aasta 4. novembril oli leeri õnnistamine. Enne leeri lõpetamist toimus ka ristimine.
Saanud Tallinna Jaani koguduse liikmeks, hakkasin käima pühapäevastel jumalateenistustel, mitte küll iga kord, aga siiski järjepidevalt. Toomas Pauli jutlused läksid süvitsi, viisid kaugetele mõtteradadele, kuid tõid alati rännaku algusesse tagasi. Ta rääkis nii hästi ja nii targalt, et oli väga hariv kuulata, kuid samamoodi ümber rääkida ei oleks osanud.
12. juulil 1996. aastal laulatas õpetaja Toomas Paul minu ja mu peiu Andres Lepasare abielu. Andreski käis enne laulatust Jaani kirikus leeritundides ning rääkis alati põnevusega, kuidas Toomas Paul usuteemasid käsitles. Andres olla julgenud ka palju küsida ja õpetajaga vaielda.
Meie laulatuse tegi eriliseks ka see, et orelil mängis minu onu, organist ja koorijuht Peeter Lokk, kes omal ajal Tallinna Riikliku Konservatooriumi tudengina oli käinud öises Jaani kirikus orelimängu harjutamas.
Toomas Paul on ristinud ka ühe minu poegadest – Allan Lepasare, 28. augustil 2009. aastal.
Hea Jumal, täname Sind selle inimese eest, kelle Sa meie ellu õpetajaks ja teejuhiks tõid. Aita meil hoida teda meeles tänutundega. Ära lase ununeda sellel, mida ta rääkis, ja sellel, kui palju head ta maailma jättis. Anna talle igavene rahu ja meile südamesse tänu selle eest, et meie teed temaga kohtusid. Puhaku ta rahus. Tema mälestus jäägu meile õnnistuseks.
*
EVELIN MÜÜRIPEAL
Minu lapsepõlv möödus nõukogudeaegses Tallinnas ja olin kantud kõikidest nendest hoovustest, mida toonane haridussüsteem kujundas ja väärtustas.
Leeri läksin juhuslikult. See juhtus 1990. aasta jaanuaris, sest märkasin linnas jalutades leerikuulutust Jaani kiriku teadete tahvlil.
Muidu olin tubli nõukogude vaimus kasvanud noor inimene. Siiski, täna saan möönda, et veel kestsid teatud mõttes ka kuskil uusrajoonide mägede korrusmajades eelmiste põlvede traditsioonide varjud. Totaalne ajupesu siiski ei olnud veel saanud täielikult pinnast. Jah, kodus oli kaude räägitud Jumalast ja muust tõest, aga see oli ikkagi hoomamatu. Siinkohal lisan, et minu lapsepõlvekodus jõulupühi tähistati. Miks? Seda ma ei teadnud ja ega selgitatud ka. Kevaditi pidin alati Mustamäe Vanaka metsast kaseoksi tooma, sest isa nõudis, et nelipühadeks on vaja kaseoksi tuppa tuua. See oli kogu pea olematu taust kirikust, kirikuaasta kalendrist ja Jumalast.
Murdepunktiks sai osalt see, et astusin 1988. aastal Tallinna Pedagoogilisse Instituuti eesti filoloogia erialale õppima. Avanes uus maailm ja olid hoogu saamas sootuks teised tuuled. Punaseid aineid ei pidanud õppima sel moel, nagu varasemad aastakäigud seda teinud olid. Eesti filoloogia kursuse esimesed semestrid hõlmasid suuresti eesti kirjakeele kujunemise ajalugu. Piiblist ega katekismusest ei saanud seal mööda minna.
See ehk oli ka ajendiks end leerikursusele registreerida. Väga ei julgenud otsagi vaadata õpetaja Paulile, seda mäletan selgelt. Kõik oli nii unenäoline ja tekitas aukartust. Palmipuudepühal sain aga leeritunnistuse. Päev enne seda sain ka ristitud.
Mingit selget visiooni ega pühendunud teadlikkust kristlikust maailmapildist mul ei olnud.
Täna saan öelda, et Jumala abiga ja õpetaja Pauli jt toel kasvasin aegamööda ning peamine innustaja oli kokkupuude väga paljude sarnaste huvide ja küsimusi esitavate kaaslastega. Toomas Paul suutis koondada enda ümber selliseid noori ning neid teadmistejanulisi oli 1990-ndatel tõesti rohkesti. Uudsuse lummus ja võlu. Valida ja saada aimu kirikust, seal toimuvast ja ka Piiblist – leerikoolis oli terendamas senikogetust hoopis teistsugune hingus.
Jäin ikka järgima vahelduva eduga pühapäevaseid teenistusi ja otsisin seda osadust ja kinnitust Jaani kogudusest. Lisaks kuulasime, lugesime kõike, mida õp Paul vähegi jutlustes mainis.
Aga on üks huvitav tõik minu elukaares, mida tahaksin siinkohal jagada, sest see toob esile just vaimuliku ja teenija Toomas Pauli ligimesearmastuse.
1995. aasta lõpus olime abikaasaga otsustanud leivad ühte kappi panna. Minu vankumatu soov oli, et jumalasõna peaks selle sündmuse juures kindlasti olema.
Abikaasa oli samuti nõukogude aja „viljastavates“ tingimustes hariduse saanud ja paraku ristimata ja leeritamata. Pealegi Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Tehnikaülikooli (toona Tallinna Polütehniline Instituut) taustaga. Kuidas avada maailma, mis on kauge ja selgitamatu?
Suuri vastukäivusi tegelikult ei tekkinud, kõik oli lihtne: naine tahab kirikut, mees väga ei taha! Abikaasa Jüri ei olnud nõus oma tõekspidamisi muutma – et kas tõesti on mingi abiellumise pärast vaja nüüd pro forma ristida ja leeritada lasta! Mina jäin visalt enda juurde, võtsin julguse kokku ja läksime koos õp Toomas Pauli jutule. Mis siis nüüd teha sellises olukorras?
Tema kuulas. Ja kuulas lõpuni ära. Mina kinnitasin, et mina usun ja ma väga sooviksin, et talitus tuleks. Küllap see oli teatud mõttes keeruline otsus ka õpetaja Paulile. Aga see ta inimlikkus, noorte inimeste kasvamisse uskumine – valmisolek ulatada sau ja kepp! See liigutab siiani hingepõhjani.
Õpetaja Pauli lahendus oli selge ja konkreetne: ristimata ega leeritamata meest tema laulatada ei saa, aga seda liitu on võimalik õnnistada. Nii siis sündiski, et minu ja abikaasa abielu õnnistati jõululaupäeva eel Tallinna Jaani kirikus. Altari ees konfirmeeritud noor naine, ristimata ja leeritamata noor mees ning altaris teenimas õp Toomas Paul. Ei pikka valget kleiti – iga noore naise unistust – ega ühtegi külalist, vaid jõulueelne kirik, orelimuusika ning kiriklik toiming kolme inimesega. Selline mälestus, selline tänu!
Kiriklik laulatus toimus alles 2020. aastal õpetaja Jaan Tammsalu teenimisel – 25 aastat hiljem. Parem hilja kui mitte kunagi! Nii kantslist poolnaljaga meid juba väga küpses eas ka maha kuulutati. Selleks ajaks oli akustikateadlasest abikaasa jõudnud oma maailmapildis ja isiklikus kasvamises sinnamaale, et on veel midagi, mis ei ole kõik ratsionaalselt selgitatav ja argumenteeritav.
Õnneks sai seda õpetaja Pauliga jagatud ja ta kuulis, et see kunagine noorpaar jõudis aastaid hiljem kirikliku laulatuseni. Ka sellele asjale oli antud oma aeg. Suurim kummardus muidugi Toomas Pauli kui vaimuliku kannatlikkusele ja ligimesearmastusele töös, milleks ta oli kutsutud. Kuidas ja millise pühendumuse ja veendumusega ta teenis!
Jaani koguduse liikmena on olnud ka muid kiriklikke talitusi ja kokkupuuteid, mis inimese elukaare sisse mahuvad. Vaimulikuna kujundas ta oma kohalolekuga nii üksikisikute kui ka perede lugusid. Ja selle rolli suurus ei ole kuidagi mõõdetav. Sellest on saanud meie koguduse lugu ning osa Eesti kiriku- ja mõtteloost.
Minu pereliikmed on saanud juhatust 1990-ndate lõpust ametis olnud Tallinna Jaani vaimulike sõna toel. Toomas Paul oli aga kindlasti selle seemne külvaja, et need asjad hakkaksid korda minema ja lähevad korda ka täna. Päriselt. Kahtlen, kas see oleks üldse aset leidnud, kui ma kord ammu pärast kolmekuningapäeva poleks Jaani koguduse kantseleisse sisse astunud ja arglikult õpetaja Pauliga vestlust alustanud.
*
KULDAR TAVETER
Minu tee kristlasena algas 1990. aasta 8. aprillil – palmipuudepühal –, mil Toomas Paul õnnistas mind Tallinna Jaani koguduse liikmeks. Meid – igas vanuses leerilapsi – oli siis üle 200, sest kirikuskäimine oli jälle popiks muutunud. Kui oma leerikursuse algul arvasin, et ega ma väga sageli kirikus käima hakka, siis juba Toomas Pauli leeritundide mõjul see hoiak muutus ja avastasin end pea igal pühapäeval Jaani kirikust, eriti siis, kui Toomas Paul jutlustas.
Minus tärkas suur huvi usuteaduse vastu ja soovisin seda isegi õppima minna, aga ma siiski ei tundnud piisavalt kutsumust pastoriameti vastu ja nii on minust saanud hoopis arvutiteadlane. Huvi teoloogia vastu aga jäi ja seda märkas ka Toomas Paul, kes kutsus mind koos ühe teise teoloogiahuvilise koguduseliikmega osalema Jaani kiriku pühapäevakooli õpetajate siseseminaridel, kuigi me ei õpetanud pühapäevakoolis. Neilt seminaridelt on mulle eredalt meelde jäänud Toomas Pauli väga sügavuti minev käsitlus Jeesuse tähendamissõnadest ja ka seminaride seeria usus kasvamisest Fowleri teooria järgi.
Hiljem käisin koos ühe teise teoloogiahuvilise kirikunoorega Toomas Pauli loal vabakuulajana kuulamas tema loenguid Usuteaduse Instituudis, kus ta rääkis palju tuntud saksa teoloogist Paul Tillichist.
Aga kõige rohkem on mind kristlasena ja laiemalt inimesena kujundanud Toomas Pauli Jaani kirikus peetud jutlused, mida ma tema loal ka diktofoniga salvestasin, et neid hiljem üle kuulata. Salvestatud jutlustest olen hiljem korduvalt üle kuulanud eriti kolme, mis on minu usukäsitlust oluliselt mõjutanud. Esimene nendest jutlustest käsitles tähendamissõna kadunud pojast. Lähtudes viisist, kuidas tähendamissõnad olid Jeesuse ajal üles ehitatud, asetas Toomas Paul rõhu tähendamissõna teisele poolele, kus tema sõnul oli peidus loo puänt: Jumal hoolib ka niisugustest inimestest nagu noorem vend tähendamissõnas, kes tunnevad kaasinimeste vastu vihkamisega piirnevat kadedust.
Teises eredalt meelde jäänud jutluses pani Toomas Paul kristluse konteksti Franz Kafka jutustuse „Seaduse ees“, kus mees tuleb seaduse värava taha ja soovib sisse astuda. Väravavaht keelab tal esialgu sisse minna, öeldes, et see on praegu võimatu. Mees ootab aastaid värava taga, vananeb ja sureb lootuses siiski seaduseni jõuda. Enne surma küsib mees valvurilt, miks teised ei ole aastate jooksul sisse püüdnud tulla, kui värav oli kõigile avatud. Jutustus lõpeb valvuri vastusega: „Siit ei saanud keegi teine luba, sest see sissepääs oli määratud ainult sulle. Nüüd ma lähen ja sulgen selle.“
Toomas Paul rõhutas oma jutluses, et usk on aktiivne suhe Kristusega, mis ei seisne Jumala armu ootamises ja seaduste järgmises. Minu jaoks kõneles see jutlus eelkõige usujulguse puudumisest.
Kolmas meelde jäänud jutlus põhines Toomas Pauli sõnul ühe katoliku preestri jutlusel. See oli üles ehitatud väite ümber, et Jeesuse surm oli asjatu. Jutluse lõpuks tüüris Toomas Paul hämmeldunud kuulajad särava mõtteni, et Jeesuse surm oli asjatu seetõttu, et kõigil teistel asjatult surnud inimestel, näiteks sõdades langenutel, oleks lootust Jumala armule.
Toomas Paul oli Uku Masingu usukäsitluse oluline järgija ja edasiarendaja. Selle käsitluse keskmes oli usus kasvamine ja Jumala tunnetamine ning niisuguse seaduspõhise usu vääraks pidamine, mille kohaselt reeglite ja seaduste täpne järgimine tagab Jumala soosingu ja taevariiki pääsemise.
Mulle on hästi jäänud meelde üks kunagises ajakirjas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ilmunud artikkel, milles Toomas Paul tsiteerib Uku Masingu kriitikat usklike kohta, kes arvavad, et on Jumala riigi jaoks valmis kohe, kui nad on maha jätnud joomise, suitsetamise ja vandumise. Selles kontekstis oli Toomas Pauli üks lemmikväljendeid „roosipunga lahtikangutamine“, millele ta vastandas arenemise ja kasvamise usus, et „kord saada selleks, kes heidab eemale oma matkakepi ja hulgub vabalt kümne tuhande mäe vahel“. Mul on hea meel, et ta ise jõudis sinna. Samas on ka teistel lootust, sest Toomas Paul ütles, et „küllap Jumal võtab oma riiki inimesi erinevatelt usus kasvamise astmetelt“.
*
MARI KLEIN
„Mõnele avas Toomas Paul Piibli, teisele tegi ta lahti kiriku ukse, kolmandale andis ta võimaluse vaadata ausalt iseendasse ja maailma,“ on kirjutanud EELK peapiiskop Urmas Viilma oma järelhõikes.
Minu kohta kehtivad kõik need väited.
Äsja taas vabaks saanud Eestis, kus kristlus jälle keelu alt välja sai, oli kombeks ristida lapsi vanusest sõltumata. Eriti neil vanematel, kes ise olid enne sõda ristitud. Minu ema sündis viimasel sõjasuvel ja jäi sõjakeerises ristimata. 1989. aastal läks ta Tallinnas Jaani kirikusse ja palus end ristida. Kantseleis sattus olema Toomas Paul. 1990. aasta juulis, kui ma olin 11-aastane, ristis Toomas Paul ka mind. Pikk valge sinisetäpiline ristimiskleit, mille ema ise õmbles, on mul siiani alles.
Toomas Pauli juurde leerikooli läksin ma sajandivahetusel, 21-aastaselt, ema sõnul täiesti omal algatusel. Mul ei ole selget mälestust, mis mind selleks ajendas. Võib-olla mõni aasta varem autoavarii tõttu kogetud tagasitulek teispoolsusest ja tunne, et iga järgnev aasta on mulle kingitud ning mu eesmärk siin maa peal täitmata.
Usk ei ole kuulunud kaugeltki nähtaval moel meie pere igapäevaellu. See on midagi, milleni igaüks ise jõuab või ei jõua. Minule annab see jõudu ja meelekindlust, näitab teed ja aitab elus leppida asjadega, mille muutmine ei ole minu võimuses. Vahel tuleb lihtsalt usaldada ja loota ja kannatlik olla, ja lahendus tuleb, mõnikord siis, kui enam oodatagi ei oska. Mida rohkem avatud pilguga püüad vaadata, seda rohkem oskad näha omalaadseid seoseid, otsuseid ja juhtumisi, pöördeid ja pakkumisi, mis ei ole ratsionaalselt või loogiliselt selgitatavad, aga toimivad eesmärgipäraselt. Mõni käsitleks neid juhustena, teine imedena. Minu jaoks on need elu verstapostid, millest mõni paistab udust alles tagantjärele, teine särab sõnumina pimeduses.
Tsiteerin siinkohal ka Toomas Pauli ennast, tema leeriõpikust, teosest pealkirjaga „Maise matka poolel teel“. „Kas usk välistab kriitilise mõtlemise? Ei. Usk ei ole sama, mis kergeusklikkus. Usk on veendumus, mis põhineb inimese võimel mõelda ja tunda. Ratsionaalne usk on meie veendumuste kindlus ja vankumatus. /.../ Usk on vajalik igal sammul, alates intuitiivsest lahendusest kuni teooria täpse sõnastamiseni. /.../ Usk nõuab julgust, võimet riskida, valmisolekut kannatada valu ja pettumust, võimet loobuda ja ilma jääda. /.../ Usk ei piirdu niisiis sugugi üksnes religioonisfääriga, vaid on meile igapäevane asi.“
Aastakümneid hiljem viis tee mind Toomas Pauliga uuesti kokku Rein Veidemanni kaudu. Mul oli suur au toimetada üht Toomas Pauli raamatut ja koostada teine. Viimast neist käisime koos Reinu ja kirjastaja Mart Jagomäega 2024. aasta sügisel, Toomase viimase juubeli päeval talle Hiiu diakooniahaiglasse kingituseks viimas.
Koos Toomas Pauli emeriteerumisega nihkus minu fookus „suurelt kirikult“ vabaõhumuuseumis asuvale pisikesele Sutlepa kabelile, kus valitses hoopis teistsugune õhkkond. Teisel jõulupühal, teisel lihavõttepühal ... Sugugi mitte alati, aga mälestusi sealt on siiski palju. Üks, mis neist teenistustest eriti meelde jäi, on ilus komme saata rahvas pärast teenistust ära isikliku käepigistusega kirikuuksel. Minu jaoks märgib see komme võimalust Õpetajat tänada, mõne teise jaoks ehk midagi muud. See traditsioon on mõnes väiksemas kirikus ka tänapäeval alles, suurtes kirikutes alati mitte. Toomas ei loobunud sellest ka siis, kui ta enam seista ei jaksanud ja ukse kõrval toolil istus. Alles nüüd saan aru, kui palju see tähendas.
Mõnikord saatis Toomas mulle oma jutlusi ja mõtisklusi ja kirjatükke. Mõnikord muretses, kas need on ikka piisavalt head, ega ta ei ole oma erksust kaotanud. Tal oli eriline võime õpetada kummalisel kombel korraga nii kahtlemist kui kindlameelsust. Näidata, et austuse võib välja teenida ka alandlikkusega ja vahel on tark olla tagaplaanil, aga samas ei tohiks mugavustsooni kinni jääda, vaid teenida eesmärki, milleks oled kutsutud ja seatud.
Temalt saadud viimase kirja viimased sõnad olid „Andke mulle, palun, andeks!“. Põhjus oli proosaline: palusin temalt üht kirjatükki tema õpetajast Uku Masingust, mida ta enam kirjutada ei jaksanud. Sellest kirjast saati on omajagu liiva merre voolanud, sest teades tema tervise haprust ning sõprade ja õpilaste hulka, ei tahtnud ma teda viimasel ajal kuigi palju tülitada. Tundus, et kes olen mina, et ...
Nüüd näivad need sõnad, millele enam lisa ei tule, eriti tähenduslikud. Õnneks jõudsin talle tookord vastata: „Mõistan täiesti, et kõike ei saa ega suuda. Isegi Teie-sugune inimene, kui mitte öelda eriti Teie-sugune inimene, kes on ilmale andnud kordades rohkem kui enamik teisi, peaks saama lõpuks ikkagi ka veidi puhata. Nii et otse loomulikult annan andeks.“
Head teed, Toomas. Puhka rahus, Õpetaja. Aitäh kõige eest!
*
ANU LUST
Õpetaja Toomas Paul on meie ajastu suurim mõtleja ja õpetaja. On olnud suur õnn ja au elada temaga samal ajal, osa saada tema jutlustest siin Tallinna Jaani kirikus. Tema arvukad raamatud ja jutluste kogumikud on pärandus meile kõigile.
Mäletan meie armast õpetaja Toomas Pauli oma leeriajast alates. Leeritunnid toimusid kirikusaalis, meid oli palju. Tol ajal teenis meie kirikus ka Jüri Vallsalu, kes samuti õpetas leerilapsi. Leeritunnid olid väga huvitavad ja kirikuellu sissejuhatavad. Olime paljud tulnud ajast ja kodudest, kus kirik ei olnud soositud. Paljudes kodudes räägiti usuteemadel vähe või üldse mitte. Nüüd oli kõik uus ja silmi avav. Sain aru, et olin vajanud kirikut ja usku alati. Õpetaja Toomas Paul oskas arukal moel selle aja leerilapsi kiriku juurde tuua.
Leeriajal hakkasin käima ka pühapäevastel jumalateenistustel. Toomas Pauli jutlused olid mitmekihilised, aru sai nii võhik leerilaps kui ka suurte teoloogiliste teadmistega inimene. Tol ajal jutlusi ei salvestatud ja nägin kirikulisi, kes konspekteerisid ja ka salvestasid oma diktofonidega Toomas Pauli jutlusi. Mind hämmastas alati Toomas Pauli tohutu teadmiste pagas ja lugemus. Ta oli väga kursis viimaste sündmustega meie maal ja maailmas ning väljendas alati oma seisukohta. Ta ei surunud kunagi peale oma arvamust, vaid tal oli oskus panna mõtlema teema üle. Tema silmade läbi nähtuna ja sõnade kaudu sai inimelu uue, hoopis suurema tähenduse. Ei olnud enam vaja olla üliedukas, vaid piisas sammhaaval astumisest.
Õpetaja Toomas Paul pidas oluliseks iga kirikulist. Tema algatusel algasid meie kiriku igareedesed koristamised, mis kestavad siiani – on kestnud juba 35 aastat. On veel inimesi, kes on käinud koristamas algusest peale. See on eriline kooslus, vabatahtlike kirikuliste jätkuv tegevus. On kujunenud pere, kus teatakse ja toetatakse üksteist. Rõõm on näha ja kuulda, et Tallinna Jaani kirik on väga puhas ja korras.
Õpetaja Toomas Paulist jääb helge mälestus.
*
ALLAN ALAJAAN
Minu lähem kontakt Toomas Pauliga sai teoks esmalt 1994. aastal, millal ta väga ilusasti korraldas minu isa matuseteenistuse ja muldasängitamise Metsakalmistul. Paraku jõudis jaanuarikuus 2002 kord kätte ka minu emale, kellel avastati üpris ootamatult kaugele arenenud kopsuvähk. Käisime koos emaga jaanuari alguses 2002. onkoloogiahaigla polikliinikus vastuvõtul ja üks mehine arst vaatas oma kabinetis ema röntgenipilti, kõmistades kõva häälega: „Lõpp on käes, üks pool on täiesti kinni kasvanud, siin pole teha enam midagi!“ Kabineti uks oli lahti ja väsinud ema istus koridoris, kuulis iga sõna. Arst jõudis veel lisada, et kui veab, siis süda ütleb üles kuu aja jooksul, aga kui ei vea, siis piinleb kaua. Sellest päevast alates muutus meie elu äkitselt surma ootuseks. Ema jäi surma ootama meie ühisesse kodusse.
Umbes nädal aega pärast diagnoosi saamist kutsus ema mind ühel õhtul oma tuppa ja palus sulgeda ukse, et lapsed ei kuuleks. Ema rääkis, et ta on mõelnud igatepidi ja arvab, et sooviks võimaluse korral vestelda pastoriga enne surma ja võib-olla ka armulauda saada. Mina ise, katoliiklasena, olin selle soovi üle loomulikult väga rõõmus ja pakkusin välja, et võib-olla proovin veel täna õhtul Toomas Paulile helistada ja küsida, millal saaks. Ema püüdis jääda viisakaks ja lubas, et ta nädala jooksul veel ei sure, aga arvas, et las ma siis uurin pealegi, millal üldse saaks ja millal ennast paremini korda sättida ja pastorit oodata.
Oli külm talveõhtu, kell juba seitsme paiku, aga helistasin Toomas Paulile koju. Palusin vabandust tülitamise pärast, paludes tal kaaluda võimalust millalgi meid kodus külastada – mina võin oma autoga talle sõidutamist pakkuda. Toomas Pauli jutt oli lühikene: „Kas teile täna õhtul sobiks?“ Ma kokutasin veel veidi, et ega meil nii kiiresti vist veel vaja ole, aga et üleüldse ... „Mina olen praegu vaba, kas teile täna õhtul sobib?“ tuli Toomas Pauli konkreetne vastus.
Jõudsin Magdaleena tänavale umbes kella kaheksa paiku õhtul ja kohe, kui ma telefoniga helistades märku andsin, oli Toomas Paul valmis ja väljas, istus autosse koos väikese kohvrikesega. Ma veel kord tänasin teda väga kiire reageerimise eest ja püüdsin selgitada, et ema saab õnneks veel ka aeg-ajalt ilma hapnikuballoonita hingata ja veidi liikuda. Toomas Paul arvas, et vaimuliku jaoks pole midagi rängemat kui jätta surija kutsele kohe reageerimata: „Me keegi ei tea, millal meid võib-olla järsku kutsutakse ära.“
Kodus katsime valge linaga kaetud lauakese ema diivanvoodi juurde, kuhu Toomas Paul asetas küünlad, karika ja pateena, veeklaasi ja muud vajalikud esemed oma kohvrikesest. Sulgesin ema toa ukse väljastpoolt ja Toomas Paul veetis emaga nelja silma all üle tunni aja. Lõpuks läks ema toa uks lahti ja Toomas Paul arvas: „Meil on nüüd kõik hästi.“ Tänasime väga Toomas Pauli ja ma sõidutasin ta tagasi Magdaleena tänavale tema koju.
Tee peal tänasin Toomas Pauli veel kord kogu selle ootamatult kiire ja eriliselt pühendunud teenimise eest, mida ma julgesin nimetada imeilusaks viimse võidmise sakramendiks, olgu selle toimingu ametlik nimetus, milline tahes. „Teie emal oli seda väga vaja. Aitäh, et kutsusite mind parajal ajal, millal ta sai veel nii palju südamelt ära rääkida,“ arvas Toomas Paul. Ka minu ema oli sellest õhtust alates mingi suurema rahuga silmis ja hinges, oodates paratamatut lahkumist – oodates oli temas nüüd teatud rahu ja julgust.
Nagu onkoloogiaarst oli ennustanud, nii ka läks. Õnneks minu emal omamoodi vedas, ta lahkus siit maailmast rahulikult juba umbes kümme päeva pärast vestlust-pihti ja armulauda vaimulikuga. Toomas Paul oli ka ilusa mälestusteenistuse läbiviija Metsakalmistu kabelis ning vajalike sõnade ja palvetega muldasängitaja sealsamas kabeli lähedal abikaasa kõrvale.
Järgmisel pühapäeval olime kutsutud Jaani kirikusse ema mälestamisele teenistuse käigus ja ühisele armulauale, kus ka katoliiklased võisid luterlikust armulauast osa saada, lahkunud vanematega, vanavanematega, ühisel armulauateenistusel osaleda. Tänu Jumalale!
Tänan Tallinna Jaani kogudust selle ilusa võimaluse eest meenutada tänutundega vaimulik Toomas Pauli. Loodan, et ka minu väike mälestuskild aitab omamoodi hinnata Toomas Pauli elu ja pärandit, eelkõige tema andunud pühendumust vaimulikuna teenimisele, pühendumust nõrgale ja vanale inimesele. Toomas Paul oli ka filosoof-vaimulik ja sõnaosav inimene, aga minu igavene tänu ja eriline lugupidamine tema suhtes lähtub eelkõige tema 24/7 teenimise valmidusest, tema abist väetitele, siitilmast lahkujatele. Tänu Jumalale Toomas Pauli eest!
*
RISTE LAASBERG
Mu teadlikum valik Jaani kirikus käima hakata sai alguse lihavõttepühal 1996. aastal. Olin siis üliõpilane. Oli kena kevadpäev ja päike paistis kiriku akendest sisse. Tumeda krutsifiksi kohal olevast väikesest aknast voogas sisse sinist ja kollast valgust. Mäletangi vaid üldist meeleolu: helgust, pidulikkust ja pühadust.
Järgmisel aastal tabas meie perekonda kriis ning kuidagi taipasin selle enda jaoks lahendada nii, et hakkasin pühapäeviti kirikus käima ning läksin kevadel leerikooli. Leeritunde pidas Toomas Paul. Ta rääkis väga selgelt ja huvitavalt, kuid peamine, mis mind neisse tundidesse minema innustas, oli vaistlik arusaam, et ta teeb oma tööd südamega.
Sellel keerulisel perioodil vajasin mitmel korral suurt koguduse eestpalvet. Näiteks 1999. aasta suvel jäin väga haigeks. Kolmandal nädalal, kui ei kodune ega haiglaravi polnud aidanud, pöördus ema Toomas Pauli poole ja palus teha koguduse eestpalve (täpsemalt 20. juunil 1999). Selle palve „kätel“ kantuna sain terveks vähem kui nädalaga – muutusin imekombel optimistlikumaks ja lootusrikkamaks ning mu elujõud ja tervis tulid tagasi.
Toomas Paul oskas juhtida tähelepanu „tõlkes kaduma läinud“ mõtetele ning tõlgendada Piiblit arusaadavalt. Nii et usklik olemine tundus võimalik ja jõukohane. Mõnikord tõi ta näiteid oma elust või rääkis millestki, mida ta just oli lugenud või meediast kuulnud, sidudes selle Piibli etteantud kirjakoha sõnumiga.
Südamlik tänu õpetaja Toomas Paulile!
*
KATRIN, PEETER ja MARIA AKSIIM
Õpetaja Paul ristis meie tütre Maria 5. oktoobril 2003. Enne talituse algust vestlesime koguduse kantseleis. Veidi üle aasta vana Maria oli isa süles ja uuris kantselei laelühtrit, proovis sädelevaid klaashelmeid kätte saada. Toomas Paul vaatas teda viivu mõtlikult ja ütles siis umbes niisugused sõnad: „Jah, see on ilus, aga hiljem saad teada, et kirikus on palju muudki uurida ja teada saada.“
Toomas Paul on pikki aastaid olnud oma jutluste ja kirjatööde kaudu terve meie pere Õpetaja.
*
MARGIT ARNDT-KALJU
Ma toksisin Google’i otsingusse kirjavahemärkideta ja läbivalt väikeste tähtedega kiiresti: alguses oli sõna toomas paul. Tunnike varem olid Sutlepa kabelis nelipüha teenistusel hakanud mul ilma arusaadava põhjuseta ohjeldamatult pisarad ja siis ka nina voolama. Mitte kuidagi ei jäänud järele. Taskurätti ka ei olnud. Teenistuse lõpus ukse peal kätt andes vaatas õpetaja Toomas Paul teraselt-teraselt mulle silma ja sealt edasi kuhugi alla sisemusse. Ju ta sai aru. (Mitu aastat hiljem soovitas õpetaja Avo Üprus mul lugeda David Wilkersoni „Risti ja pussikangelasi“. Sealt sain aru, et ei mingit erilisust, vaid Sutlepas oli aset leidnud usuleärkamise tüüpjuhtum.)
Kodus näitas Google siis, et kahe nädala pärast peab õpetaja Paul Haapsalu kõrval Uuemõisa Kutsehariduskeskuses emakeeleõpetajatele loengu „Alguses oli Sõna“. Nonii. Korras. Sealt Tallinna tagasi jõudnult kirjutasin kohe Jaan Tammsalule, et tahan ristitud saada ja leeri tulla. See oli 2013. aasta suve esimeses pooles.
Edasi läks elu nii põnevaks, et võtab siiamaani pea ringi käima nagu karussellil. Juba kahe aasta pärast avasime õp Tammsaluga ka Jaani kiriku ja koguduse lehe Facebookis. Tuurid suurenesid veelgi. Sellest ajast peale on mul kindlalt telefoni salvestatud õp Pauli telefoninumber – kohe käepärast, kui oli vaja mõnd kirjatükki temalt „välja nuiata“.
Ta oli „maailma parim“ ja ääretult osav ei-vastuse andja. Kui palju ta on neid mulle jaganud: hellalt, viisakalt, aga kindlalt ja täiesti vastuvaidlematult! See hakkas meid mu esimesest ehmatusest ülesaamise järel alati juba natuke naerma ajama. Ahah, jälle ei või, ei saa ... Eks ta ole. Lõpuks oli see justkui meievaheline mäng ja vägikaikavedu. Tema võitis umbes seitsmel juhul kümnest. See tähendab, et lugu Facebookis ei tulnud või ei tohtinud seda avaldada. Ülejäänud korrad olid ta armulik soostumine, mitte minu töövõit.
Tema oli see, kes tegi ka esialgu natuke kahevahel olnud õp Jaanile selgeks ja kinnitas mulle aastate jooksul veelgi, et praegusel ajal on Facebooki leht (tänapäeval siis järelikult ka muud sotsiaalmeedia võimalused) kogudusele ääretult vajalik ja tähtis. Hea ja kindel tugi õpetaja Pauli poolt. Aitäh! Ainus (ja natuke provokatiivne) vastuarvamus oli tal, et ma nagunii väsin ja eemaldun või päris loobun, kui esimene õhin saab mööda. Ei läinud see mööda midagi ja seepärast aina lisandus ka meil temaga aastate jooksul igasuguseid toredaid olukordi.
Omaette ettevõtmine oli 2020. aastal Eesti Kirikusse peatoimetaja Sirje Semmi tellimusel sellise loo kirjutamine, mille olemus oli, et „noor tibi“ (õpetaja Pauli vanuse kõrval sai seda siis äärmiselt tinglikult veel nii võtta) läheb, suu lahti, vana erudiidi koduse raamaturiiuli ette imestama, imetlema ja puhast tarkuse kulda sisse ahmima. Oi, julgen arvata, et meil mõlemal oli sellest puhas rõõm ja nauding. Ainus möödapanek oli see, et viisin talle tookord külakostiks enda tehtud heeringatordi – Saaremaal kaua elanud vaimulik, küllap talle kala maitseb. Täielik möödalask. Kala maitses talle küll, aga heeringa vastu oli allergia, ühtegi ampsu ei saanud ega tahtnud suhu pista.
Toomas Paul oli uudishimulik ja haiglas kohati ka infonäljas. Ajal, kui algasid „Jaani mured“ (kes teab, see teab) ja need kestsid päris hullult kaua, juhtus ikka korduvalt, et hoopis tema helistas mulle, et uurida omale südamelähedase Jaani koguduse uudiseid ja niisama juttu ajada. Umbes samal ajal saabus ka mõne aasta kestnud privileeg sõidutada teda siia-sinna: Nõmmele arsti juurde, Hiiule teisel pool raudteed olevasse Rimisse, Jaani kirikusse hardushetkele või Sutlepa kabelisse jumalateenistusele. Tagasi haiglasse muidugi ka. Rääkis põhiliselt tema, mina kuulasin, küsisin ja togisin natuke suundi. Teemad olid üldinimlikest ja kirikuelulistest praktilisteni. Elukooli eratunnid ja Toomas Paul avanes mu jaoks natuke laiemalt, kui oli kantslist näha.
Kui Toomas Pauli abikaasa oli 2023. aasta talvel just surnud ja maetud, sõidutasin Õpetajat jälle Jaani kiriku hardushetkelt tagasi Hiiule. Tee peal tahtis ta äkki väikest jõnksu, et käiksime Rahumäelt läbi. Surnuaias olid kõik teerajad kaetud jääga, peal paks veekiht. Hauad olid lund täis. Õp Paul liikus vaevaliselt käsikarkudega, seega olid vesised jääteed täiesti võimatud. Sõna lausumata keeras ta teelt ära ja võttis otsusekindlalt otsekursi Agne-Dorothea haua poole, liikudes üle teiste haudade ja hauapiirete. Kuumaastik oleks ka siledam ja ohutum olnud! Hoidsin hinge kinni, palvetasin ja mõtlesin hädaolukorras tegutsemise variantide A, B ja C peale. See oli ta esimene käik abikaasa hauale pärast matust.
Nüüd ...? Ma ei taha ta telefoninumbrit telefonist välja visata. Las see natuke veel olla. Üks sügav ühendav mälestus temaga on mul ka 2Kr 12:9, see Jaani kiriku altarilaua küljel olev kiri oli talle väga tähtis, rääkisime sellest temaga korduvalt. Selle peale ehitas ta kord üles ka ühe oma ERR-i hommikumõtiskluste nädala ja vähemalt ühe hardushetke teksti. Jaanis on see kirjas nii: „Sulle saab küll minu armust, sest mu vägi saab nõdruses täie võimuse.“
*
KAKS MÄLESTUSLUGU, MIS ON ILMUNUD TALLINNA JAANI KIRIKU JA KOGUDUSE FACEBOOKI LEHEL. Mõlemad on räägitud ja siis diktofonilt üles kirjutatud.
6. august 2026
TOOMAS PAULI JAOKS KEHTIS „PABERIST PAAVST“
Vaimulik Arne Hiob töötas Tallinna Jaani kirikus abiõpetajana õpetaja Toomas Pauli kutsel. Üheskoos töötatud aega oli 11 aastat, siis läks õp Paul pensionile või nagu kirikukeeles öeldakse, suundus emerituuri. Kontaktid ei katkenud ka sel ajal.
VAIMULIK ARNE HIOB MEENUTAB:
Milline oli teie suhe õpetaja Toomas Pauliga?
Minu suhe Toomas Pauliga oli väga hea, ta igati soosis mind kogu selle aja. Eks suured isiksused kõik ole natukene omaette „tüübid“, mõni nurk võib olla tugevam, teine jälle mahedam – igatahes karakteerne. Selline oli ka Toomas Paul.
Toomas Paul helistas mulle 1993. aastal Koeru, et tule Tallinna. Ta otsis kedagi, kes oleks valmis Jaani kirikus temaga koos töötama veel aastaid. Ega temaga olnud lihtne, ta oli ju tugev õpetaja ja teoloog, tugev isiksus, kes oma joont viis läbi. Kui keegi tahtis iseseisvamalt tegutseda, siis ta pidi minema kuhugi mujale. Ütlus on, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kui kaks juhi tüüpi kokku satuvad, siis ei saa head tulemust, ilma et ükskõik kumba peaks süüdistama.
Nii oli Toomas Paulil vaja inimest, kes oleks valmis tulema ja aastaid temaga teenima. Olema ühtaegu piisavalt tasemel, et häbi ei teeks ja kogudus ja kirik saaksid minna tõusuteed. Selline paistsin mina talle vist olevat.
Tulingi siis Tallinna. Minul oli just selline moment, kus ma hakkasin abielluma ja olin lõpetamas Usuteaduse Instituuti (UI). Leidsin, et nüüd on vaja tudengielu lõpetada ja uus lehekülg pöörata. Edasi hakkas siin järjest minema. Arvestada sai ka seda, et ma töötan vaimse töö raskusastmelt ikkagi põhiliselt õppejõuna ja samal ajal siis koguduse abiõpetaja funktsioonis – see tähendab, et vaimulikus plaanis olin Jaani koguduses teine mees õp Pauli järel. Käisime kõrvuti Jaani kirikus tööl.
Kas te Toomas Pauli tundsite juba Usuteaduse Instituudi ajast?
Jaa, ma olin talle mõne eksami teinud ja käinud kodus selles majas viadukti lähedal, kus me pärast kõrvuti elasime alumisel korrusel. Enne meid elas seal peapiiskop Kuno Pajula. Praegu on seal majas peapiiskop Urmas Viilma elamine. Peapiiskopi korter koos väikese saaliga oli teisel korrusel. Nõukogude tingimustes oli väga oluline, et peapiiskopil on ka väike saal, sest oli keelatud igasuguseid kogunemisi teha. Kodus oli neid lihtsam korraldada.
Ja niimoodi te tulitegi noore vaimulikuna Tallinna ...
Jaa, niimoodi meil elu kulges. Asjad panime paika. Toomas tegi ümberkorraldusi: kuidas istuda kantseleis – korraldasime need asjad. Jutlustamised käisid regulaarselt üle kahe nädala. Tema tahtis kindlat stiili, et kõik püsiks ilusti meeles. See on ka arusaadav. Sest kuna ta palju kirjutas, siis igasugused muutused on väga häirivad ja võib tekkida ka oht, et midagi läheb meelest.
Seepärast kehtis raudne reegel, et mõlemad õpetajad jutlustavad üle pühapäeva. Kui üks õpetaja ära oli, siis võeti kusagilt mujalt teine õpetaja asemele, oma koguduseõpetaja teist ei asendanud. See oli täiesti teisiti Jaan Tammsalu ajast, kui asjad olid natuke kirjumad. Aga ongi nii, et kahe vaimuliku stiilid võivad olla erinevad.
Toomas Paul oli kindlakäeline juht. Aga üks asi, mis tuli tema iseloomust välja, kui ta pensionile läks, oli see, et nii kui ta sai pensionile minna, nii ta seda ka tegi. Sellest tuli välja see, et kuigi ma vahel olin nimetanud teda tehase direktori tüübiks, siis ta sellist juhiametit pidas ilmselt siiski natuke vastu oma natuuri. Nii kui sai, nii ta läks.
Aga miks ta siis oli pidanud seda ametit? Üks asi on see, et ta tegi seda tööd, milleks ta oli kutsutud – olla kristliku usu ja kultuuri edasiviija, selgitaja ja koguduse õpetaja. Samal ajal ei tahtnud ta midagi teha halvasti, vaid ikka korrektselt ja tublisti. Nii et nii kui pensioniaeg tuli, jäi ta ainult ettekandeid tegema ja kirjutama.
Kas ta selliseid organisatoorseid küsimusi arutas ka teiega või tegi kõik need otsused üksinda?
Nii ja naa, vastavalt vajadusele. Meil oli juhatuse seltskond ka ja just nüüd matusel kohtusin endise juhatuse esimehe Viktor Lillepruuniga. Rääkisime juttu ja meenutasime. Juhatuse koosolekud olid üldiselt niimoodi, et võeti need teemad, mis tulid, läbi. Räägiti nii kaua, kuni oldi nõus. Hääletamisi ei korraldatud. Aga need koosolekud ei olnud sellised, et oleks kõik ette olnud kokku lepitud. Juhatuse liikmed, kes midagi ette valmistasid, olid küll eraviisiliselt rääkinud Toomasega ja mingi aimatav pilt oli olemas. Aga kõik arutati üheskoos läbi. Juhatuse koosolekud kestsid kaua, need võtsid terve õhtu, isegi kuni neli tundi võis minna. Lõpuks oli selgus käes, mida teha.
Mingeid kirglikke vaidlusi ega riiduminekuid neil koosolekutel ei olnud. Ma mäletan ainult üht vaidlust: üks juhatuse liige vaidles Toomas Paulile vastu, kui Ameerikast keegi inimene tagastas oma vanu maju ja tahtis neid kogudusele anda. Toomas teadis, mis probleeme varadega alati tuleb, ja tema sellise koha peal ütles ei. Aga juhatuse liige jälle teadis, et raha läheb kogudusel vaja, ja ütles jaa. Minu meelest lahenes see küsimus alles Jaan Tammsalu ajal, ma ei jälginud seda väga täpselt, sest minusse see otseselt väga palju ei puutunud.
Kas erimeelsused olid juhatuses praktilist laadi või mindi vahel ka teoloogilistesse nüanssidesse?
Jaani koguduse õpetajad on kogu aeg olnud autoriteedid. Mõni, kes oli harjunud mingis suhtes teisiti mõtlema, võis küll vahel tulla minult midagi üle küsima. Aga Toomas Pauli suhtes ... vahel siiski võis ka teoloogilistes küsimustes olla erimeelsusi siia-tänna, aga üldiselt oli ta ikka kõigile autoriteet.
Kuidas kogudus Toomas Pauli ajal toimis ja oma õpetajasse suhtus?
Kirik oli rahvast täis ja Toomas oli väga lugupeetud. Tagasiside oli igati positiivne.
Toomas Paul säilitas koguduses kaks pihtkonda, kuigi pihtkonnad olid kirikuseadusega ära kaotatud. Kuid tema hoidis kaht pihtkonda koguduses alles, ta ei tahtnud mingeid muutusi. Ta ikka rääkis, et ka siis, kui minna haige vanainimese juurde kodukülastusele, peavad kirikuõpetajal alati olema talaar, lõkad ja kõik muu vajalik – täpselt selline välimus, nagu vaimulikel oli olnud tema nooruses.
Mingi liturgiauuendus ei tulnud kõne allagi! Juba tol ajal oli liturgia uuendamine tugevasti päevakorras ja Toomas ütles siis ikka: „Ma teen ettepaneku, et meid jäetakse ametlikuks katsekoguduseks vana liturgia peale.“ Ametlikult sellist asja muidugi ei tehtud, aga mitteametlikult kujunes nii välja küll: mustades kuubedes õpetajad jm. See oli väga tugev ja edukas suund. Loomulikult ka mõttekas. Toomas Pauli arusaam sellest ühtis väga paljude teiste silmapaistvate autorite omaga. Inimese Jumala-kogemus kujuneb mööda teatavaid teid. Kui seda läbi lõigata, uuendada, isegi parendada, siis see mõjub ikka halvasti, sest lõikab läbi need teed.
Sellise liini peal ta oli ja sedasi kõik me käisime, elu oli üsna rahulik. Jaani koguduses oli siis kõik väga stabiilne ja kindel. Nii et kui mulle tehti eraviisiline maadkuulav pakkumine Tartu Ülikooli Uue Testamendi õppejõuks minna, siis ma ütlesin kohe ära, sest ma sain aru, et Jaani kirikus kirikuõpetajana tegutseda, olla seal vaimulik ja teoloog, on stabiilsem ja võib-olla ka mõjukam, kui minna seda tegema Tartu Ülikoolis.
Toomas oli ka keeldunud. Teda korduvalt kutsuti Tartu Ülikooli Uue Testamendi professoriks, aga ta ütles ei. Mul tuleb meelde, kuidas ta ütles: „Mida ma lähen sinna väikesele pundile rääkima, siin on ju suur auditoorium?“
Paljud arvavad, et kirikuõpetaja teeb midagi edevusest. See ei ole õige. Eks kõigil meil ole edevust, aga ma ei ütleks, et see on põhiline. Küsimus ei ole üldse selles. Kui keegi viiuli- või klaverikunstnik esineb, siis kui tal on valida, kas teda kuulab kümme või tuhat inimest, siis ta valib ikka tuhat inimest. Kirikuõpetaja puhul ei ole tähtis see, et ta saaks tähtis olla ja tal oleks väga palju kuulajaid, vaid see, et evangeeliumi vägi läheks edasi. Kas see läheb edasi 20 või kahele tuhandele inimesele, selles on suur vahe. Nii oli ka Toomasega. Ta ei kavatsenudki minna Tartusse, ta oli oma liini peal Tallinnas ja oli siia sisse sulanud.
Toomas ei olnud edev, ta lihtsalt oli silmapaistev.
Kui ta pensionile läks, siis ta ütles kohe ära, et kaks aastat tema Jaani kogudusse nägu ei näita, et Jaan Tammsalu saaks sisse elada – et kohe ei oleks nii, et kaks vaimulikku kõrvuti ja Jaan ei saakski midagi teha, sest Toomas on kogu aeg jalus. Siis ta läkski ja tegi pausi sisse, et ta jalus ei oleks. See oli tal väga õigesti tehtud. Hiljem hakkas ta Jaani koguduses uuesti käima rohkem kui kümne aasta jooksul aeg-ajalt jutlustamas ja kõnelemas.
Igal inimesel tekivad oma lähedased, sõbrad, mõttekaaslased. Kes tol ajal kõige tihemini käärkambrisse astusid Toomas Pauliga juttu ajama? Kes olid Toomas Pauli ringkonnas tema lähimad kolleegid?
Seda on väga raske öelda. Ta ei olnud selline mees, kellega oleks semutseda saanud. Mina kahtlemata mitte. Ega vaimuliku töös peakski semutsemist olema, kristliku armastusega jääb vajaduse korral ikka ka kerge distants. Seda ei paistnud kuskilt, et tal oleks olnud niisuguseid sõpru, kellega käia näiteks kalal või lõket tegemas. Vaat seda ei ole ma Toomas Pauli puhul tõesti kuulnud. Tal oli väga palju häid tuttavaid, suhtlemas käis palju inimesi, neid kokku lugeda on võimatu. Aga kes tal lähedasem sõber võis olla, seda ma ei teagi.
Üks joon, mis torkas silma, oli see, et siis ei olnud Jaani kirikus neid väikseid ruume, mis pärast remonti olid olemas: õpetajate ja muusikute tuba jms, kus õpetaja saab kõneleda nendega, kes ta juurde tulevad. Toomase ajal oli teistmoodi. Vastavalt olukorrale ja kombele oli niimoodi, et kõnelus toimus keset kirikut. Toomas istus seal kellegagi teistest eraldi ja rääkis nii, et kõik eemalt nägid, et nad räägivad. Ja samal ajal ei kuulnud, mida räägitakse. Niimoodi olid need kõnelused, ka minul.
Kuidas teil endal oli? Kas te alguses teietasite teda? Kui kaua see kestis, enne kui sina peale üle läksite?
Ei teietanud. Mulle tehti juba Usuteaduse Instituudi tudengina algusest peale selgeks, et kõik, kes on ordineeritud õpetajaks, on sina peal. Ordinatsioon teeb inimesed vaimuvendadeks. See on samamoodi, nagu vanasti oli siin Tallinnas olnud rüütlitel. Kõik krahvide ja parunite tiitlid olid kadunud ja sinatati, kui rüütelkonna maja piires omavahel kokku saadi.
Kui palju te nende aastate jooksul tema perega suhtlesite? Kas te käisite vastastikku külas ja ka sünnipäevadel jms, kui te kõrvuti korterites elasite?
Vaat selle pani ta paika kohe alguses, et kui on vaja, siis me loomulikult koputame ja räägime midagi, aga ühist läbikäimist või midagi sellist, et „kuule, mul sai sool otsa, ma lähen küsin naabri käest soola“, ta ei tahaks ja seda meil ei olnud. Sünnipäevade puhul võis olla üle ukse lilleandmine, aga mitte mingit ühist koosistumist või pidu. Üldiselt – ega meil kummalgi olnud selleks aega, me oleme kogu aeg kirjutanud ja muid töid teinud. Kuid juhtus mõnikord, et näiteks Toomase abikaasa hoidis meie lapsi. Vajaduse korral suhtlesime siiski.
Tüüpiline pidu kestis Jaani kirikus sel ajal kaks tundi. Laua peal olid söögid-joogid ja kahe tunni pärast mindi laiali, jutud said räägitud, pidu oli peetud. See oli üldstiil minu meelest.
Teie 60. sünnipäeva puhul meenutas õpetaja Paul väga hea sõnaga teie ühiseid jalutuskäike kodust tööle või ka vestlusi käärkambris – et küll oli hea, kui kaks teoloogi said omavahel rahulikult arutada.
Nii oligi. Temal oli oma rida, kus ta tegutses: ta ettekanded, kirjutised, raamatud, mis ta kirjutas. Mina tol ajal raamatuid ei kirjutanud, minu raamatud tulid mitu aastat pärast seda, kui Paul oli pensionile jäänud. Mina lugesin, koostasin oma loenguid ja kogusin uusi teemasid juurde. Kui kaks inimest niimoodi tegutsevad, siis kahtlemata loetakse erinevaid asju, keegi ei jõua kõike lugeda. Kui koos minna, saab kumbki rääkida seda, mis parajasti on meelde jäänud, silma torganud ja mis tähtsust omab.
Me rääkisime lõpututest asjadest. Näiteks sellestsamast liturgiauuenduste teemast. Või ka mõnest filmist. Mul tuleb meelde, et olin näinud värvifilmi, mis oli tehtud Teise maailmasõja ajal (1942). Vahepeal näidati kaadreid Pariisist, aga üldiselt oli tegevus Casablancas Marokos. Siis olid seal sakslased laulmas, liitlased tulid kohale – see oli neutraalne paik, kohapeal ei sõditud. Selline sõjamiljöö kujutamine. Mis oli minu jaoks huvitav ja Toomasel ka tõmbas tähelepanu, oli see, et keegi ei teadnud, kuidas sõda lõpeb. Küll oli selline toon, et liitlased said aru, et nemad võidavad, sakslane jääb alla, aga kuidas see allajäämine peaks toimuma, selle kohta ei olnud ühtegi vihjet.
Mis olid suurimad tarkused ja õpetused, mida ta teile õpetas?
Vaat seda ma võin küll toonitada, see võib olla inimestele üllatav ... on olemas arusaamine, et katoliiklastel on paavst väga tõsine tegelane, kelle järgi kõike mõõdetakse ja seatakse. Ja kui protestantidel paavst ära kadus, siis pole neil muud kui paberist paavst ehk Piibel ja kõiki asju võetakse Piibli järgi. Seda siis hirmsasti naerdakse ja irvitatakse selle üle, et oh kui rumalad fundamentalistid ja ... Aga teate, head sõbrad, Toomas Paul oli just selline mees, kelle jaoks kehtis „paberist paavst“. Selle mõiste heas tähenduses. Seda ma küll märkasin ja ka õppisin tema pealt, et tal selline asi kehtis.
Toomas Pauliga seoses räägitakse päris palju Rudolf Bultmannist, keda pooldajad ei taha nimetada liberaalseks teoloogiks, nad tõlgendavad liberaalset suunda kitsamalt, aga kelle kohta vastased just ütlevad, et ta on kõige silmapaistvam liberaalne teoloog. Bultmann eitas avalikult Kristuse ihulikku hauast ülestõusmist ja üldse Tema üleloomulikku päritolu. Toomas Paul aga on avalikult öelnud, et tema oli Bultmanni maaletooja – seda ta oli ka. Teised on vahel öelnud, et Paul oli bultmanniaan. Mitte ainult, näiteks ka Jaan Kiivit nimetas end bultmanniaaniks – ja samal ajal tõlkis ise Ethelbert Staufferi „Jeesuse“ eesti keelde, see on vastupidi väga selgelt alalhoidliku usulise hoiakuga raamat ...
Toomas Paul rääkis kogu aeg avaral viisil kristlikust usust – kuidas mõnda teemat saab erinevalt käsitleda ja mismoodi mõne asja üle tasub kahelda ja teist tuleb võtta otsesemalt. Aga alati kehtis tal nõndanimetatud paberist paavst. Ta mitte kunagi ei hakanud sellist juttu rääkima, et Jeesuse üleloomulikkus ei kehtiks, tuleks demütologiseerida vms. Pühakiri hoiab asju koos ja selles ma olin temaga ühte meelt. Kui lähed Piibliga vastuollu, siis ma olen seda võrrelnud sellega, et kui muuta stsenaariumi, siis muutub näidend, kui teha parandusi partituuri, kõlab teine muusika – see ei ole niisama, et me teeme tänapäeval teistmoodi.
Toomas oskas seda teha, võtta Pühakirja kindlana avaras mõttes. Nii, nagu tema õpilased ja teisedki on iseloomustanud teda avara teoloogina, siis seda ta loomulikult oli, aga ta hoidis alati kirikuõpetaja joont, püsides Piiblil. Niisugustest asjadest ja selles mõttes „paberist paavstist“ pidas ta kinni.
Mida temalt tasuks õppida või vähemalt tähele panna ka teistel, kes temaga kokku on puutunud ja teda hindavad, ongi see, et Toomasele kehtis „paberist paavst“. Kui me Pühakirja rajalt läheme teistele teedele ja teeme risti vastupidi, siis sellel on lõhkuvad tagajärjed. Ka kirikuruum kehtis talle traditsioonilise pühapaigana.
Üks näide tuleb meelde. Keegi tantsija, kes tantsis balletilaadseid tantsusid, käis tal käärkambris korduvalt istumas üle laua. Kui ma teda juba vist kolmas kord seal nägin, siis Toomas ütles mulle: „Näe, käib mulle siin rääkimas, et ta tahaks hardushetke ajal tantsida omamoodi vaimulikke tantse. Ta ütleb, et tema tunde järgi ei ole selles midagi halba.“ Toomas ütles: „Aga minu tunde järgi see ei sobiks. Küsimus on, kelle tunne kehtib. Minu tunne kehtib siin.“ Väga rahulikult ja vaikselt käis see jutt seal niimoodi.
Ja vaadake, kui palju oli kirikus siis rahvast – hinnanguliselt kuni 500 igal jumalateenistusel! Inimesed ei taha näha, et kirik segi pööratakse, ja Toomas Paul seda teinud ei ole.
Siia juurde võiks tuua ka natuke humoorika külje. Siis, kui oli pikkade juuste mood vaimulikel – alates 1960-ndate lõpust –, oli tema tugev ja tubli Saaremaa kirikuõpetaja, kellel ei olnud pikki juukseid. Aga pensionipõlves olid tal äkki pikad juuksed ja pikk habe. Eks enne surma peab ikka kõik „patud“ ära tegema.. Selles ei olnud mitte midagi halba, vaid niisugune omaette joon tuli temale juurde.
Te ise tegite doktoritöö Uku Masingu teemadel ja Toomas Paul üldse ju tegutseski koos Masinguga. Mida teil sellest liinist oleks meenutada?
Kui ma doktoritööd kirjutasin, siis muidugi Toomas andis mulle kõigepealt soovitusi mingite materjalide näol. Aga siis ta märkas, et ma võtsin need vastu ja otsisin ka juurde. Kuna ma iseseisvalt tegutsesin ja kuna ma Masingut ise ei olnud oma silmaga näinud ja puudus isiklik kokkupuude, siis Toomas ütles, et selline eemalt lähenemine tuli kindlasti mu tööle kasuks.
Doktoritöö oli mu jaoks väga raske: kõike kokku saada, kõike läbi seedida. Arvuti alles tuli ja sellega sai tekste kokku seatud. Kui lõpuks valmis sai, siis ma ei hakanud Toomaselt küsima, kuidas see mul välja oli tulnud ja mida ta sellest arvas. Ja ma ei mäleta ka, et tema oleks midagi väga öelnud. Kaitsmine läks mul Tartus ühehäälselt, keegi ei olnud vastu.
Ajaliselt ma ei suuda täpselt määratleda, millal Toomas Paul Masingu teosed kodust ära andis ja Masingu teema endale ammendatuks luges, aga umbes sel ajal see oli, kui mul oli doktoritöö kaitstud. Ta võttis selle siis mu käest ja luges kiiresti, tegi ääre peale veel mingeid märkusi. Nii et ma mõtlen, et võib-olla mul ikkagi õnnestus kokkuvõtlik pilt luua. Võimalik, et ta luges selle läbi, sai mõnest asjast, mis hämaramaks oli jäänud, paremini sotti, luges teema siis ammendatuks ja läks edasi.
Vaat seda ma ka tahaksin rõhutada kõikidele, kes temast lugu peavad – Toomas ei jäänud 1960-ndatesse. Tänapäeval tundub, et mõned inimesed on sinna veel kinni jäänud, aga tema ei jäänud kuhugi pidama, ka 1990-ndatesse mitte – ei Bultmanni ega Masingu juurde. Ta hindas oma õpetajaid, aga tegi sammu edasi, avas uusi aknaid, nagu tema viimane raamat seda ilusti väljendab.
See on huvitav, et ta Masingu raamatud lausa ära andis enda juurest ...
Lõpus ei olnud tal enam mitte midagi. Ma viskasin pilgu tema haiglatuppa – ta oli oma korteri maha müünud ja andis oma lastele kõik, mis tal oli. Ta andis kõik oma raamatud edasi mujale. Ega see tänapäeval olegi teisiti mõeldav. Kui me kõike kodus hoiaksime, siis me varsti upuksime sinna alla.
Ma meenutan tema raamatukogu. 1990-ndate alguses, kui ma veel õppisin Usuteaduse Instituudis, ja üldse kuni tema pensionini minekuni 2004. aastal oli tal klassikaline kompuutriajastueelne raamatukogu. Sakslased on öelnud, et luterlik kirikuõpetaja on miniprofessor, kellel on kodus suur raamatukogu. Vaat selline oli Toomas Paul, tal olid raamatutoas kõik seinad raamatuid täis, igasugustes keeltes: heebrea ja vanakreeka keeltest kuni inglise ja saksa keelteni. Kõike ju ei loeta, aga kõike saab kasutada – tuligi kasutada, sest seda ei saanud arvutist kätte. Tal oli väga palju raamatuid, aga suuremalt jaolt andis ta kõik need ära 2004. aastal.
Nüüd lõpus oli tal haiglatoas vaid väike riiulike. Ma viskasin pilgu peale, minu jaoks olid need enamasti tundmatud teosed. Ta keeras uusi lehekülgi, avas uusi aknaid. Ta ei jäänud kinni kuhugi 1960-ndatesse, kus kurdeti, et fundamentalistid tulevad kuskilt, või meenutati, mida Paul Tillich rääkis või Masing kirjutas. See oli tema jaoks mööda läinud lehekülg.
Ta jälgis, mida praegused teadlased teevad. Sest teoloogid ei ole midagi silmapaistvalt uut tootnud. Sellepärast ta ilmselt teolooge enam nii palju ei jälginudki. Ameti poolest on teoloogid olemas, istuvad õppetoolidel ja kirjutavad uusi raamatuid, aga see ei ole enam kuigi silmapaistev ... Ma olen ise ka vaadanud, arvuti kaudu saab seda lihtsasti teha – midagi uut ei ole 1960-ndatest siiani teoloogidelt üldiselt tulnud. Selles mõttes on arusaadav ka Tillichi juurde pidamajäämine. Tillichi tõlkimine eesti keelde on ka täiesti mõistetav. Aga tegelikult elu kui selline on palju edasi läinud ja arvesse tulevad pigemini teiste religioonide ja teaduse poolt loodud uued kontekstid.
Kas teil on praegu kahetsustunnet millegi kohta, mis jäi temalt küsimata või mida oleks tahtnud temaga teistmoodi teha?
Ei, ma niimoodi ei oska öelda. Ma pean talle tänulik olema, et ta mu siia Tallinna kutsus ja mind toetas. Ma käisin Saksamaal, olin terve aasta seal. Jaan Kiivit torkis takka: „Mine-mine!“ Ja Paul ütles: „Mine jah!“ Eve Kruus mind siis põhiliselt asendas. Tema oli tol ajal alles praktikant, aga Eve tegi suure sammu edasi ja nüüd on ta Jaani kirikus peaõpetaja.
Ma mõtlen ... et oleks ma teadnud, et Toomas nüüd sureb, siis ma oleksin ilmselt kippunud ka kuskil juuni alguses külla, mul oleks see võimalus täitsa olnud. Elan praegu tema haiglast poole tunni kaugusel. Aga no kust sa tead sellist asja. Kuid see ei ole asi, mida väga kahetseda ...
Lõpetuseks ...
Küllap ongi nii, et Toomas Paul oli meie kirikus elu lõpuni taustal kohal, kirikurahvale vaimne isa. Nii mitmedki tegid vihjeid, et nüüd, kui tema on lahkunud ja elab teispoolsuses, tuleb uus aeg. Mida see uus aeg tähendab kirikule, eks me seda peame nüüd mõtlema.
Mina ikka ütlen, et sellest „paberist paavstist“, mida Toomas arukal moel hoidis, tuleb hoida tõsiselt kinni, sest muidu küll kirik koos ei püsi. Ükski organisatsioon ei jää püsima, kui põhimõtted hajuvad.
Toomas Paul oli Pühakirja mees, tema tõlkis Uut Testamenti, see oli tõsine töö. Ta üldse väga hindas religioosset tõsidust. Selline ta oli. Katoliku kirikus on põhimõte, et tegutseda tuleb südametunnistuse järgi – isegi kui see on vale. Kui inimene südametunnistuse järgi tegutseb ja talle siis ühel päeval ilmutatakse, et see oli vale, siis ta teeb teisiti ja saab sammukese tõele lähemale. Kusagil ütles Toomas isegi kogu katoliikliku ususüsteemi kohta, et tema võiks seda aktsepteerida, aga siis peab seda võtma tervikuna. Valikuliselt ei toimi, tuleb lahja kraam. Kui lihtsalt võtta midagi siit ja sealt, siis see on mingi uus asi ja sel ei ole mitte mingisugust tähtsust. See on ka meile ilmselt oluline arusaamine.
*
19. august 2026
„TOOMAS PAULI TÄIELIK USALDUS JUMALA VASTU OLI FANTASTILINE“
PEETER GROSSBERG kuulus Tallinna Jaani koguduse juhatusse aastail 1992–2021 ja oli seejuures kaua aega ka juhatuse esimees. Õpetaja Toomas Pauliga koos tegutsetud aastaid tuli kokku omajagu. Ta meenutab:
„Toomase esialgne hariduslik background ei olnud mitte teoloogiline, vaid tehniline. TEMT-i poiss (Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum, praegune Tallinna Tehnikakõrgkool – toim.) nagu Jaangi (Tammsalu – toim.). Eks sealt tuli ka juhatuse koosseis, Jaanis olid peale ühe arsti ja ühe sõjaväelase kõik „tehnilised“.
Kui meil oli vaja ehitushanget vms teha, siis igaüks, Toomas kaasa arvatud, teadis millestki. Kui keegi tuli oma pakkumist tegema, siis me kuulasime ta ära ja esitasime talle pärast kõikvõimalikke akadeemilisi küsimusi ja ajasime ta korralikult paanikasse. Selle, kes julges tagasi tulla, me siis võtsime.
Sellest ajast on jäänud Mart Tarrum. Tema tegi kiriku suure siseremondi. Praegu tegeleb tema poeg firmaga edasi – seega sama perekond. Neil on olemas n-ö antiigiluba.
Toomas Paul teadis tehnilistest küsimustest päris palju ja usaldas meid. Vastavalt oma tehnilistele teadmistele aitasime siis Toomast. Kui tal endal oli midagi vaja, siis ka aitasime. Ta kodus Magdaleena tänaval sai alatasa käidud ja aidatud midagi korda teha.
Ükskord oli Toomasel auto ära lõhutud, sellele sõideti tagant sisse. Siis käisin ka tema juures. Seekord oli Toomast lihtsalt vaja pättide eest kaitsta. Tuli paraku tarvitada ka sellist sõnavara, mida Toomas ei oleks saanud endale lubada ja mis lõi ta abikaasa Agne-Dorothea korralikult pahviks. Aga asjad said korda.
Ühel Hiiumaa firmal, kellele see sisse sõitnud auto kuulus, ei olnud kindlustus korras ja nad tulid siia mingeid „kokkuleppeid“ moodustama. Aga kuna kindlustuse seisukohast läks auto mahakandmisele, siis ei saanud väga jamada. Toomas palus, et vaadaku ma auto üle. Ma ajasin end auto alla ja nägin, et autopõrand oli kortsus, see tähendas, et sealt ei olnud enam midagi võtta.
Kui mina 1992. aastal juhatusega liitusin, siis viis Toomas meid ühel lumisel ajal kogu juhatusega Sutlepa kabelisse Eesti Vabaõhumuuseumis. Eks me omajagu kõik armusime sellesse kohta siis ära. Niikaua, kuni ma olin suuteline väravast kirikuni käima, ma ikka käisin seal alati.
Esimesel korral oli teenistus ära ja pärast tulime sealt kõik koos ära. Siis hopaa!, Kolu kõrtsi. Toomas ütles, et „õpetaja ees ja poisid takkajärele“. Käisime seal söömas, tegime pühadesupi.
Mulle väga meeldisid tema jutlused ka kirikus, aga need Sutlepa jutlused olid alati kuidagi erilised. Kas teistsugune teemavalik või oli tal endal seal alati vastav seisund, aga igal juhul need jutlused olid seal natuke teistmoodi.
Eriti alguses oli see lummav. Ta luges oma piiblisalmi, mille peale jutlus oli, ja siis hakkas heietama. Vahepeal tekkis kuulates selline tunne, et no nüüd on täiesti rabas, teema läheb käest ära ja lappama, nii et vähe ei ole. Ja siis ühel hetkel tehakse see viimane jänesehaak – plaksti! – ja ongi MOTT – mida oligi tarvis tõestada. See oli tal väga elegantne.
Tema kui inimese puhul oli põhiline ilmselt see, et ta oskas kuulata. Tema täielik usaldus Isa vastu – see oli fantastiline.
Kui meil juhatuse koosolekud olid, siis need läksid vahetevahel väga pikale. Mingit hääletamist ei toimunud, vaid räägiti niikaua, kuni jõuti konsensusele. Kõik see oli põhiliselt muidugi Toomase teha. Aga see toimis.
Et ta üdini rahulik oleks olnud, seda ma ei julgeks öelda, mõnel korral ma olen teda ikka ärritumas ka näinud. Aga sellest kõigest sai jagu.
Nalja oskas ta alati visata.
Siis, kui me alustasime seda, mida me siin Jaanigagi jätkasime, et juhatuse koosolek viia kirikust välja, siis esimesena läksime Kihnu. Tolleaegse juhatuse esimehe ema elas seal ja üks sõber üüris seal oma talu välja. Jõudsime sinna. Poolteist kilomeetrit eemal oli üks mõnus rand. Toomas kohe ei tulnud, aga me ülejäänud jõudsime sinna randa: kes läks ujuma ja ... üks käis vahepeal Kurase poes, tõi igaühele poti õlut. Me viskasime seal rohu peale pikali ja magasime. Siis tuleb Toomas kohale. Vaatab kõik üle: „Jah, nüüd ma näen, et ma olen teid ikka korralikult ära vaevanud.“
Tema seal õlut ei joonud. Ega ta ilmselt klaasi ka sülitanud, aga ma ei ole kuulnud ega näinud, et ta oleks selliste asjadega väga sõber olnud. Nomenklatuurne klaasike on nomenklatuurne klaasike, see on midagi muud.
Eesmärk oli meil juhatuses kõigile teada, sinnapoole tuli kogu tegevus sihtida. Toomase puhul tähendas see ilmselt mõlemat poolt: et kirik saaks korda ja et kõik me jõuaksime ikka ka teispoolsusse.
Asi, mida me siis hoidsime ja siiamaani hoiame, on vana liturgia. Jaani rahvas on kindel rahvas, koguduse inimesed teavad, mida nad tahavad. Me tahame vana liturgiat. Praegu ka Eve (Kruus – toim.) üritab ikka säilitada seda vana liturgiat. Mina olen ka harjunud, et asjad käivad nii, nagu nad on kaua aega käinud. Selles suhtes peab stabiilsus olema. See ilmselt hoiab meie juures ka teatud kindla rahva – hoidis siis ja hoiab praegu ka. Toomas teadis seda.
Kui esimene liturgiamuutuse katse oli, siis Toomase ettepanekul võtsime me siis vastu juhatuse otsuse, et igas asjas peavad olemas olema mõlemad pooled. Me võtsime vabatahtlikult enda kanda selle vana, võtsime selle „koorma“ enda kanda ega läinud kaasa eksperimentaalsusega. Tegime seda muidugi suurima rõõmuga.
Eks mu enda isiklik usuelu baseerub väga paljuski ikka Toomasel. Usalda Jumalat ja ürita teha seda, mida Isa tahab, mitte seda, mida ise tahad.
Mina tulin kirikusse oma lapsi ristima. Läksime käärkambrisse, seal olid mõlemad Jüriga (Vallsalu – toim.). Paraku Jumal tahtis nii, et parasjagu Toomas vabanes eelmisest inimesest. Ta võttis meid vastu ja siis tuli välja, et on vaja ennast leeritada. Küsisime naisega, et kuidas laulatusega on, kas see peab ka olema. Ei, sellega ei pidanud kiiret olema. Ja lõpus läkski nii, et lõppes lahutusega. Ma ei olnud ainukene, üks mees juhatusest läks samamoodi lahku, ta lõpetas samamoodi.
Nii et Toomas on mind ristinud ja leeritanud, meie pere lapsed ristinud. Me suhtlesime temaga väljaspool kirikut ka, käisime külas. Sai nii räägitud kui ka aidatud igasuguste tehniliste asjadega – töötegemise ajal ikka räägid natuke juttu.
Nagu me mitme juhatuse poisiga alati ütlesime, oli Thea meile memm (Toomas Pauli abikaasa Agne-Dorothea – toim.). Seda ma ei mäleta, et oleksime öelnud, et Toomas Paul on meile papa, aga Thea oli küll memm. Ta hoolitses meie eest. Vaikne ja vaga inimene.
Mina õppisin Thea käest sööma lehmasabasuppi. Just siis, kui ma tookord käisin sellel Toomase kaitsmise operatsioonil nende Magdaleena tänava kodus, sai Theal valmis lehmasabasupp. Ma uurisin põhjalikult, kuidas ja mis põhimõtetel seda teha. See on ikka pikem keetmine, ei ole niisama. Teen seda vahel siiamaani.
Aga kuidas Toomas enne Jaanisse tulekut Saaremaal elas, seda ma ei tea.“
*
Kõiki lugusid on kergelt (keele)toimetanud Margit Arndt-Kalju ja tema on kirja pannud ka õpetaja Arne Hiobi ja Peeter Grossbergi räägitud mälestused.
(Foto: Toomas Tuul, 2025)
