Tallinna Jaani koguduse noorte palverännak on igal aastal leidnud läbimiseks teekonna, mis erineks eelmistest ja teeks kogemuse omapäraseks. Tänavune Hiiumaa retk täitis mõlemad tingimused suurepäraselt - saare kirikute ja koguduste ajalugu koos rännurajaga unikaalses looduses lõid unustamatu kogemuse kiriku noortele ja ka korraldajatele, mis jääb kindlasti tükiks ajaks osavõtjate hinge.
30. juunil kogunesid noored Tallinna bussijaama, et sõita varahommikuse bussiga Hiiumaale. Vahepealsed ümberistumised praamile ja maakonnaliinile läksid kõik plaanipäraselt ning noored jõudsid in corpore esimesse peatuspunkti Ratturi talus. Nende jaoks, kes olid palverännakul esmakordselt, andis see võimaluse tutvuda telkmajutuse ning saateautoga, mis toetab rändureid mitmekümne kilomeetri vältel joogivee ja väiksemate maiustustega. Paari tundi telkide kokkupanemist aitas luua ühtsust palverändurite vahel, mis võimaldas edaspidi raskuste korral ka oma ligimesele toetuda, kui teekond väsitama hakkas.
Kui telgid olid üleval, liiguti lähedalasuvasse Reigi kirikusse, kus õpetaja Urmas Nagel tegi palvuse ning õnnistas eelolevat teekonda ja selle läbijaid. Lisaks tutvustati Reigi kiriku ajalugu ning omapäraseid madalmaade maale, millest rääkis detailselt Kristi Ugam. Pärast Reigi kirikuga tutvumist liikusid palverändurid Tahkuna poolsaarele. Tahkuna neemel asub Estonia parvlaeval hukkunud laste mälestusmärk. Mälestusmärgi asukoht on kõige lähem maismaapunkt laeva hukkumiskohale. On teada, et katastroofist ei pääsenud ükski pardal olnud laps eluga. Mälestusmärk aitab meeles hoida elu ettearvamatust ja inimese väiksust looduse ja Looja ees. Peale mõtisklevat hetke ja õpetaja Urmase mälestuste kuulamist tollest kurvast päevast ja selle mõjust hiidlastele liikusime edasi iga üks omas tempos ja oma mõtetega.
Tahkuna tuletorni juures on üks pikutav paat, mis lausa kutsub mereäärseid rändureid ennast uudistama. Paat uuritud ja jäädvustused tehtud otsustasime ujuma minna. Õpetaja Urmase juhtimisel liikusime ühiselt imelisse Mangu randa. See looduskaunis salasulpsu koht oli justkui loodud rännuliste kosutamiseks.
Kui tagasi Ratturi tallu jõudsime, siis oli keskpäevane leitsak leebunud ning sellist leitsakut ei kordunud ülejäänud rännaku vältel. Õhtusöök ja söögipalve olid keerulised mustmiljoni putuka pärast, kes pidevalt keerlesid inimeste ümber, mistõttu kõik olid valmis minema ülejäänud õhtuks telkidesse kas magama või juttu puhuma. Nõnda lõppes palverännaku esimene sisseseadev päev.
Järgneval hommikul pandi telgid kokku ning tehti viimased ettevalmistused esimeseks teelõiguks, mis kujunes umbes 18 kilomeetri pikkuseks. Kohati oli palav ja taamal kerkisid äikesepilved. Kõuekõmin ja äikesevihm jõudis ka rännulisteni, aga tänu vihmakeepidele ja saateauto veevarudele ei muutunud ilm üleliia koormavaks. Tee peale jäi ka Ristimägi, Tsaari-Venemaa poolt sunniviisilisele ümberasumisele aetud ja selle käigus hukkunud rannarootslaste mälestuspaik. Siin said rändurid valmistada puuokstest riste. Need jäid Ristimäele tuhandete teiste ristide hulka, mis eelnevate rändurite poolt olid tehtud ja üles pandud. Hommikul kaasa tehtud võileivad ning seltskond aitasid üle saada väsimusest ning see võimaldas jõuda suurema vaevata Kärdlasse, kuhu jäädi ka ööseks. Kellel oli energiat üle, need käisid ujumas ja madalseiklusrajal. Kes oli väsinum, sai ennast sisse seada Kärdla kiriku orelirõdule, millest sai tolle õhtu varjupaik. Enne magamaminekut pidas Urmas Nagel ka palvuse kitarri ja Taize lauludega. Laulude kaja andis juba ette mõista, et une jaoks peab olema kirikus haudvaikus, sest kirik võimendas igat heli mitmekordselt, aga ränduritel sellega probleemi ei tekkinud, sest päevane väsimus toimis suurepärase unerohuna.
Kolmanda päeva hommik algas juba vaevalisemalt, kui eelneval, aga pärast sööki ja kohvi leidsid kõik endas uue pealehakkamise. Enne teekonnale asumist oli veel võimalik hinge tõmmata, kui õpetaja Kristjan Simson tutvustas Kärdla kirikut. Põneva ajalooga kirik oli põhjalikult renoveeritud, aga pakkus ka võimalust näha uue kirikutorni sees asuvat vana avatud kellatorni, mis on ainulaadne Eestis. Peale selle räägiti kiriku ees asuvast mälestusmärgist, mis on pühendatud kõikidele teises maailmasõjas hukkunud hiidlastele, vaatamata poolele kus sõditi. Eripärane kirik ja mälestusmärk ei jäänud viimaseks hämmingut tekitavaks asjaks, sest eesootaval 27 kilomeetrisele teele sattus rohkelt unikaalseid kogemusi. Esimene ime oli ilm, mis jäi kuivaks ega läinud liialt palavaks - ideaalne palverännakuks. Teine ime oli Hiiumaa loodus, mida esimesel päeval ei olnud võimalik nii põhjalikult kogeda, aga korra teelt kõrvale vaadates võlus igaüht. Kolmanda imena said rändurid näha rändrahnude kogu ja Kallaste panka, mis lõikasid läbi ümbritseva roheluse. Vaatamata kõigele, oli antud teelõik jala läbimiseks raske ning pika maa läbimisel hakkas see end tunda andma. Pärast vahepeatust ujumiseks toimus aga viimane ime - olgugi, et jalad olid villis ja vaim räsitud, ei kasutatud võimalust lõpetada viimane lõik autoga, vaid üheskoos, teineteise toega, kõnniti Pühalepa vennastekoguduse palvemajja. Seal ootas meid juba valminud söök ja koka poolt organiseeritud tort, tähistamaks palverännaku kõndimise osa lõppu. Enne söömist liitus ka vennastekogudusest Lui Remmelg, kellega koos tehti üks tänupalve õnnestunud rännaku lõpu puhul. Muidugi ei olnud sellega õhtu lõppenud, sest palvemajas tutvustati vennastekoguduse ajalugu ning toiminguid Eestis, mida kuulati huviga, olenemata peale tükkivast väsimusest. Tänu kohale toodud veele ja saunale said rändurid kiirelt lõõgastuda ning teetolmu maha pesta, peale mida vajuti seisundisse, mida nimetatakse uneks.
Viimane päev langes pühapäevale, mis sümboolselt kujuneski rohkem puhkamiseks ja kirikus käimiseks, kui tegelikuks rännakuks. Nii palvemajas kui ka telkides ööbinutel olid jalad kanged, aga väikene rännak tehti siiski, et jõuda Pühalepa kirikuni. Sinna ei jäädud kauaks, aga soovijad said kuulda kiriku ajaloo kohta ning näha lähedalasuvat vana kellatorni katust, mis eksponeeriti teisel pool teed ühest kivist, kuhu väidetavalt oli sisse jäänud vanasarviku sõrajälg. Sealt asuti teele (seekord autodes) terve rännaku kõige omapärasemasse paika - Kassari kabelisse. Rookatusega ja küünlavalgustusega kabel on midagi, mis eristub kõikidest Eesti pühapaikadest märkimisväärselt. Mitte ainult ei näinud see omapärane välja, oma vahaküünlate kumas ja kuulsate renessanssi maalide replikatsioonidega, vaid ka tunnetuslikult eristus ta tavapärasest kirikust. Oli ainult sobilik, et palverännaku viimase päeva jumalateenistus peeti just seal, kus tunti Hiiumaa unikaalsust kõige rohkem. Peale teenistust said soovijad minna järskudest redelitest üles torni vaatama ja siis liiguti edasi. Enne bussile minekut külastati Suuremõisa lossi ja selle imeilusat parki, mis andis aega läbitud retke üle mõtiskleda, veel Hiiumaa ilu nautides. Pärast seda ootas palverändureid sõit bussi ja praamiga Tallinna poole. Nii palju millest mõelda ja nii palju mida mõtestada. Rännuväsimusest puhkamiseks ei tea paremat kohta kui kodu. Ja sinna me pühapäeva õhtuks kõik jõudsimegi.
Miski ei sünni tühjale kohale ja ainult mõttest. Õnnestumiseks on tarvis tahtmist, eestvedajaid, planeerijaid, vastutuse võtjaid ja osalejaid.
Noorte tänusõnad kuuluvad teile:
Ratturi talule võimaluse eest privaatselt telkida.
EELK Reigi Jeesuse kogudusest Kristi Ugamile ja Merike Gleinile Reigi kiriku uste avamise ja ajaloo-kultuurituuri eest.
EELK Kärdla Johannese koguduse õpetajale Kristjan Simsonile ajalootuuri eest ja koguduse liikmele Irma Pikale lahke vastuvõtu ja uste avamise eest.
Eesti Evangeelse Vennastekoguduse Pühalepa palvemaja vanemale Lui Remmelgale, kes võttis meid lahkelt vastu, avas ränduritele palvemaja uksed, rääkis vennastekoguduse ajaloost, varustas meit 1000! liitri veega ja ei pidanud paljuks meiega rännaku lõppu tähistada.
EELK Pühalepa Lauretsiuse koguduse juhatuse esimehele Hilja Hiiemetsale ja tema perele lahke vastuvõtu ja Pühalepa kiriku tutvustamise eest.
EELK Käina Martini koguduse liikmetele ja õpetaja Triin Simsonile Kassari kabeli avamise ja võimaluse eest pidada kabelis jumalateenistust ning sellega lõpetada noorte palverännak.
Suur tänu Tallinna Jaani kogudusele.
Õpetajale Urmas Nagelile, kes igapäevaselt noortega päeva mõtestas, palvusi ja jututunde pidas ning Kassari kabeli jumalateenistusel kaasa kutsus teenima.
Evelin Müüripeale ja Jürile, kes aitasid rännaku köögipoolel askeldada ja valmistasid ööbimiskohta saabunud palverändulitele sooja eine.
Veel täname kajastuse eest Margit Arnd-Kaljut, E-kiriku toimetust ja Hiiu Lehte. Tänu kuulub ka lapsevanematele, kes sellele rännakule oma noored lahkelt lubanud on.
Lisaks tänu rännaku koordineerijatele, saateautole, piltnikutele ja Tallinna Jaani koguduse õpetajale Eve Kruusile ning tervele kogudusele, kes rännakut igati soosinud ja toetanud on.
Rändame veel, palvemeeles ja tänutundes!
Pildid: Romet ja Piia Kannukene
