7. märtsil liikusid kirikus ringi meie koguduse juhatuse mehed – RAUL BACHMANN, RENÉ TAMMANN ja AVO KAASIK – ning soovisid kõigile naistele head saabuvat naistepäeva. Üks südikam proua võttis lille vastu ja küsis siis muheledes: „Raul, aga kes need poisid sul on?“ Ühe „poisiga“, juhatuse aseesimehe Avo Kaasikuga, oleme Facebooki veergudel juba tuttavaks saanud. Kuid mis mees on Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige René Tammann? Seda uuris järele ja kirjutas üles ANU BACHMANN.
Kes sa oled ja kust tuled?
Ma olen sündinud Pärnumaal. Esimesed neli eluaastat elasin Pärnumaal Libatses, siis aga läksid ema ja isa lahku ning ema kolis koos minu ja mu õega elama Tallinna külje alla Laagri alevikku. Seal elasin 18 aastat. Pärast kooli lõpetamist ei teadnud ma, kuhu edasi õppima minna. Ema soovitas, et ehituses on hea palk, ja nii läksin tollasesse TEMT-i õppima põllumajandus- ja tsiviilehitust. Seda ma muidugi ära ei lõpetanud. Kahe aastaga sain aru, et õppimine on viimane asi, mis mulle elus meeldib. No mulle ei meeldinud üldse tuupida, tundsin, et teeksin ükstapuha midagi muud peale õppimise.
Siis tuligi kursuse juhendaja minu juurde, kutsus eraldi klassi ja küsis: „René, sa ei taha tegelikult kohe üldse siin koolis olla?“ Vastasin, et tahan väga, väga ära minna. Aga mida ma siis teha tahtsin? Tahtsin teha sporti ja väga-väga tahtsin minna tööle, tunda tunnet, et oma rahakott on taskus. Tahtsin olla iseseisev, kuid mingi kooliharidus tuli ju saada.
Suundusin õppima Tallinna Ehituskooli erialale, mille oli omandanud Jeesus – õppisin puusepaks ehk täpsemalt mööblitisleriks. See oli loova iseloomuga erila ning meeldis mulle rohkem. Pärast kooli tuli aeg sõjaväkke minna, aga oli just taasiseseisvunud Eesti Vabariigi uus algus ja Eesti poistele anti võimalus läbida sõjavägi tööteenistuse formaadis. Nii oli minu esimene töö Olümpia hotellis turvatöö. Puhas töö, ülikond seljas, lips ees, ning aastaga õppisin ära ka soome ja vene keele. Hea elukool oli: 1990-ndate algus oli karm aeg.
Edasi töötasin turvajuhina ühes kasiinos. Aga siis tundsin, et pean veel midagi õppima, ja läksin kinnisvaramaaklerite kursusele. Minu esimene äi kutsus mu enda firmasse tööle ja nii sattusin kinnisvarasektorisse päris pikaks ajaks. Jätkan selles valdkonnas siiamaani, põimides sellesse vahelduva eduga sisse enda ettevõtlust ehitusvaldkonnas.
Olen teist korda abielus. Mul on 31-aastane tütar ja olen kaks aastat juba vanaisa staatuses. Teist korda abiellusin 2022. aastal, koos oleme aga juba kaheksa aastat. Olen kasuisa 17-aastasele neiule ja 13-aastasele poisile.
Hobidest meeldib sporti teha, olen terve elu spordiinimene olnud. Praegu taastun õlavigastusest, aga loodan, et suvel saan jälle ratta selga ning saalitreeninguid teha. Meeldib matkata, kasupojaga kahekesi või terve perega looduses käia, kala püüda, lõkkes kartuleid küpsetada, juttu ajada ja niisama vahel molutada. Perega reisime nii palju kui võimalik. Igal aastal käime ühe reisi abikaasaga kahekesi, muidu ikka koos lastega. Loen palju, see on mu kirg.
Sa oled elus teinud läbi päris karmid õppetunnid: oled kooli pooleli jätnud, 1990-ndatel turvamees olnud, lahutanud, firma on pankrotis käinud. Kuidas on see sind ja sinu väärtusruumi kujundanud?
Ma loodan, et inimesena ikkagi kogu aeg paremaks ja karastunumaks. Arvan, et ma olen muutunud palju mõistvamaks ning tunduvalt tolerantsemaks. Kõik kogemused, isegi halvad kogemused, mida saad endale seljakotti, on väga väärtuslikud.
Mis on sinu jaoks peres ja organisatsioonis kõige olulisem?
Inimesed. Ma hoian inimesi väga. Ma päriselt hoian oma inimesi väga ja hoolitsen nende eest.
Mis sind tõi kirikusse?
Mingil hetkel meeldis mulle väga palju podcast'e kuulata, ma otsekui armusin neisse. Ühel hetkel avastasin enda jaoks jutusaate „Hallo, Kosmos!“. Mul olid tekkinud oma lemmikud – JAAN TÄTTE, FRED JÜSSI, TARMO URB. Mõistsin nende keelt, sain aru, mida nad tahavad öelda: mida Fred Jüssi tahab öelda oma looduskeeles, mida Jaan Tätte oma lihtsas keeles, ja ma mõistsin ka Tarmo Urbi ja tema põlisrahavaste juuretasandi algust.
Ja siis neljandana sattusin ma kuulama JAAN TAMMSALU. Kuulasin ja kuulasin ja kuulasin teda ja mõtlesin: „Issand, kui lihtne see elu tegelikult on.“ Et ma olen elanud nagu mingisuguses pidevas raskuses. Jaan Tammsalu rääkis nii lihtsate sõnadega nii lihtsaid asju.
Seni oli kirik minu jaoks olnud natuke müstiline, suur, pisut isegi hirmutav ja mingil põhjusel kurb koht. Võib-olla sellepärast, et peamiselt olin sattunud kirikusse matustele. Vaikselt mu arusaam muutus, nägin, et kirikus on väga palju ilusat.
Päeval, kui palusin oma abikaasa kätt – olime siis juba viis aastat koos olnud –, tekkis uuesti julgus ... No vaat siis tekkis mõte, et tahaksime pulmi kirikus, ja tulevasele abikaasale see ka väga meeldis. Tulime Jaan Tammsalu jutule ning selgus, et laulatuseks on vaja ristimist ja leeri. Leerieksami kukkusin esimesel korral läbi. Leerilaagris ma ei käinud, olin siis Soomes mingit tööd tegemas. Pärast eksamit kutsus Jaan Tammsalu mu käärkambrisse enda juurde ja ütles: „Tundides sa käisid, aga eksamil kukkusid läbi. Ma ei saa sind läbi lasta, sest see pole teiste suhtes aus.“
Ta andis mulle õppematerjalid kaasa ja ütles, et saame nädala pärast kokku ja saad uue võimaluse. Nädala pärast tegin eksami muidugi ära, lihtne oli. Jaan Tammsalu ütles, et oli kohe aru saanud, et rumal ma ei ole, aga olen kas lihtsalt laisk või tegelesin teiste asjadega.
Oleme terve perega Jaani kirikus. Me oleme väga õnnelikud, et oleme siin. Ja mul on väga uhke tunne, et oleme abikaasaga kiriklikult laulatatud. Väga õnnelik ja emotsionaalne tunne jäi laulatusest.
Paljud tulevad kirikusse, kuid jälle kaovad. Sa oled kirikusse jäänud ja sind on siin sageli näha. Mis sind kiriku küljes hoiab?
Kunagi astusin kirikutesse lihtsalt sisse, vaatasin huvi pärast. Mingil hetkel hakkasin kirikusse vargsi tulema – kui mul oli elus raske või keeruline hetk. Ja iga kord, kui ma siis kirikust ära läksin, tuli minuga kaasa mingi seletamatu rahu. Midagi see kirik minuga tegi, teeb siiamaani. Kui lähen kirikust välja, on tunne, nagu kopsudes oleks rohkem õhku. See on hea tunne.
Praegu kuulun ma lisaks kogudusele ka juhatusse, see on hästi suur vastutus. Eelmisel aastal ilmus koguduse Facebooki lehel üleskutse, et vajatakse vabatahtlikke abilisi. Siis ma kohe kirjutasin ja saime Rauliga kokku. Mul on hea meel, et ma seda üleskutset nägin. Edasi oli loomulik, et ma lähen ja aitan ja teen.
Mulle tundub, et see, kuidas ma kirikusse sattusin, oli nagu kevadvete kulgemine, mis lihtsalt voolab iseenesest, ma ei pidanud selle jaoks ise väga midagi tegema. Õiged asjad juhtuvad elus nii.
Mis on sinu südameasi Tallinna Jaani koguduse juhatuses?
Praegu on minu südameasi kogudusele kuuluv Lastekodu 6A ärimaja, sealne dokumentatsioon, kliendibaas, kasutusload jms. Lisaks muidugi kirikuhoone remondi ja haldamisega seotud teemad. Juhatuse töö on minu jaoks suur väljakutse ja ma olen selle eest kogudusele väga-väga tänulik.
Viimaselt nõukogu koosolekult tulin ära tundega, et meil on ikka äge teotahteline juhatus ning tugev nõukogu. Me ei käi lihtsalt koos, ei jutusta niisama, et võiks midagi teha, vaid päriselt ka tegutseme oma koguduse heaks. Juhatuse sisekliima on väga tegus ja positiivne.
