17. augustil 2016 avatati Jaani kiriku lõunasaalis Uno Roosvalti maalinäitus „Rännuaastad“, mis jääb kõigile huvilistele näha kuni oktoobri keskpaigani. Jaani kirikusse on kunstniku 75. sünnipäeva tähistava juubelinäituse toonud kuraator Erkki Juhandi, meie koguduse poolt koordineerib väljapanekut Eeva Jänes.
Päev enne avamist olid kõik kolm nimetatut lõunasaalis hoolsasti ametis näituse ülespanekuga. Erkki Juhandi seletas samal ajal lahti näituse nime: „Perekond Roosvaltile kuulus ainulaadne Viimsi vaip. Uno ja Mari Roosvalt kinkisid selle mõne aasta eest Rannarahva Muuseumile, millega neil on lähedased sidemed. Nimelt on muuseumihoones kunagi asunud koolimaja lasknud ehitada Uno vanaisa, köster-koolijuhataja Matias Volmer. Kõnealusest Viimsi vaibast inspireerituna on sündinud siinse juubelinäituse kõige värskem maal, mis saigi n-ö nimimaaliks, plakatimaaliks, võttes kõik rännuaastad kokku.“
Uno Roosvalt ise puikleb oma tähtpäeva esiletõstmisele kergelt vastu: „Igasuguseid avamisi ja sünnipäevi on juba liiga palju olnud ... Ma ikka mõtlen, et hea oleks kõrvale hiilida sellest, vaiksemalt mööda minna ...“ Olgu sellega, kuidas on, aga Jaani kogudus soovib tuleval esmaspäeval 75-aastaseks saavale kunstnikule palju-palju õnne ja sama innukaid loomeaastaid, kui on seni olnud.
Nüüd, Jaani kiriku 150. aastapäeva eel koorus välja ka huvitav fakt: kui Jaani kirik tähistas 50 aasta eest õpetaja Albert Soosaare ajal oma 100. aastapäeva, tegi juubelikutsed noor Uno Roosvalt. „Seda paljundati foto teel ja see ei olnud nii hea ... Mul pole selle originaali alles, aga koopia on olemas – see on üsna hall ...“ märgib Roosvalt.
Praegusel näitusel aga hallil küll märkimisväärselt kohta pole, vaid päikesekiired joonistavad päeva peale välja nii mõndagi kaunist. Roosvalt kiidab lõunasaali akende paigutusest tulenevat: „See on omamoodi huvitav ruum selles mõttes, kuidas valgus liigub: hommikupäike hakkab sealt vasakult tulema ja päeva jooksul keerab kolmes seinas kaasa. Kui on päikseline ilm, siis on siin eriline valgus.“
Värvide korjaja
Erilist valgust otsib Roosvalt aga ka oma reisidel ja matkadel: „Motiivide ja värvide korjamine ümbrusest, oma matkadelt annab vaheldust. Eriti see rannamotiiv oli ... Käisin algul Tartu Kunstikoolis ... ja ka vanas ERKI-s või kunstiakadeemias olid alati suvised maalilaagrid. Varem olid need isegi üle kuu aja pikad. Ja tookord viidi meid väga palju just ranna lähedale. Siis hakkas mulle see valguse mäng rannas meeldima.
Eks aeg-ajalt värvivalik ka muutub. Nooremas eas mul olid süngemad koloriidid, vahel märgiti lausa ära, et need on natuke raskepärased. Eriti rannamaastikud. Ma olen alati olnud randades käija. Mulle meeldib pärastlõunane päikesesärelus vee peal. Siis, kui on veel päev ja pole päris õhtu, on seal kuskil vahepeal. Siis on rannas huvitav koloriit ja see kogu aeg muutub.“
Kristlik kunstnik
„Paljud võivad seda mu „kristliku kunstniku“ poolt LIIALT toonitada. Alati see ei ... Aga kuna ma olen pastoriperekonnas kasvanud ja kogu elu on sellega läbi põimitud, siis on see normaalne side. Ma ei ole kogu aeg teinud ainult ühte teemat, vaid paljusid muid asju ka: näiteks rannamaastikud. Või üks konkreetne tellimus oli kunagi Märjamaa kiriku altarimaal. See oli see aeg, kus mul oli maalides palju värve. Ja eks see ole ikka nii, et seostub samade joontega, mis parajasti kunstnikul on. Kui ta maalib värviliselt, siis ta ei saa teha üht asja äkki hoopis hallina. Mõned pretensioonid hiljem siis tulid – et natuke liiga eestipärane ja mis kõik veel ... Aga niimoodi see sai ja seda ümber tegema ma küll ei taha hakata.
Siin ruumides on see mul kolmas näitus. Esimene oli mul siin 1999. aastal. Siis oli ainult maal. Aga edasi olid vahepeal krutsifiksid ja joonistused.“
*****
Kuulame siinkohal Uno Roosvalti jutukatkeid näitusel olevatest maalidest. Proovige järele, kas leiate lõunasaalis vastavad maalid üles!
„See on Lofootidel tehtud. Need kalad pidavat isegi ilma soolata säilima. Kõik rannakaljud on täis neid kuivatatud lesti. Ma ühe sellise tõin ka koju. Mõne aasta eest käisime seal, siiamaani oli mul see kuivatatud kala soemüüri vahel ja sealt sai ribasid tõmmatud.
Ma olen Põhja-Eestis sündinud ja sealt on mul kalasöömine jäänud sisse, siiamaani. Mina olin Kuusalu kandis ja sel ajal oli seal väga palju lesta. Lest on praegu täitsa ära kadunud. Ma just eelmisel laupäeval käisin kalaturul, aga seal on jahutatud Läti lest, värsket lesta on väga vähe. Saaremaal natuke on ...“
*
„Mõned aastad tagasi olime abikaasaga Itaalias Mazzano Romanos, kus siiamaani käivad eesti kunstnikud – seal on paar sellist ateljeed olemas. Sel pildil on sealne linn kolmest vaatest.“
*
„Siin on Island. Turistidele on need tuttavad asjad, ma olen need kokku pannud üheks tööks.“
*
„See on minu aed. Igihaljaste taimede kasvatamine ja pügamine on olnud üks mu hobidest – eriti nooruses. See aed on mul Tallinnas Maarjamäel. Mul on alati ka koerad ja kassid olnud. Need on siin ka näha.
Igihaljastel taimedel on konkreetne vorm ... Alguses sai neid muretsetud igalt poolt: botaanikaaiast ja turult ... Aga nüüd ma olen hobi korras neid ise pistokstest paljundanud. Enam varsti ei käi jõud muidugi üle. Elupuu kasvab nii jõudsasti. Kui ta ükskord kasvama läheb, siis ta on väga ... Külm ei tee talle ka midagi. Mõned hõbedased küpressivormid on õrnemad, aga elupuu elab kõik üle.
Üks väike mõte on olnudki, et teha üks näitus spetsiaalselt aia peale. Väga pole pöialt siiski pannud mõne galerii peale selle mõttega – mõnel pool peab end kirja panema ja materjalid esitama ju juba kaks aastat varem ...“
*
„Mu ema sündis Viimsis, vanaisa oli seal koolijuhataja. Mu lapsepõlv möödus kõik seal. Siis ema sai selle Viimsi vaiba, nüüd on see ligi 150 aastat vana. Praegu on see Rannarahva Muuseumis, ma kinkisin selle sinna. See on vist ainus vana Viimsi vaip kogu maailmas.
Siin on seesama vaip näha – ongi umbes sama suur. Ma panin oma lühiajalised väikesed maastikuetüüdid siia foonile. Üheskoos on seega vana rahvakunst ja praegune aeg.“
*
„Pariisi lähistel on üks vana jahiloss. Selle maalisin möödunud aastal. Liikusime siis bussiga Pariisis ja selle lähiümbruses. Ma ühe korra olin varem ka Pariisis käinud, see oli siis ühe näitusega seoses. Aga nüüd näidati meile seal kõike.“
*
„Need on kaljujoonised. Kaljudesse raiutud. Meid viidi sealt läbi, need on seal natuke punakas toonis. Kunstiakadeemia rahvas on Kaljo Põlluga käinud seal küllalt palju, neid kopeerinud ja näitusi teinud ... Ma arvasin, et need on veel sügavamad, aga ei olegi ... Mingi punane toon lööb seal mäeküljest läbi. Need on huvitavad.“
*
„Need väikesed majad on aga nii, nagu need Norras ongi – murukatusega.“
*
„Seal on päris liustikud. Need tööd on juba aastate eest tehtud. Seal sai servale mindud, üles ronitud ...“
*****
Viimaks aga vaat et kohaliku mälumängu jaoks sobiv küsimus – kus ruumis on Jaani kirikus ka seni olnud Uno Roosvalti tööd näha? Õige vastus on, et kaks krutsifiksidest ajendatud joonistust on alates möödunud aastast asunud lõunasaali all keldrisaalis. „Ma olen ka küllalt palju joonistanud, kasutanud neidsamu motiive kui maalidel. Nii et need tööd on paralleelselt. Mu viimane näitus siin oli ka joonistatud töödega. Siis oli mul rida krutsifikse – see on ka justkui omamoodi hobi. Puust voolin neid. Nendest on tulnud ka need möödunud aasta joonistuste näitusel olnud tööd, mis on praegu siinsamas keldris olemas. Võtsin end siis kokku ja tegin sellise koondkompositsiooni.“
Kes pole sattunud neid nägema, võiks ka all korraks ära käia. Näitus on lõunasaalis avatud iga päev kella 10–17, üksnes esmaspäeval on kirik kinni.
*****
UNO ROOSVALT
(Alljärgneva materjali on meie lehe käsutusse andnud Erkki Juhandi. Aitäh!)
Sündinud Tallinnas 22. augustil 1941. aastal. Kunstihariduse on omandanud 1956.–1962. aastal Tartu Kunstikoolis ja 1963.–1969. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal. Eesti Kunstiakadeemia dotsent 1989–2011. 1985–1995 EKA maalikateedri juhataja. Alates 1975. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige. 1974–1976 Üleliidulise Kunstnike Liidu stipendiaat. Näitustel alustas esinemist 1968. aastast. 2010. aastast EKL-i auliige.
Preemiad:
Moskva Noortenäituse diplom 1972, 1975; Moskva „Raamatukunsti“ diplom 1978; NSVL Rahvamajandusnäituse pronksmedal 1984; Vinni maalipreemia 1993; Pühajärve preemia 1993 ja 1994; Maalijate Liidu preemia 2000; Konrad Mäe preemia 2011.
Kunstikogud: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kunstifond, Tallinna linna kunstikogu, Lohja linnavalitsus, Viinistu Kunstimuuseum.
Erakogud: Eesti, Soome, Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Rootsi, Gruusia jne.
Rannamaastik on olnud Roosvalti loomingu pealiin juba õpingute ajast. Motiive ammutab ta karmist ja kargest põhjamaisest loodusest, valides Eesti saarte ja rannikute kõrval reisisihtideks ka kaugemaid paiku, nagu Holland, Norra, Ojamaa, Rootsi, Taani, Iirimaa, Island, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania. Sobiv aines leitud, võtab Roosvalt maastiku lahti, analüüsib seda lugematuid kavandeid joonistades ning paneb kokku uueks kujundiks.
Eriti südamelähedaseks on Roosvaltile kujunenud kale maastik kodumaises Kihnus, kus ta on nõnda ammune külaline olnud, et kunstnikku võõrustab saarel juba kolmas põlvkond. Seda Roosvalti loomingu märkkujundit saadavad ühelt poolt kaunilt valguse käes helklevad klaasist võrgupoid, teiselt rohmakad köitest punutud vendrid, mis tänaseks kuuluvad esiisade esemelise pärandi hulka, omal ajal aga hoidsid kaldale köidetud paate üksteise vastu põrkumast. Nii ühinevad Uno Roosvalti loomingus detailitäpsus ja monumentaalsus, (rahvus)romantika ja igavikulisus.
Mõistagi on nende aastate jooksul mõneti teisenenud kunstniku väljendusviis, ent määravaks on ikkagi jäänud kujundiselgus, tõsine, karge ja pühendunud suhe kujutatavasse.
Alates 1990. aastaist, mil maailm avardus, on Roosvalt oma loomingusse liitnud inspireerivaid muljeid ja elamusi ka teistelt Lääne- ja Põhjamere rannikumaadelt, hilisemas loomingus on leida Itaaliat ja Prantsusmaad.
